Vihm

Sajab, sajab, sajaaab!!! Lõpuks ometi hakkas sadama! Sajab mõnuga ja loodus rõõmustab! Muudkui lubas ja lubas, pilvi nägime palju, aga korralikust sajust jäime ilma. Pilved, mis silmaulatuses kogunesid, hajusid  ikka ja jälle laiali või pöördusid meist eemale. Pidin ise vihma mänge mängima joostes aias kastekannu ja voolikuga ringi. 

Väljas on külm ja tuuline, temperatuur küündib vaevaliselt 9 pügalani. Toas oli jahe, kaminasse ja pliidi alla võlusime tule ning teeme tubaseid toimetusi. 

Maaema sünnipäev

Täna, on Maaema sünnipäev. 

" Enesest lugu pidav inimene ei tee sel päeval mingeid mullatöid, ei niida rohtu, ei raiu ega murra puid ning ei tee maa peale tuld. Maaema ja vanajumal tahavad maahingausel rahu saada. Ei tohi kynda, kaevata, kylvata, istutada, niita ega rohtu katkuda. Ei või ka rohtu tallata, joosta või maad lyya. Keelatud on noa ja kirve ning muude terariistadega, näiteks nõela ja varrastega tehtavad tööd. Samuti tööd-tegemised, mis põhjustavad kolinat ja myrinat", nii kirjutab Maavalla Koda. Lähemalt saad lugeda siit

See lihtsalt suurepärane! Mul ei olegi täna tuju midagi teha. Puhkan ja olen vihmaootuses.

Ilm on muutunud hämaraks ja lõunast lähenevad tumedad pilved, usun, et saame täna korraliku vihmasaju osalisteks. Mõni aeg tagasi oli suhteliselt tuuline, tuul on praeguseks vaibunud, puude oksad liiguvad vaid pisut-pisut.

Ohoo! Jepijee! Väljas hakkas krõbistama... Ehh... ma ei saanud lausetki lõpuni kirjautada kui ongi jälle vaikus. Aga küll ta tuleb, seda vihmakest on ju niiväga vaja.

Talv keset kevadet

Kalendri järgi on kevad juba kaks ja pool nädalat vana. Karvased pajukiisud rõõmustasid silma, lumikellukesed õitsesid ja tulbid pistsid ninad mullast välja, andes kinnitust kevade kohalolekule. 

Eile õhtul hakkas vaikselt lund sadama, öösel sadas lund... ja hommikul sadas ka ja praegu sajab... sajab... sajab...lund.

Käisin väljas, mõõtsin terrassile kogunenud lume paksuse - 14 cm. No ja see siis on kevad, seitsmes aprill!?

Ilmataat halastas

Järjepidev vihmasadu muutus juba tüütavaks kui lõpuks ometi saabus vihmavaba päev - laupäev. Vihma küll ei sadanud, kuid ega muru ära ei kuivanud. Pühapäeval oli kuivatav tuul ning veidi päikestki. Jepijeee! Sain muru niita. See oli selle aasta viimane niitmine. Isuga sahistasin ka langenud lehtedest üle, kaks ühes, niitmine ja riisumine :). Lehti langeb veel juurde, vahtrad ju veel kuldses lehekuues.

Täna on väga tuuline, päikest pole, sooja olenevalt termomeetrist ja majaküljest 7,9 ja 8,3 kraadi.

Sellest ja tollest

Täna algas puhkus, küll on mõnus asi, see puhkus. Vihma sadas peaaegu terve päev ja väljas midagi suurt teha ei saanud aga selle eest sain hommikul selle hooaja esimest härmatist auto esiklaasilt krõhnata. Prrrrrrrr. Talv kihutab aina lähemale.

Päevalilled korjasin ära, aga puhastamise jätsin homseks.  Lisaks sain väikese noosi nunnusid.

