Ühest sai kolm

Vriisea, mulle väga meeldima hakanud lill õitses pikalt. Aga jah, igal asjal oma aeg. Lilleke hakkas poegi kasvatama ning õitsemise aeg sai läbi. Õis hakkas kuivama ja võttis pruuni tooni. Lõikasin õievarre maha ja hoidsin lehepussakat veel alles. Taimekese kolm poega sirgusid jõudsalt. Polnud mul õrna aimugi kui suureks ma neil emastaime küljes peaksin laskma kasvada.

Täna võtsin kätte ja hakkasin uusi ilmakodanikke ema küljest sikutama. Kõige enne kiskusin ära alumised lehed kuni pojased taimed alasti olid.

Kunagi ammu lugesin, et taimekesed tuleb ettevaatlikult eraldada. Uurisin ja puurisin, et huvitav küll, kuidas see taimeke peaks kasvama minema kui ma ta lahti murran. Võtsin siis julguse kokku ka murdsin esimese pisikese lahti. Kui pojake tasakesi lahti murda siis tulevad tema juured ka ema seest välja. Ühel taimel tulid väga ilusasti, teisel kahel kehvemalt. Just murtud taimede juurestik näeb välja selline:Enne kui lille lammutama hakkasin oleks pidanud oma toalillede mullavarud üle kontrollima. Õiget mulda leidsin ühe kotikese, selles oli mulda täpselt nii palju, et peaaegu polnudki. Normaalne. Siis meenus, et kusagil peaks ikka veel olema. Otsisin. Tuuslasin kogu elamise läbi, oh seda imet, leidsingi veel ühe kotikese kus oli ka terve pihutäis mulda, küll teisest sordist aga ikkagi. Kaks kotti, mis kasu, kui neis laiutab tühjus. Siis kraapisin kuurivaremete vahelt välja musta mulla koti, segasin igast mullasordist kokku segu ja hakkasin taimelapsukesi potitama. Tehtud. Tassisin pojud tuppa ja rivistasin köögi kapile. Eks nüüd aeg näitab, kas kõik ka kasvama lähevad.

Ratsuritäht

Ratsuritäht, mille kuu alguses keldrist tuppa tõin, avas täna hommikul oma kaunid õied.
Eelmisel aastal oli sellel samal lillel kaks õievart, ootame tänavugi sama palju õiteilu.

Teine ratsuritäht millegipärast eelmisel aastal ei õitsenud, kasvatas endale vaid pikad-pikad lehekõrvad. Täna avastasin, et ka see lilleke on oma nina välja ajanud. Millest selline pikk tärkamise-ärkamise vahe neil kahel isendil on ,ei oska arvata.

Kevad tuleb, ausõna

Kevad ikkagi tuleb ka sel aastal, tasapisi, aga tuleb. Juba mitmendat hommikut paistab päike ja blogidest võib lugeda järjest enam kevadisi teemasid. Väga lahe. Kuigi olen arvamusel, et see metsik lumi ei kao niipea, vähemalt meie suhteliselt varjuliselt krundilt, ja tekitab paljudele aiaomanikele veeuputusi ja rohket peavalu, on ikkagi ka minus tärganud lootus näha peatselt kevadet. Linnukesed juba sidistavad.

Mõni aeg tagasi avastasin keldris, et mu ratsuritäht on väiesed leheotsad välja ajanud. Kolisin ta keldri jahedusest sahvri jahedusse, kus ta ka õievarre tipu välja ajas. Nüüd toas venivad lehekõrvad jõudsalt ja ka õit näha on lootus.

Eelmisel aastal toodud potinartsissi sibulad, mille ma peale õitsemist sahvrisse tõstsin ja sinna täiesti ära olin unustanud, olid ämbripõhjas rohetutid pähe ajanud. Toppisin nad mulda ja ootan huviga kas ka õitsema hakkavad kunagi, kunagi kevadel ehk.

Diifenbahhia

Dieffenbachia
Diifenbahhia pärineb Kesk- ja Lõuna-Ameerika troopilistest ja lähistroopilistest metsadest. Neid on umbes 30 liiki. Levinuim liik on tähniline diifenbahhia (D. maculata), millest on aretatud mitmeid sorte.
Diifenbahhia kuulub võhaliste sugukonda.

