Veidi nikerdamist

Sel ajal kui usinad aiapidajad näppupidi mullas kohmitsesid, ei olnud mina pooltki nii usin ja aiamaal tegutsemise asemel tegelesin hoopis tubasemate asjadega.

Varem tehtud lillepotile (keskel) lisaks valmisid veel kaks potti, et eilsest mõnusalt koos terrassil päikest nautida.

Köögis olevad toolid sai korda tehtud juba mõni aeg tagasi. Nüüd on korras ka laud ja keset kööki laiutab lilleline komplekt.

Valgeid roose...

...ei, hoopis punaseid.

Puhkav inimene on puhkav inimene. Jube hea avastus. Aga tõepoolest, aega on kuidagi mõnusalt. Kui muidu ainult mõtlen, mida võiks teha, mida peaks tegema, nüüd on aga tegutsemise aeg kätte jõudnud.

Pole ma mingi eriline käsitöö- ja meisterdamisehuviline aga juba pikemat aega olen mõelnud ära proovida süüterooside tegemise. Siit-sealt ikka ja jälle nende tegemisest lugenud ning kui täna jälle eelmise kuu Nipiraamat kätte juhtus ja kaanelt kõnealune roos vastu vaatas, otsustasin ära proovida. Hakkasin meisterdama.

Rebisin ja rullisin, sättisin ja imetlesin. Nii sain vanadest munakarpidest hulga roosihakatisi. No jah, esimene kord oleks ju võinud vähemaga piirduda, aga eneselegi märkamatult sai nii palju. 1, 2, 3, 4... 22, lugesin kokku. Täitsa vahva oli neid kokku rullida, ainult veidi tolmune. Munakarbid tolmavad kui neid rebida ja see mulle üldse ei meeldinud. Ninapidi selles tolmus olla ja aevastada. Turts.

Küünlarasva... kust ma saan vanu küünlajuppe. Ehh, selle peale oleks võinud juba varem mõelda. Otsisin. Kes otsib, see leiab. Enamus valged ja üks oranž ka. Lõikusin küünaldest laastud ja sulatasin veevannis. Torkasin kätte kummikindad ja hakkasin esimesi roose rasva kastma. Küllaltki kiiresti sai selgeks, et hele küünal pole selle tegevuse jaoks kõige õigem. Et roosid ilusad jääksid, vajan punast küünlarasva. Olemas! Segasin punase olemasolevale sulanud rasvale juurde ja  olin endaga ikka väga rahul.  Esimene kiht vaha imbus suures osas roosi sisse, peale mõningast jahtumist  läks peale teine kiht, mis andis ilusa punase välimuse.

Minu kärsitus ei lasknud kaua oodata ja esimene roos rändas puudega koos kaminasse. Roos läks põlema ja põles päris pikalt süüdates ilusasti puud ja andes mulle veelgi rohkem põhjust rahulouks.

Üks pisiasi veel. Nüüd peab keegi köögi ära koristama... Kes küll? Ega mitte ometi mina? Mina olen kamina ees ja mõnulen, mul pole aega koristama minna  :)

Sellest ja tollest

Täna algas puhkus, küll on mõnus asi, see puhkus. Vihma sadas peaaegu terve päev ja väljas midagi suurt teha ei saanud aga selle eest sain hommikul selle hooaja esimest härmatist auto esiklaasilt krõhnata. Prrrrrrrr. Talv kihutab aina lähemale.

Päevalilled korjasin ära, aga puhastamise jätsin homseks.  Lisaks sain väikese noosi nunnusid.

Blogi külastajasõbralikumaks.

Minu blogi kommenteerimine oli keerukas vales kohas kükitanud linnukese tõttu.  Arvamuse avaldamise süsteem peaks nüüd töötama kommenteerijasõbralikumana. Loodetavasti.

Tänud Muhedikule, kes suunas tähelepanu mu blogis esinenud ebamugavusele ja lahenduse viitele.