Vihm mürina ja välguga

Kui terve päev oli ilus ilm, no selline talutav, päikest küll polnud aga vihma ka ei sadanud. Põlise kontorirotina vahtisin aknast välja ja pidasin plaani, et õhtul koju jõudes hüppan dressidesse ja lähen õue asjalikuks, sest mõnus ilm on. Tegin peale tööd ülevaatuspunktist läbisõidu, neljarattalise sõbra eest peab ju kah hoolitsema. Kojusõit. 3 km enne koju jõudmist tulid auto esiklaasile lätakad, sõna otseses mõttes lätakad ja ähvardas sadama hakata. Niipalju siis minu plaanist. No ja nüüd (kell on kuus) ei jäägi mul muud üle kui toas konutada - väljas kallab kui ämbrist, müristab ja välku lööb... vanapagan silku sööb.

Aga nädalavahetus oli ilus. Laupäeval käisime maal õunamahla tegemas, no nii umbes 125 liitrit seekord. Pühapäeval keetsin oma pesakonna jaoks mahla ja toppisin pudelitesse. Õnneks ei pidanud kogu tehtud mahla vaaritama :),  suurem osa jäi vanaemale, ja osa sai ära jagatud. Ja õunakook, no see oli veel täielikust õnnest puudu. Nii küpsetasin sellegi, hea ju süüa õuna kooki ja juua õunamahla peale, magustoiduks veel mõni värske õun ka. Minu pere on õunadieedil.

Lisaks sain ma kätte iirised, mille mu ema mulle organiseeris. Kaks punti, üks peaks olema madalam, teine kõrgem, värvidest pole aimugi. Harutasin ettevaatlikult pesad lahti ja toppisin juurikad 10-15 cm vahedega mulda, no niimoodi, et juured maasse ja osa risoomist jäi mullast välja. Kuna peenrale jäi ruumi, istutasin ümber kaks hostat, mis muru sees pesitsesid. Meesperele ei meeldinud nende asukoht ja pidevalt kuulsin jutte sellest kui tüütu on nende juurest niita ja üleüldse võiks neist üle sõita. Kaks hostat ootavad veel kolimist.

Kuna ilm on vihmane, hämar ja jahe, lisan siia mõne värvilise pildi.

 Las väljas olla märg ja pime,

 las müristab ja välgutab.

 Mu hinges ikka väike ime,

 lille värve sälgutab.

 

Ex-Katia tuulutab

Lubas tormi. Nädala alguses ei olnud hullu, tavaline varasügis ilm. Teisipäeva õhtul hakkas ilm muutuma. Töölt koju  jõudes, polnud veel midagi erilist aga mõned tunnid hiljem hakkas tuul tugevnema, hooti oli ikka väga tugev. Kased olid lookas nagu vibud ja suured saared said korralikku räsimist. Esialgu sõudsid pilved vaikselt, siis kihutas taevalaotuses tumehall mass nagu tal oleks kuhugi kiire.  Kolletunud lehed lendasid ja hooti sadav vihm ei tulnud mitte otse vastu maad, ikka küljele. Põhiline selle kõige juures oli aga see, et eelnevalt kirjeldatu toimus vaadates hoovipoole, aga kui viskan pilgu välja vastassuunda - hämmastv! Täielik tuulevaikus! Eile oli terve päev tyuuline ning tänane hommik ei oleka eriliselt parem. Ikka sama tuul ja sügisene tunne. Siiski võib olla õnnelik, et ei ole midagi hullu, katused ei lenda, puid ei murra, elekter on alles.

08.08 lõpmatus või lõpu algus?

Eile oli palav päev. Kodused tööd pole ju jänesed, et eest ära jookseksid. Nii otsustas meie pere minna hoopiski järve äärde. Mõeldud. Tehtud. Pakkisime end kokku, lapsed autosse ja minekut. Poolel teel näitas poja juba eemalt, et näe auto kraavis. Mööda sõites vaatasin tähelepanelikumalt, tõepoolest, auto seisab põllul, nõlvakust all aga õnneks ratastel, auto katus oli teetasapinna kõrgusel, nii sügav kraav oli. Autos tagaistmel inimene, hoidis peast kinni. Tekkis kõhe tunne, äkki abi vaja. Otsustasime ringi keerata ja asja uurima minna. Tõepoolest õnnelik õnnetus, ema lapsega mõlemad terved, õnneks polnud auto üle katuse käinud kuigi see nõlv oli selline kus võinuks hullult rulluma hakata. Olime õnnetuspaigal kuni avariisse sattunud pere isa kohale jõudis. Meie tee järve äärde võis jätkuda.

