Kasvuhoone

Nii nagu meil (rohkem ikka mul) asjad käivad... Tuli  idee ja tahtmine ja kohe on vaja, seekord siis kasvuhoonet. Mõtisklesin oma enese tarkuses, et mis siis ikka, tuleb teha. Ja seda mitte aasta või kahe pärast vaid nüüd ja kohe. Veidi oli vaja meest keelitada. Idee maha müünud, oli aeg arutada kilemaja suurust. Siin läksid meie arvamused lahku. Üsna ruttu sai mulle selgeks, et kui ma ehitajaga ei nõustu, siis sel aastal mu soov ei täitu. Kasvuhoone suuruseks sai täpselt selline mõõt kui palju puuriida ees vedelevad prussid välja andsid - 3,5 x 2,0 meetrit. Endamisi mõtlesin, et pisut pisike, aga olgu. Materjali osta polnud vaja, sai kasutatud olemasolevat. Poodi külastasime vaid ukse ja akna hingede ning kile (UV kaitsega, 170) soetamiseks. Esimese poole päevaga said paika prussid ja kerkisid seinad, teisel poolikul tööpäeval sai valmis katuseosa, uks ja aken ning põhiline osa kilest ka peale. Täna kiletasin otsad.  Nüüd võin õnnelikult öelda, et minulgi on kasvuhoone ja saan hakata harjutama tomatite kasvatamist.

Kõrvalhoone, lammutamine

Kui aasta eest oli meil hoovipeal varemetes vana kõrvalhoone ja me ei teadnud kuhu kogu see kivimaterjal panna, siis aeg leidis murele lahenduse. Kuna kivihunnik oli parajalt suur muutus idee, see ära vedada, ideeks varemed tulevase kõrvalhoone alla matta.

Täpselt kaks kuud tagasi (07.06) vuras meie õuele traktor. Algasid lammutustööd.

Esialgu ei osanudki kohe kuskilt alustada, seinad olid ees ja sisse augu kaevamine võimatu. Algus sai tehtud keskmise ukse juurest. Kui traktor juba hoone sisse pääses sai hakata maasse auku kaevama, et kivi sinna maha matta. Pinnas sai pealt ära veetud. Njah, seda üle korda tehtud muruplatsi (ehh!).
Lammutamine kestis terve päev. Lõunapausita. Vahepeal korjasime kõikvõimalikku sodi, mis kaevamisega välja ilmus. Sealhulgas, mitmeid heinahange ja muid teravaid esemeid, mis ohustasid traktori rehve. Lammutamise käigus midagi viltu ei läinud, kõik sujus kenasti.

Peale lammutust oli nii palju ruumi. Kuidagi imelik oli õuepealset lagedat platsi vaadata. Harjumatu. Tänaseks olen selle pildiga harjunud. Kohe peale lammutust oli lage, aga praeguseks on umbrohi võimust võtnud ja ümber kivivälja end "kenasti" sisse seadnud.

Suurimad tänud asjalikule traktoristile!!!

Kõrvalhoone, lammutuseks

Kui märtsi teises poles kõrvalhoone katus maapinnaga tutvust tegi, ei olnud täpselt aru saada kui suured on hoone kahjustused. Seest oli küll näha, et seinas on auk aga kui ulatuslik, me sel momendil veel aru ei saanud. Oli mõte hoone taastada.

Katuse lammutas abikaasa juba maha, kõik, millest sai küttematerjali, on tükeldatud ja lõhutud, riitagi laotud. Kokku saime ikka korraliku koguse katlakütmiskõlbulikku materjali. Hea on selle juures see, et käesoleval aastal me puid tellima ei pea. Talvepuud olemas, njah, seda küll kalli hinnaga.

Tagumises seinas haigutab suur auk ja osa, mis veel püsti on, on ausõna peal. Tegelikult kui nüüd üdini aus olla, siis see parempoolne nurk on mu oma pisikeste kätega maha lammutatud, alles vaid tellise osa. Vasakpoolne on aga kohe-kohe kukkumas ning nurk teisest seinast paraja prao jagu eemal. Palju on veneaegset lappimistöid tehtud - tellisega. Liipas, lääpas, ei tegu ega nägu. Tänaseks on selge, et selle hoone elupäevad on loetud. Plaan, et selles hoones saab olema meie saun ja abihoone, on nurjunud. Tuleb kivihunnikuks kokku lükata see ehitis ja uus asemele püstitada.