Tänud Tsiilile, kes oma blogis andis lühikese, konkreetse ja selge kirjelduse vea parandamiseks.

Järjepidevus - puudulik

Veel mõni päev ja mu viimasest kirimisest saab aasta. Olen laisk olnud. Tunnistan. Lihtsalt ei ole olnud entuusiat kirjutada. Käin ikka ja jälle aiapidajate blogisid uudistamas aga oma blogi kirjutamisega olen kuidagi kinni jooksnud. Päevad läbi tööl, õhtud kaovad käest ja nii see aeg lendab.

Kaunis päev loomaaias

Kuna interneedus kodus ikka veel tõrgub, saan siia hilinemisega postitused.

Laupäeval sai loomaaias käidud. Ilma oli ilus, päike siras kõrgel taevas ja tuul sahistas pisut puude lehtedes. Palav oli. Paljud loomad olid päris peitu pugenud, mõned kössitasid jahedas puurinurgas. Siiski oli ka neid, kes end külastajatele näidata suvatsesid. Alljärgnevalt mõned pildid neist viimastest, nendest, kellel jagus südikust suvepalavuses ringi liikuda.

Part pojasega

Kiisu-tiiger

Kilbiga konn

Kotkas, suur ja tugev

Lontkõrv-kits

Hüljes

Uudishimulik Sudaani maasarvik

Kisakõrid ahvid

Jääkaru patrullis

Puuk - täielik paanika

Puuke on palju, puugihammustuse tagajärjel nakatunud inimesi järjest rohkem.

Meie pere kass on nagu puugimagnet. Pea üle päeva saab abikaasa talt mõne tegelase kätte. Neile meeldib olla kaela ümber. Õigemini, usun, et mujalt saab kiisu ise võõra tegelase kätte aga peaümbrusest peame meie teda puhastama. Mina, kes ma muidu peaaegu midagi ei karda, pelgan puuki väga. Ei suuda mina kelleltki puugipoissi välja tõmmata. Olen isegi kriisiolukorra plaani oma peas läbi mõelnud. Siis kui abikaasat kodus pole ja lastel või endal peaks puuk olema - hüppan autosse ja tee viib otse traumapunkti. Võite naerda ja näpuga näidata aga nii ongi. Ma ei suuda seda elukat näpuotsaga puudutada, vaadatagi ei suuda. Annan esmaabi igal muul moel aga vot puuki ei puutu.

Olen alati pooldanud puugivastast vaktsineerimist. Poeg, mees ja ma isegi oleme saanud kõik kolm vaktsiini. Pisi-piigale oleme jõudnud teha esimese süsti ja järgmise kuu alguses peab teist tegema minema.

Nii nagu kiuste haakis täna meie piigale, kõige kaitsetumale, üks elukas külge, keset alaselga. Olin õues kui abikaasa mu tuppa kutsus ja seda õudust näitas. Mul tuli värin peale, vaatasin korra ja värisesin ja välja ei oleks võtta suutnud. Õnneks oli issi kodus ja tegi selle töö ära (mina oleksin linna kimanud). Puuk ei olnud õnneks suur, just külge haakunud ja tuli kergesti ühes tükis välja. Nüüd olen pehmelt öeldes närvis. Miks pidi puugiohver just Egle olema, miks mitte mina!? Nüüd pole muud kui last jälgida. Hetkel on hammustuse koht tiba punetav, küll tsipake vähem kui puugi eemaldamise momendil, aga siiski.

Mul endal on nüüd tunne, et igal pool jooksevad puugid ringi. Täielik puugi foobia (punastab), rõvedad elukad ikka küll. Nii jubedad on, et ma ei julge oma blogisse piltigi panna (judin käis üle selja).

Puukide kohta on võimalik infot saada siit.
Leidsin ka pintsettidega puugi eemaldamise õpetuse.