Järve ääres oli vahva. Lapsed sulistasid vees. Vesi oli väga mõnus. Sain isegi ujuma. Sel aastal esimest korda (punastan), veidi on häbi, et alles esimest korda aga nüüd võin öelda, et olen ujumas käinud. Päike paistis läbi pilve aga palav oli ikkagi. Vahepeal oli ka tuult, no veidigi õhku.

Sulistasin vees kui mingil hetkel kuulsin järvelt kisa. Keset järve oli vees kolm peanuppu, üks karjus "appi, appi ma upun" ja kõrvalt kostus itsitamine. Mu kõrval olnud naisterahvas pöördus ka vaatama, aru saades, et mõni ajudeta olevus teeb nalja tegeles oma lapsega edasi. No kus on noorte meeste mõistus, selliseid najlu teha!? Järve ääres isu täis (no lastel loomulikult mitte), sõitsime koju grillima.

Grill-liha nautides ja juttu rääkides märkasime oma maja kohal tumedat suitsu. Mees kuulatas tähelepanelikumalt ja oli üpris veendunud, et see pole lihtsalt kellegi vorstisoojendamiseks tehtud lõke vaid midagi suuremat. Kontrollima minnes leidis eest tulekahju. Põles küla sissesõidutee kõrval olev viljapõld. Päästeametisse helistades oli sinna juba info laekunud ja mõne hetke pärast tuiskas Kubjas kohale, tema kannul ka kustutajad. Usutavasti oli esimene helistaja kombainijuht kes samal põllul vilja niitis. Millest põlema läinud, ei tea võimalik, et kombainist sädemeke kuivemast kuivema vilja süütanud. Kui mina vaatama jõudsin oli tuul tule kandnud suurel kiirusel küla poole. Õnneks saadi tule levikule piirang peale ja kustutustööd edukalt lõpule viidud.

Nüüd oli jäänud koju saata meile tulnud külaline. Jalutuskäik tuleb kindlasti kasuks. Jõudes kodust umbes kilomeetri kaugusele pöörasime tagasi. Poiss oli rattaga ja otsustas veel edasi minna. Tagasi jalutades vaatasime pilvi, mis eemal oleva metsatuka enda alla matsid, mees arvas, et peaks sammu kiirendama, mina tegin aga ettepaneku, et mis siin ikka kiirustada, las kallab, saame märjaks siis saame, pole midagi hullu. Umbes minuti-kahega sai meile selgeks, et õigem oleks koju joosta. Aga poiss oli ju rattaga teab kus. Mees jooksis piigaga koju ja said kenasti kohale. Mina liikusin ka vaikselt kodu poole, ise kogu aeg selja taha vaadates, lootuses poissi juba näha. Külatee läks pimedaks, tuul tõusis, prahti lendas, suurte puude väiksemad oksad lendasid üle tee, suuremad oksad kukkusid maha. Vanad mõisaaegsed puud ragisesid, kogu aeg vaatasin ega mõni neist mulle peale ei hakka langema. Olin kui õudusfilmis. Poissi ikka polnud. Ise peaaegu hoovi sissesõidutee juurde jõudnud kuulsin enda kõrval raginat, kiirendasin sammu. Ragina ja mürtsatuse saatel kukkus teele suur puu, minust mõne meetri kaugusel. Vaevalt oli see puu maapinda puudutanud kui eespool meie hoovi kõrge kuusk alla lajatas. Vot sellest hetkest oli mul paanika, kus ometi on mu laps. Jooksin tuppa, ütlesin mehele, et lähen poissi otsima. Astusin välisukeset välja, ja seal ta oli. Viskas ratta keset hoovi ja jooksis tuppa. Ta vaeseke oli nii hirmul. Oli ta ju selle kõige suurema tormi aja üksi väljas. Värises ja nuttis ja rääkis, et kartis, et tuul oli vastu ja ei jaksanud vändata. Vaene laps.