Täielikult ma sellest siiski ei loobu. Maakive tuleb lammutusel paras ports. Ikka selliseid suuri ja veel suuremaid. Osadele neist olen oma vaimusilmas juba ka koha broneerinud kuigi neid tuleb sealt kindlasti rohkem kui esialgu vaja oleks. Aga küll ma neilegi rakendust leian. Paekividest püüan teha mõningaid ääristusi, teeradu... no midagigi. Paekivi on rabe. Suuri ilusaid tükke kokkukukkunud hunnikust naljalt ei leia. Proovisingi ise seina vaikselt lammutada, nii on võimalk saada ka suuremaid paelahmakaid kätte. Eks aeg näitab kui palju ja mida ma sealt kätte saan ning mis neist teha annab.

Suurem osa läheb äravedamiseks. Seda, kuhu-kellele-kuidas, ma veel ei tea. Lihtsalt mõte on, et peaks sellest kiviprahist lahti saama. Teaks, kes tahab kuhugi täiteks, laseks ära viia. Niisama annaks ära, peaasi, et plats puhtaks saab. Paar kohta on kuhu ehk võiks pakkuda aga ei ole veel asjaga pingsalt tegelenud.

Hüvasti, vana kuur

Mina nimetasn seda ehitist nõiakuuriks. No ta oli selline lipp lipi peal, lapp lapipeal, kah kuidagi kokkuklopsitud, ajahambast puretud kuurike. Juba siis kui me siia kolisime, oli ta lääpas. Selle aasta talve lumekoorma all ägas ta silmnähtavalt. Hommikul vaatasin ikka aknast välja, et kas on teine veel püsti, suur lumemüts peas või pikutab lume all maas. Vahepeal sai küll ust alt saetud, et see lahti tuleks ja hirm oli nahavahel kui küttepuid tooma läksin. Vastu pidas. Nüüd aga on vana vennike oma otsa leidnud. Katus maha ja seinad parajateks juppideks, no ikka kütte tarvis. Jäänud on veel platsi riisumine. Aga kuna täna oli vastik tuul, ei viitsinud end välja vedada. Inimene võib ju endale ühe korraliku laisklemise päeva ka lubada ;).

Kõrvalhoone katus põmm-piraki.

Ilus päev 19.03. Päeval plaanisin laupäevast sünnipäevalauda, õhtupoole istusin köögis, nautisin rahu ja vaikust. Laps magas issiga magusat hilist lõunauinakut rippkiiges. Veidi enne poolt kuut ärkasid mu unised tegelased ja vantsisid kööki. Hetkel kui mina söögituppa läksin kutsus abikaasa mind kööki tagasi öeldes täielikus rahus "tule vaata". Minu esimene mõte oli, et kutsub mind jälle vaatama kuidas oravapoiss akna all askeldab. Kaugel sellest. Pilk aknst välja, ma olin shokeeritud. See pilt mis avanes ei olnud kena. Meie kõrvalhoone katus oli sisse vajunud, maja nurga tagant tolmupilv naabri aeda suundumas. Tugevat raginat, pauku ega värinat polnud, mees vaadanud aknast välja arvates, et jää-lume kamakas libises maja katuselt.

Ahmisin õhku, korjasin laualt fotoka, uputasin end mehe suurtesse kummikutesse ja suundusin õue. Kell oli 17.35.

Esimesed sammud lumel kandsid mind ilusasti, edasi läks raskeks, paar sammu lume pinnal ja siis sissevajumine, samm lume pinnal, jälle vajumine lumme. Nii ma siis sumpasin ringi ümber kokku vajunud hoone ja muudkui klõpsisin pilte, endamisi vandudes.

Oli siis nüüd seda jama vaja. Oleks siis ainult katus, tagumine sein oli see, mis alt ära vajus. Meil oli küll plaanis, et millalgi võtame ka selle vana ja väsinud hoone ette, kuid siiski, mitte nii suures mahus korraga. Plaan oli tasa ja targu, vaikselt kõpitseda. No aga mida siin enam kõpitsed, laus lammutus ja suur ehitus vaja teha.

Hetkel tundub, et see aasta, mis oli plaanitud pigem rahulikult tegutseda ja nipet-näpet töödega sisustada, tuleb lammutamise tähe all mööda saata. Pühapäeval oli sula ja kuuri all olles oli tunne nagu seisaks veega täidetud sõela all, siiski sai sealt esimesed tähtsamad asjad keldrisse veetud, kahjuks ei ole kelder kummist ja sinna 20 ruudu (pool juba enne täidetud) peale ei ole võimalik kõike ära mahutada. Sisevoodrilaud seisab nüüd rõõmsalt elutos diivanite taga.