Aasta viiekuune lasteaeda

Meie väike tirts oli täna esimest päeva lasteaias.

Kui hommikul lapse rühma saatsin, läks tema kohe huviga ringi vaatama. Jätsin ta sinna ja lahkusin. Autosse jõudes hakkas süda valutama, ajas iiveldama ja enesetunne oli väga sant, täpselt selline tunne oli, nagu oleks saanud hakkama mingi väga suure jamaga. Plaanisin kodus kasulik olla ja ära kasutada seda vähest aega, mis üksi kodus olemiseks on. Tegelikkuses ei suutnud ma mitte midagi teha. Ainult mõtlesin, et lähen õue ja teen midagi, koristan, triigin. Mitte ei suutnud. Kogu aeg olid mõtted tirtsul ja sellel kuidas ta ikka hakkama saab ja mis ta teeb. Juba pool neli kraapisin lasteaias ukse taga. Eglel ei olnud mu tuleku üle sooja ega külma, vaatas korra üle õla ja mängis rahulikult edasi. Kasvataja sõnul oli kogu päev väga hea, laps ei nutnud mind taga ja seltsis kenasti. Mul oli tohutu pingelangus, sain julgust ta ikka hommegi lasteaeda viia.
Kallis tütreke, palju õnne tähtsa sammu astumise puhul!

Arvutijuttu

See siin ei ole aprillinali. Naljast oli asi kaugel.

Ei noh, muidu on kõik hästi kui välja arva asjaolu, et nädal tagasi sain oma arvutisse viiruse. Tasuta programmid, mille olin soetanud - AVG ja COMODO viirusetõrjed seda ei leidnud, ka nuhkvaraprogrammid ei teinud teist nägugi. Õhtul lõin raali kaane pauguga kinni ja läksin magama, jättes viiruse mu pilte vaatama.
Siinkohal ütlen ära, et ega ma arvuti hingeelust suurt midagi ei tea, olen rohkem programmde tundja kui hingetohter.
Juba varem sai kodus arutletud, et võiks uue arvuti osta, mis siis asjalikeks tegevusteks jääks ja vana (tegelikult 4,5 aastat pole vana aga ok) mängimiseks ja erinevateks muudeks katsetusteks. See aeg jõudis kätte. Hommikul, esimese asjana, kappasin poodi kiirkorras uut abilist ostma. Sellist normaalse hinnaga, eelmine ei olnud normaalsega kuna ükski mõtlev inimene ei ostaks koduseks kasutuseks nii kallist. Ja arvate, et see oli lihtne? Kus sa sellega. Valikut oli, jaa, aga valida ei osanud. Siiski, endalegi üllatuseks suutsin suhteliselt kiirest ära otsustada ja tehing sai tehtud. Otsustamine õnnestus tänu abikaasale kes mind maapeale sikutas ja lõpuks kahe viimasena sõelale jäänud raalist ühe välja valis. Uue pereliikmega koju jõudes ja selle käivitades sain esimese shoki, ma ei tulnud poes sele pealegi, et küsida, ega ta eesti keelne ole. On. On. On. Paanika. Loen... "Vidinad", no mis asjad need veel on? Olgu, harjun ehk ära. Veidi enam temasse süvenedes tabas mind teine shok. No milleks on vaja toppida selle värske ilmakodaniku sisse niiiiii palju igasugu mõtetut jama. Igasugu prooviversioone, seadistada arvuti hüplevate akendega ja muud säärast. Tundus, et tööle on seadistatud kõik võimalikud vilkuvad, prääksuvad ja piiksuvad asjad, mida üks Windows 7 suudab pakkuda. Ega muud üle jäänud hakkasin seadistusi muutma, et oleks inimlikum kasutada.
Tulles tagasi vana arvuti ja viiruse juurde. Arvuti jooksis kokku, oli mega-hüper-super aeglane ja tegi muid lollusi. Süsteemi recovery sai tehtud. Aga. Ise loll, sai valitud "taasamine tehase algseadistustele". Miks ma nii tegin, ma ei tea, varem sama asja tehes, ei seadistanud päris algtasemele ja failid jäid kõik alles. Muidugi oli arvuti sõnakuulelik ja tegi seda, mida palusin, kirjutades üle temas olnud andmed. Nutma ajas. Polnud ma teinud ju pack-uppi sügisest saati. See tähendas seda, et kadunud olid kõik pildid alates september 2009 kuni märts 2010. See oli valus! Eriti olulised mulle olid lapse ja maja renoveerimise pildid. Viisin murelapse Arvutiexperti ja palusin päästa/taastada meie failid. Jaa, nad tegid seda, sain osa pilte tagasi. Kahjuks oli võimalik taastada pigem vanad pildid, mis olid mul ka plaatidele kõrvetatud, uuemaid oli vähem, umbes pooled (ehk veidi rohkem, osa on veel sorteerimata).
Hea õppetund! Lubasin endale, et ostan nüüd ka suuremahulise mälupulga kuhu inffi talletada ja ka plaate teen tihemini ja viirustest püüan ka eemale hoiduda.
Loll pea on ihu nuhtlus.
Kui pea ei jaga, jagavad käed ja jalad (ja rahakott jagab eriti lahkelt!)
Siin ka üks link kust saab palju tarkust ja erinevaid linke suunamaks kasulikele lehtedele.