Tormi möödudes läksid mehed välja sõiduteed vabastama, üle tee kukkunud puid saagima ja oksi eest tassima. Hiljem julges poiss ka välja minna. Mõisapargis murdus kaks suurt puud, üks jäi ilma oma ühest harust. Üle tee kõrge kuusk meie võssa ja meie hoovi suur kuusk kah pikali. Loendamatul hulgal oksi maas. Elekter läks ja vett ei jõudnud ka eriti varuda.

Meie jaoks oli torm siiski suuremate kahjudeta, mida ei saa öelda aga ümbruskaudsete asulate ja linna kohta. Murdusid puud, lendasid katused, lömastusid autod ja majad isegi kirikutorn oli viimsel teel maapinna poole.

No sellist päeva pole ma veel läbi elanud. Vähemalt ei mäleta ühtegi nii mitme õnnetusega päeva oma elus.

Troopika

Väljas on täielik troopika. Niiske ja palav. Juba väikseimgi mõttetegevus ajab naha seljas märjaks. Mulle soojus meeldib aga selline lämmi ilm on ka minu jaoks liig. Mitte ei taha end liigutada, kasulik olla ja tegutseda. Toas on mõnus. Paras päev mittemidagi tegemiseks.
Varjus niiskuse protsent 38 ja temperatuur 32,3; päikese käes niiskus 28% ja temperatuur 40,6 (Hmm. Ega see termomeeter üle kuumenenud ole?).
Jalutuskäik lastega oli tänase päeva suuurim etteaste. See võttis kah korralikult võhmale. Pisi-plikal olid oimukohad niimoodi märjad, et lausa tilkusid, endal a pojal nahk seljas kleepuv keel ripakil.
Kassi liikumist pole juba hommikust peale näha olnud, vaeseke on vist omadega läbi ja vedeleb teab kus.
Rohi kasvab meeletu kiirusega. Muruniitja andis otsad. No seda polnud küll vaja, pidanuks siis veidigi veel vastu. Meespere peab hakkama midagi aretama, nagu õigele eesti mehele kohane, remontima ja asja tööle saama. Tegelikult ei saa me selle masina peale pahased olla, on meid hästi teeninud. Niitnud rohtu, oksi, mulda, kive, traati, no kõike, mida ühe vana ja räämas maja õuelt leida võib.
Aga tegelikult on mõnus. Suvi on suve nägu :o)

Kas veel on vähe?

Kõik sujus kenasti aga siis. Siis vajus kõrvalhoone kokku. Päästsime vihma käest kõik tähtsamad ja vihma pelgavad asjad keldrisse. Lumi sulab, vihma sajab, porilöga on veidi taandunud. Täna katlasse tuld tegema läinud mees avastas, et kelder upub. 20 ruutmeetrise keldri põrand kaetud 12cm veekihiga. Just nimelt. Kõik asjad, mis katkisest ja vihma läbilaskvast kuurist kuiva keldrisse viisime, ujuvad nüüd rõõmsalt vees. Papkastid on läbiligunenud, küttepuud imavad vett nagu svammid, katla tuhaanum vesine, saepuruplaadist kapid ei armasta vett aga on ikkagi sunnitud varbaid vees hoidma, moororsaag, muruniitja ja loetamatul arvul muid asju. No mida värki! Pumpa meil kah pole, et kelder tühjaks tõmmata. Homseks kuluartikliks see veeimur saab, vaevalt, et vesi niipea taandub. Oi-jah. Kõik oligi juba liiga ilus.

Ilus hommik

Tänase päeva algus on päikeseline ja väga ilus. Temperatuur õues hetkel -5,6 kraadi kuid päikesepoolsed räästad tilguvad jõudsalt. Täna pole ühtegi tulekoldesse leeki elule puhkunud ja toas 21 kraadi. Mõnus. Päike joonistab läbi suurte puude ja aknaklaaside toapõrandale rõõmsaid päikeselaike ning kuuma kohvi lõhn ja tugev aur tassist on heaks hingekosutuseks. Pisike jõnglane loobib riiulist välja kõikvõimalikud CDplaadid, mis tähendab emmele hilisemat koristustööd, aga sellest ei lase ma end häirida. Öeldakse ju, et las laps teeb, mida tahab, peaasi, et ei nuta. Olgu siis hetkel nii. Kodus on hea, kodus on ilus, kodus on mugav, kodus on... Kodu on tõeline paradiis, selline ilus hommik tõestab seda jälle.