Hoone iseenesest vana. Mõisaaegne tallihoone. Kolhoosi ajal ja peale seda laudahoone, niisiis loomad väga pikalt sees olnud. Veneajal kah kuidagi lipitud ja lapitud. Korralikku remonti siin teostatud pole. 50-dal olevat see hoone põlenud, 60-dal saanud uue katuse, aga no talad paistavad küll saja-aastased palgist jurakad. Üks parempoolne tala oli pooleks, see sai suvel toestatud ja lootus oli hinges, et ehk peab vastu. Jah, see pidas vastu, aga sein keskosast ei pidanud. Igal asjal oma aeg. Lund rookima sellelt katuselt ei julenud meie perest keegi minna, vanajumal rookis nüüd meie eest.

Ootame lume sulamist ning hakkame plaanma edasist tegevust. Hetkel ei ole seal mitte midagi teha.

Täna sadas (sajab) jälle lund juurde. Kui nii jätkub, ei sula see iial ära.

Tapeedid seina

Suure lammutamise-loomise perioodil ootasin mina kannatamatult aega, mil saaks juba tapeetida-värvida. Nii nagu ikka etteruttavalt oma mõtetes meeldivamas tegevuses ;). Uutes modernsetes majades on väga palju jäänud silma palja, sileda seina värvimist kõikvõimalikes eluruumides. On vahvaid värvilahendusi, on shabloonvärvimist ja seinamaalinguid. Minu lemmikuks on siiski tapeet. Tapeet annab ruumile hubasuse ja soojuse. Värvitud seinad minu jaoks seda tunnet ei loo. Ma midugi ei vaidle värvitud seinte austajatega. Maitse asi. Kasutasin ka ise siseviimistlusel värvitud seinu aga vaid loetud ruumides - esik, sahver, köök ning aluskatteks siiski seinex e. värvitav tapeet.

Tapeedivalik on poodides suur, väga suur. Lapates katalooge on igalühel võimalik leida omale sobilik stiil, värv, muster, materjal. Palju oleneb muidugi hinnast, kuid kui viimast mitte vaadata siis on valiku tegemine kindlasti raske.
Olen kasutanud veidi kallimaid ja ka odavamaid, paksemaid ja õhemaid materjale. Ega oskagi üheselt välja tuua, milline on parim. Tihtilugu on kallimad on kergemini paigaldatavad aga ka odavamate seast leiab selliseid. Õhemate pabertapeetidega sättimist ja kokkuajamist rohkem, tuleb ettevaatlikum olla kortsude tekkimisel. Minu lemmikud on siiski õhemad ja siledad vinüültapeedid, need harjaga pestavad ja struktuursed vinüültapeedid, mille seina liimimine on imelihtne.

Poelettidelt leiab erinevaid liime. Liimiriiuli ees võib silmade ees kirjuks minna. Lihtne lahendus. Metylen Vinyl Premium ja kõik tapeedid saab liimitud. Pabertapeetidele peab liimi veidi vedelamaks tegema kui vinüültapeetidele. Mina teen liimi alati silma järgi. Ketsetan. Siiani kõik mu tapeedipaanid ilusasti seinas püsinud.

Palju oleneb aluspinnast. Korterelamute paneelseinad ja vanade majade seintes olevad saepuruplaadid ei ole nii siledad kui teada-tuntud gyproc ja nendesse seintesse on struktuursed vinüültapeedid parimad. Õhuke tapeet nõuab siiski suhteliselt head, siledat aluspinda. Õhem tapeet näitab välja krobelused, seina ebatasasused, sealhulgas ka tapeedipintslist tulnud karvakesed ja isegi pisemad kübemed.

Peale pahteldust, nühkimist rullisin seinad üle Aqvastopiga. Kui seinad olid kuivad käisin kõik veel hästi kergelt! käsitsi üle, et tapeedi alla ei jääks rullimisel tekkinud tükikesi. Võibolla teen valesti aga peale rullides tekkisid pahtlitolmust väikesed muhukesed seinale ja need ma siis hiljem maha lükkasingi - hästi õrnalt.
Ka nurkadele võiks aega leida. Enne tapeetimist akrüüliga üle tõmmata, nii saab tapeeti lihtsamini nurkadesse keerata, suruda.

