Puuke on palju, puugihammustuse tagajärjel nakatunud inimesi järjest rohkem.
Meie pere kass on nagu puugimagnet. Pea üle päeva saab abikaasa talt mõne tegelase kätte. Neile meeldib olla kaela ümber. Õigemini, usun, et mujalt saab kiisu ise võõra tegelase kätte aga peaümbrusest peame meie teda puhastama. Mina, kes ma muidu peaaegu midagi ei karda, pelgan puuki väga. Ei suuda mina kelleltki puugipoissi välja tõmmata. Olen isegi kriisiolukorra plaani oma peas läbi mõelnud. Siis kui abikaasat kodus pole ja lastel või endal peaks puuk olema - hüppan autosse ja tee viib otse traumapunkti. Võite naerda ja näpuga näidata aga nii ongi. Ma ei suuda seda elukat näpuotsaga puudutada, vaadatagi ei suuda. Annan esmaabi igal muul moel aga vot puuki ei puutu.
Olen alati pooldanud puugivastast vaktsineerimist. Poeg, mees ja ma isegi oleme saanud kõik kolm vaktsiini. Pisi-piigale oleme jõudnud teha esimese süsti ja järgmise kuu alguses peab teist tegema minema.
Nii nagu kiuste haakis täna meie piigale, kõige kaitsetumale, üks elukas külge, keset alaselga. Olin õues kui abikaasa mu tuppa kutsus ja seda õudust näitas. Mul tuli värin peale, vaatasin korra ja värisesin ja välja ei oleks võtta suutnud. Õnneks oli issi kodus ja tegi selle töö ära (mina oleksin linna kimanud). Puuk ei olnud õnneks suur, just külge haakunud ja tuli kergesti ühes tükis välja. Nüüd olen pehmelt öeldes närvis. Miks pidi puugiohver just Egle olema, miks mitte mina!? Nüüd pole muud kui last jälgida. Hetkel on hammustuse koht tiba punetav, küll tsipake vähem kui puugi eemaldamise momendil, aga siiski.
Mul endal on nüüd tunne, et igal pool jooksevad puugid ringi. Täielik puugi foobia (punastab), rõvedad elukad ikka küll. Nii jubedad on, et ma ei julge oma blogisse piltigi panna (judin käis üle selja).
Puukide kohta on võimalik infot saada
siit.
Leidsin ka pintsettidega puugi eemaldamise
õpetuse.