Lumi

Ma ei hakka pikalt heietama, aga elan end siia rahulikult välja.
Jälle sajab... krt ikka see valge ollus, mida lumeks peame. Lumi... krt .... tuleb taevast alla. Oleks talve algus, võiks õnnelik olla ja õue lund rookima joosta, aga pole ju, on talve lõpp ja sellest ... vastikust ... külmast ... valgest ollusest on kõrini! Täiesti siiber! Erakordselt ära tüüdanud. Jälle on trepp valge, no aitab juba! Tahan et see asi seal väljas ära sulaks, no hakka või ämbritega tuppa tassima ja vannis sulatama. Appi! Mul on ahastus juba peal. Seda valget jama näeme veel jaanipäeva ajalgi vist. Hetkel on küll tunne, et olen nõus kannatama pori, vihma, mida iganes, peaasi, et seda valget asja enam juurde ei tuleks. Järgmisel talvel, palun väga, aga veidikenegi väiksemas koguses!

Kevad?

Ma tahaks aga ei julge kirjutada kevad!, las jääda pealkiri küsimärgiga, ei julge hõisata enne õhtut.

Täna on teist päeva kahtlaselt soe. Eile näitas termomeeter 4,3 ja täna 5,4 kraadi sooja. Pange tähele: SOOJA! Maja katusel sai megalumega lumekoristustöid teha ja tänaseks on katus sinna jäänud lume seljast maha raputanud (osaliselt otse trepi ette, urr). Katuseaknaid küll veel avada pole võimalik kuna jää, mis nendele kogunenud, ei lase aknal liikuda. Kuurikatus on aga lumekoorma all lookas, sinna ei julenud ronida, et koristustöid teha.

Kõva pakase ja üüratu lumekoguse taustal oleks vana varese käredahäälne kraaks olnud kui ilusaim linnulaul mu kõrvadele, aga mida ma täna kogesin! Räästad tilguvad, linnud laulavad, no täpselt nagu päris kevad. No ja see linnulaul ei ole lihtsalt mingi siuts-siuts hääleproov vaid võrratu koorilaul. Praegu ekraanilt pilku tõstes nägin oravapoissi kuuseoksal keksimas, tal ka kindlasti kevade lõhn ninas. Nii vahva!

Veidi pahur, veidi kurb.

Täna oli ilus ilm, rookisin JÄLLE lund. Juba mitu päeva pole juurde sadanud, aga rookida on ikka veel. Kui esimesed kaks nädalat vehkisin labidaga innukalt, siis praegu ei taha sellest enam kuuldagi. Valgest ollusest on siiber. Ma ei jaksa enam labidatäit lund sinna üles "mäkke" visata. Tõsised vallid on juba. Tagaaias pole meil ühtegi rada sisse kaevatud ja sinna üldiselt asja pole. Kuna me krundil aeda ümber pole, saavad metsloomad vabalt ringi liikuda, kährikpoiss, selline kohev ja töntsakas, käis nädalake tagasi lausa trepi ees, siis kobis kassi-august kuuri alla ja kolistas seal ringi. Revideerimise lõpetanud, tegi pähe tähtsa näo ja kadus kuuri taha pimedusse. Kuuri taga lumes on vaid metskitse-kiirtee ja jänespoisi käpajäljed. Võtsin kätte ja läksin sinna ringkäigule. Toppisin püksisääred korralikult saapasse ning astusin. Hästi astusin, põlvini lumme, mauhhh.
Selge, see rännak ei saa lihtne olema. Sellegipoolest jätkasin teekonda, oli ju plaani võetud mõne pildi tegemine. Esimene pilt. Jänes r...k on mu noored õunapuud ära närinud. Noor botaanik selline.
Sügisel olin tubli, katsin noorte õunapuude tüved, et jänksid neid nahka ei pistaks. No ma ei tulnud selle pealegi, et lund niiiiiii siga-palju maha sajab ja ma pean kogu puu kinni katma. Nüüd jänes itsitab metsas, et vaat kus loll. Ja nagu talle õunapuudest vähe oleks olnud, mu üks ja ainus ploom, eelmine kevad istutatud puuke, on kah talle ette jäänud. Oksad ära järanud ja mulle tasuks jätnud mõned oma pabulad.