Seinexiga kaetud ja ülevärvitud sai ruumid, mis võivad vajada tihemini puhastamist ja ehk parandusigi. Esik - hele beez + pruun. Sahver - hele lilla+roosa. Köök hele + tume oranz. Eelistan heledaid toone.

Kahes toas sai seina struktuurne vinüültapeet. Lihtne paigaldada. Mustrite kokkuajamine võtab veidi aega aga muidu saab väga kiirest.

Kahes toas aga sile vinüül. No see on ikka üks töötajasõbralik materjal. Isegi minusugune amatöör saab porte vahele lõikamisega hakkama. Veidi aeganõudev kuid siiski teostatav. Proffidel käib asi kindlasti iga tapeediga kihku-kähku aga mina kui kodune nikerdaja pean ikka veidi vaeva nägema. Endale sobivad ja õiged (mis minule õige ei pruugi teistele õige olla) töövõtted saavutasin poole töö pealt.

Pabertapeeti kasutasin kolmes ruumis, kahes lastetoas ja puhkeruumis.

Pisikese tirtsu toa tapeedivalik sai tehtud mustrit ja hinda vaadates. Usun, et vahet pole kas panen sinna seina odavama pabertapeedi või kalli vinüültapeedi, kui laps seinale joonistab või tapeedinurka katkuma hakkab, saab ta jagu mõlemist. Pigem siis juba odavam, pole nii kahju kui varsti uut vaja. Miks lasen seinale joonistada? Ega hea meelega ei lasegi ja siiani pole veel ka joonistatud kuid teades, et pole võimalik teda alati jälgida kui ta oma toas noskerdab võib juhtuda igasugu vigureid. Kolm erinevat - kollane, oranz, mustriline, nendega ma siis "mängisin". Suurele ühevärvilisele pinnale lõikasin tegelasi mustrist, et sein lastepärasem oleks.

Poisi tuppa sai pabertapeet kuna me ei leidnud temaga ühist keelt mustri suhtes, mis olid ilusad, olid liiga kallid, mis olid normaalse hinnaga, ei meeldinud ühele meist. Lõpuks lasin siis lapsel endal valida sõelale jäänud variantide seast talle meeldiv. Valis. Minu õnnetuseks ühe nuhtluse. Tõelise nuhtluse, mida seinale liimides suutsin mitu korda jõuda kiruda ja isegi plaanisin juba pooleldi tapeeditud toa seinad paljaks kiskuda, et uut tooma minna. Sain siiski olemasoleva seina. Kaldseinad kahe tooniga ja teised kaks vastavalt tume ja hele. Porteks kasutasin kõige tavalisemat puitliistu.Ühte nurka lõikasin vanast, järelejäänud portest helendavad tähekesed, et ühevärviline seinakate lõbusam oleks.

Puhkeruumi seintega oli omajagu tegemist. Kasutasin pabertapeeti kuna mu ettekujutuses oli vaid pabertapeet sobilik kokku pambusega, ei mingit vinüüli. Poeriiulitelt sobilikku ei leidnud ja tuli tellida kataloogist. Tapeetimistöö pidi olema korralik ja puhas kuna iga liimiplekike jättis läikiva laigu. Kui tapeedi pealispind liimiseks sai, tuli see kohe puhta niiske lapiga eemaldada, sealjuures nühkimata, kuna oli tapeedi laiguliseks nühkimise oht. Kõige suurem jama oli pika paaniga, mis trepikohalt alumisele korrusele välja jooksis. Ehitatud sai ime asi jalge alla. Õnneks jäid seekord kondid terveks. Pambust panna imelihtne, panin selle laiupidi. Lõikasin vajaliku pikkuse, mäkerdasin liimiga ja vajutasin plärts seina. No mis viga sellega seinu katta, ei mingit kokkuajamist ega nühkimist. Tuba tehtud, ise tulemusega rahul.

Ja nüüd veel mõned pildid ka

Tänaseks peaksin õnnelik olema, no ja olengi, aga natuke ei ole ka. Kogu maja on saanud seintesse katted. Tapeeditud-värvitud. Mulle ju meeldib tapeete valida ja neid seina liimida aga nüüd on kõik. Mul pole enam midagi tapeetida.