2+2

Õpetaja kutsub Jüri tahvli ette ja küsib: "Jüri, kui palju on 2+2?"

Jüri kratsib kukalt ja vastab: "kaks miljonit"

Õpetaja ei ole vastusega rahul, paneb Jürile kahe ja saadab tagasi istuma.

Kusub siis õpetaja Mari tahvli juurde ja esitab Marile sama küsimuse: "Mari, kui paju on 2+2?"

Mari vaatab küsivalt ringi ja vastab siis: "teisipäev!"

Õpetaja raputab pead, paneb Marile kahe ja saadb istuma.

Lõpuks kutsub õpetaja tahvli ette Juku.

"Juku, kui palju on 2+2?"

Juku mõtleb korra ja vastab: "4"

Õpetaja küsib imestunult, et kuidas Juku sellist asja teab.

Juku vaatab õpetajale otsa ja vastab: "see on ju väga lihtne, lahutasin kahest miljonist teisipäeva ja saingi 4"

Õnnitlused

Palju õnne meile kõigile eile saabunud kevade puhul. Õues on soojakraadid täitsa olemas, järelikult kevad ka.

Palju õnne meie perele, kõrvalhoone sisse kukkunud katuse puhul. Sellest hiljem ka pikemalt.

Lõpuks palju õnne mulle endalegi sünnipäeva puhul. Lohutus seegi, et nooremaks ei saa meist keegi. Ja kuna null pole number, siis olen veel noor, ilus, tubli, andekas, ...., ....., ......

Ilus hommik

Tänase päeva algus on päikeseline ja väga ilus. Temperatuur õues hetkel -5,6 kraadi kuid päikesepoolsed räästad tilguvad jõudsalt. Täna pole ühtegi tulekoldesse leeki elule puhkunud ja toas 21 kraadi. Mõnus. Päike joonistab läbi suurte puude ja aknaklaaside toapõrandale rõõmsaid päikeselaike ning kuuma kohvi lõhn ja tugev aur tassist on heaks hingekosutuseks. Pisike jõnglane loobib riiulist välja kõikvõimalikud CDplaadid, mis tähendab emmele hilisemat koristustööd, aga sellest ei lase ma end häirida. Öeldakse ju, et las laps teeb, mida tahab, peaasi, et ei nuta. Olgu siis hetkel nii. Kodus on hea, kodus on ilus, kodus on mugav, kodus on... Kodu on tõeline paradiis, selline ilus hommik tõestab seda jälle.