Ma jänesepraadi ei armasta, aga hetkel on küll tunne, et pistaks ta ahju!

Kitsed on tuhninud segi kogu mu komposti (laiali laotatud mdalamasse kohta), kui lund vähem oli, oli näha, et mitte ei söödud vaid puude alt kokku korjatud õunu, vaid tuhniti segi kogu pinnas. Olgu kuidas on, mul pole kahju ka. Praegu on lund aga nii palju peale tulnud, et näha on vaid kratsitud lund, pinnaseni, või millegi toitvani välja pole jõutud kaevata.

Mul kohe kahju. Hea meelega viiks neile midagi, no mida? Kust ma saaksin vedigi heina, et neile võpsiku äärde sissetallatud raja serva viia?!

Täna nad jälle jooksid läbi me hoovi, kuuekesi. Ma ei saanud kahjuks kõiki korraga pildile kuna nende vahemaa venis väga pikaks.

No ja mu fotokas kah, siis kui on vaja mitu pilti järjest teha ja ruttu reageerida, on temal aega küll. Fokusseerib ja mõtleb ja... Ahh! Uut on vaja. Zuumida ei saa sellega üldse, siis jäädvustub vaid udukogu.

Ringkäigust veel mõned pildid.

Kuuri lumine katus päikeses

Lumi hoiab puust kinni kümne küünega, et mitte maha prantsatada
Seen

Kitse-kiirtee läbi tagaaia

Lumi kiigub, ka tal on oma lõbustused

Külm ilm ja veekriis

Väljas on ikka korralik talv. Lumi krudiseb saapa all ja käre pakane värvib ninaotsa punaseks. Õues väga kaua olla ei taha ning käin seal just nii palju kui vaja ja nii vähe kui võimalik. Toas istuda ja aknast välja vaadata on soojem, ilus ka, läbi suurte puude sirutab päike oma heledaid kiiri, lumi sätendab silmi pimestavalt. Just eile õhtul piilusin läbi katuseakna välja, taevalaotus oli selge, täpselt pooleks „lõigatud” kuu ja tähed - ilus. Miinused küündivad 27 pügalani ja veidi pealegi, no vähemalt meie termomeeter on registreerinud sellise külma. Iga päev saab korralikult pliiti ja katelt kütta. Minu jaoks on normaalne kui toas on stabiilselt 23 kraadi ringis sooja, no hetkel küll 20 ja lepin sellega. Eilegi sai kuurist katlamajja hulk puid veetud, et ikka oleks mida põletada. Igatsen soojemat ilma, ma ei ütlegi, et sula tahan, aga piisab kui on -5, ei pea ju nii mega külm olema.

Eriline üllatus oli aga see kui avastasin, et vannitoa kraanikausi kraani ei tule tilkagi külma vett. Uhh, toru jääs. Keegi peab põranda alla ronima, no kes küll, ega mitte ometi mina. Loomulikult mitte, kallis kaasa toppis end riidesse ja avas põrandaluugi. Esimeseks shokeerivaks pildiks, mis avanes oli tohutusse jääkamakasse mattunud toru. Kartsime hullemat, toru puruks löönud? Õnneks siiski mitte, vaid väike leke, mis pikema aja jooksul oli korraliku jää tekitanud. Leke likvideeritud asusime otsima järgmist kohta kus vesi jääs võiks olla. Kui torusid soojustasime olime veendunud, et ei need jäässe lähe (no ja kaks talve pole läinudki), neil korralik kasukas seljas. Nüüd oleme targemad, tuleb lahti sulatada, veel soojustada ja ka vundamendi õhutusaugud kinni toppida. Täna meil siis esmaabitööd käsil.