Laudpõrand

Lõpuks sai meie söögitoa ja elutoa põrand valmis. Nii nagu ikka, ei laabunud kõik plaanipäraselt, aga praeguseks on tehtud.

Kõige enne tunnistan, et põrandalaud polnud just selline nagu soovisime. Laud olemas, peab selle ikkagi ju maha panema. Esiteks, ei saanud kasutada lauda toa laiuselt ja teha tuli jätkatud põrand. Teiseks, laud kuivas põrandal nii palju kokku, et nende liitekohtadesse oleks võinud komistada. Nii see asi ei lähe. Tuleb üles võtta ja uuesti teha. Hoogu võetud, asja üle aru peetud hakati tööle. Kogu põrand lahti ja uuesti maha. Peale selle, et põrand on kaks korda maha pandud ei saanud ka lihvimine viperusteta mööda. Terve nädal plaanisime tööd meile sobivale päevale. Abikaasa läks hommikul lihvijat rendist tooma, mina jäin koju valvesse. Kaks-kolm minutit enne mehe ja lihvja saabumist läks elekter ära. Tore küll. Mehe vend lohutas, et ehk tuleb kohe tagasi. Kus sa sellega. Elekter võeti ära kogu päevaks. Kusjuures ma ei saanud meilitsi saadetud plaanilise elektrikatkestuse teadet miskipärast kätte ja nagu kiuste olime just selle päeva valinud. No tore lugu küll. Mis siis ikka. Päevotsa ootamist ja õhtul tööle. Lihvimine algas 16.30 ja valmis sai tsipa enne kolme öösel. 10+ tundi seega. Ma ise küll ei lihvinud, seda tegi mees koos vennaga. Põrand lihvitud ja vaatamata erinevate tolmutõkete paigaldamist oli kogu elamine puidutolmu täis. Järgmine päev tõime rendist ka tööstusliku imuri, sain õhtu otsa lihvitud tubade tolmutõrjega tegeleda. Ning veel järgnevad päevad kulusid kogu ülejäänud elamise koristamisele. Vastik on see puidutolm.

Kasutasime Osmo õli 3123 Gold Ahorn ja läbipaistvat täismatt õlivaha.
Õlitamine läks suhteliselt kähku. Mees pintseldas toonitud õli maha ja mina nühkisin, peale mõningast imbumisaega, lapiga kogu põranda üle. Umbes 60 ruutmeetri õlitamise tööaeg 2 tundi.
Peale kuivamist õlivaha kiht, millele järgnes veelkord õlivaha kiht. Niisiis kokku kolm katmist – toonitud õli + värvitu õlivaha + värvitu õlivaha. Tulemusega võib rahule jääda. Värvitoon sobilik ja põranda üldine välimus täitsa lahe.

Mõningad tähelepanekud omast kogemusest:
1. Lihvimise ajal tolmumask hädavajalik, meil olid olemas.
2. Lihvimist alustada põranda keskelt kuna esialgu tahab masin minna kuhu tema tahab, mitte kuhu sina tahad. Meil kipsseinas mõlk.
3.Viimane lihvketas peab olema suhteliselt peenike (meil oli 120). Kui teha jämeda paberiga ja hiljem toonida põrand tumedamaks jäävad näha lihvimise jäljed. 120ne ketas sobilik üldiselt aga mõned kohad oleksid võinud olla sellega rohkem tehtud.
4. Vajalik väike taldlihvija kuna suure masinaga nurki ei saa teha. Meil massin olemas ja liivapabergi oli valmis varutud.
5. Suurele lihvijale sobilikud lihvkettad ehituspoes tunduvalt soodsamad kui rendist kaasa ostes. Me tagastasime enamus rendist võetud kettaid.
6. Kettad on kahepoolsed ja meil kulus neid kokku 6 vist. Kasutuses olid erinevad: 60, 80, 100, 120
7. Lihvimise ja õlitamise vahel ei tohi põrandale kukkuda veetilgakestki. Toonitud õli toob need kohad esile. Meil käib kass vannis ja sealt tulles tuterdas oma märgade käpakestega põrandal, nüüd on templid maas.
8. Lihvimise käigus pragudesse läinud puidutolmu ei ole vaja meeleheitlikult sealt kätte saada, peale õlitamist muutub see kõvaks täiteks.
9. Toonitud õli veidi paks, meie lisasime sellele natuke vedeldit.
10. Vaadates Osmo õli hinda, võiks see ise põranda ära õlitada. Meie pidime siiski ise seda tegema.