Naistepäev

Olgu nimi Mann või Laine,

täna oled lihtsalt naine!

Ole memm või ole plika,

naistepäev on Sinul ikka!

KAUNIST NAISTEPÄEVA, MEILE, NAISED!!!

Mida kujutab anupesa tegelikkuses.

Meie peres on viis liiget: emme, issi, suur venna, väike õde ja veel pisem kiisu.
Omamata oma majas elamise kogemust (suved vanaema juures ei loe), otsustasime 2007 aasta suvel osta maja, no kui seda, mille me endale soetasime, nii võib nimetada. Nii nagu paljud asjad minu puhul oli ka maja ost minu järjekordne „ma Tahan! Tahan kohe! Tahan just seda!”. Abikaasal polnud pooltki minu vaimustusest, sest tema nägi ja mõistis palju reaalsemalt, mida see endaga kaasa toob.
Maja on ehitatud 40-date aastate alguses, palkmaja, mille kõrvalhooneks vana mõisahoone pae- ja maakivist tall. Heaperepehelikku hoolitsust siin tunda polnud, täielikku hooletusse jäetud, ei mingit remonti ega ahhetamapanevat iluaeda. Katus oli auguline nagu juust ja pööning kola ja sodi täis. Teine korrus oma vettinud lae ja elamiskõlbmatu (ütleks isegi, et seal olla oli kole) olemusega oli nagu tondiloss õudukast. Ka esimene korrus ei kannatanud kõvahäälset kriitikat.

Esimesele korrusele seadsime end sisse kahte tuppa ja kööki ning alustasime ehitusega. Esmalt ei osanud kust alustada ja kuhu poole joosta. Siiski sai kiirelt selgeks, et esmane on saada vesi sisse, inimlik toalett ja vann. Ega esimesel aastal muud ei jõudnud kui korraliku kanalisatsiooni ja vanni-WC. Talve nokitses mees maja teist korrust lammutades ja koristades. Maja korda saamise seadsime primaarseks - 5 aastaga valmis. Nüüd on 2,5 möödas.

Esimene suvi (2008) möödus Husqvarna laulu ja vikati vuhina saatel. Maha võtsime juba majja tungiva võsa, suured kuused keset hoovi, mis ei lasknud tibagi päikest majale. Nõgeseid, metsistunud vaarikaid ja kibuvitsa nüpeldasime, et krundil liikuma pääseda.
Korjatud sai tohutus koguses prügi, mis põõsasstesse loobitud oli. Nii mõnegi põõsa oleksin alles jätnud kui oleks olnud võimalik aastatega sinna kogutud praht kätte saada. Inimesed on hooletud, praht loobiti otse trepilt esimesse põõsapussakasse.
Suure töö tegi traktor, mis hoovipeale lahti sai lastud. See aga ei tähenda, et käsitsi midagi ei tehtud. Käed olid rakkus ja reha-labidas olid suurimad sõbrad. Sügiseks olin käsitsi laiali ajanud 40 tonni mulda ja külvanud muru. Minu jonnakus (rasedaga pole mõtet vaielda) ei lasknud kevadeni oodata kuna tahtsin, et juba kevadel oleks muru kuhu end külili visata.
Jätkus ka majaehitus, nimetagem seda ehituseks kuna remondi mõõtmetest on asi väga kaugel.

Eelmisel aastal (2009) võtsime aias rahulikumalt. Palju aega kulus beebi eest hoolitsemisele ja tegin enamasti vaid hooldustöid ja harisin „kapsamaad” kuhu olin pannud porksi, sibulit, hernest, kurki ja veel üht-teist nämmat.
Mees oli aga ametis majaga aasta alguses valmis teine korrus ja esimese lammutus tekitas peavalu ja punne. Ehitus käis täies hoos.

Tänaseks on jäänud veel veidi siseviimistlust sealhulgas laudpõranda lihvimine ja õlitamine.