Õied ja lehed
Looduses taim õitseb, kuid toatingimustes on õite nägemine väga harv juhus. Rohekasvalge kõrglehega ümbritsetud tõlvikõisikud, millel pole erilist dekoratiivset väärtust. Lehestik nahkjas, lopsakas, kirju. Lehe kuju ovaalne ja pikkus 15-40 cm. Pilkupüüdev on taim, millel rohelistel lehtedel kollase-valge värvilaik korrapäratute tumeroheliste täppidega.
Kastmine, piserdamine ja väetamine
Taime tuleb kasta mõõdukalt. Kui on liiga kuiv, muutuvad leheservad pruuniks, liigniiskuse korral kolletuvad lehed.
Taim armastab niisket õhku. Kuiva toa puhul on soovitatav lille piserdada, kas või iga päev.
Kevadest sügiseni väeta vähese lämmastikusisaldusega väetisega 1 kord kuus. Väetada võib vedelväetisega kuid ka kraanulite või väetisepulgaga.
Temperatuur
Alla 15°C temperatuuri korral vajuvad lehed longu ja alla 5°C võib taim hävineda. Taim vajab kasvuks valget, kuid otsese päikese eest varjatud kasvukohta. Väga soojalembeste taimedena vajavad kasvuperioodil 20–25°C, talvel 17–20°C
Ümberistutus ja paljundamine
Taim istutatakse ümber kevaditi igal aastal veidi suuremasse potti huumusrikkasse mulda. Tähele peaks panema, et ta vajab happelist mulda ja pott ei tohi olla liiga suur, võib öelda, et võimalikult väike pott.
Paljundada on diifenbahhiat lihtne. Kui taim on juba vanem ja nn. „Palm” siis tuleb lõigata varrest maha ning ülemine lehtedega osa pista teisse potti, kus ta juured alla kasvatab. Samas, ei pea nii tegema just vana taimega, on võimalik ka noort taime sedasi paljundada. Vanema taime puhul, kui lehtedeta vart on palju, saab varre mitmeks jupitada ja ka lehtedeta varrejupid eraldi potti pista. Võib kasutada stimulaatoreid, et juured kergemini ja kiiremini alla tuleksid. On ka sorte, mis annavad juurtest võsusid, mida kerge iseseisvateks taimedeks jagada.
Erihooldus
Vähenõudlik. Taime noorendamiseks lõigatakse latv maha jättes järele vaid 10cm tüüka. Nii saadakse mitmeharuline kohev taim. Vanemad taimed ajavad alumised lehed maha ja nii saab lill palmi välimuse. Kui aga lehed, mis maha langevd, on noored ja värsked, võib süüdistada kuiva õhku ja ka tuuletõmbust.
Kõik taimeosad on mürgised. Hooldamisel (pügamisel) soovitatav kanda kummikindaid. Taim on ohtlik oma mürgisusega ennekõike koduloomadele ja pisikestele lastele kes teadmatuses võivad mürgiga kokku puutuda - enamjaolt taime lehti närides. Sellisel puhul on suu limaskesta põletus ja paistetus kindel.
Asukoht toas
Sooja ja niiskuslembene poolvarjutaim. Taim saab hakkama ka väheses valguses ja seega sobib hämaratesse kohtadessegi. Ta ei taha tuuletõmbust ega otsest päikest, tuuletõmbuses kolletuvad taime alumised lehed ja päike põletab taime lehti kergesti.
Minu diifenbahhia
Diifenbahhia on mul suhteliselt „värske” taim ja ega ma tea temast eriti palju. No teoorias ehk midagi tean aga praktika peaaegu olematu. Asukoht on tal poolvari, võib öelda isegi, et pisut hämar. Peaks ta peremasse kohta viima, kuigi nad pidavat edukalt hakkama saama ka väheses valguses. Kastnud olen teda vist liialt, kuna mõni aeg tagasi oli mitu-mitu lehte kolletama hakanud. Aga kas on viga valguse puuduses või ülekastmises, ma ei tea. Pigem vist ikka ülekastmises. Kuigi kastan omaarust normaalselt, muld on pidevalt niiske ja drenaash on hea, piserdan teda ka aegajalt. Korjasin kolletanud lehed ära ja jälgisin teda, katsusin mulda, pealt oli veidi juba kuivanud aga sügavamal veel niiske, ei julgenud kohe kasta, lasin veel olla. Kaks nädalat hiljem oli muld kuiv ja viisin lille veevanni. Nüüd on aga lehed otstest pruuniks minema hakanud. Saa siis aru, ülekastmine, kuivus, mina ei oska seda elukat kasvatada. Ahh, et vähenõudlik ja kerge hooldada. No ma ütleks, et vastik mürgine kapriisitar. Plaanisin kevadel ühe kolmest tüvest maha lõigata, et ta siis hargnema hakkaks, tahaks kohevat taime. Hehh, ma kohe ei tea, mis peale hakata, kas julgen noa sisse lüüa, sureb päris maha. Esialgu püüan rohkem-vähem kasta kui seni, vaatan, mis moodi ta millelegi reageerib. Võiks uue asukoha otsida, äkki talle lihtsalt ei meeldi praegune asukoht. Kole mürgise taimena ei tahaks aga samas teda lapsele kättesaadavaks teha, plika alles aastane ja paras kraaka, pistab veel taime suhu, seda jama küll vaja pole. Murelaps on see mu diifenbahhia.

Hiina pasunapuu

Radermachera

Hiina pasunapuu kodumaaks on Kagu Aasia. Teda kutsutakse ka Hiina nukuks.

Õied ja lehed
Väikeste läikivate lehtedega, õiteta tihe põõsas.
Kastmine, piserdamine ja väetamine
Kastmine peaks olema korrapärane. Kasvuperioodil tuleb pinnas hoida pidevalt niiskena. Kasta tuleks kogu mullapinda ümber taime, et vältida osalist kuivust, mis omakorda võib kaasa tuua taime lehtede langetamise. Ohtlik on liiga kuiv muld, aga ka ülekastmine. Kasuta toasooja vett. Suvel piserda aeg-ajalt. Talvel kastmist piirata.
Kevadest sügiseni tuleb väetada roheliste toataimede vedelväetisega iga kahe nädala tagant. Alternatiiviks on granuleeritud pikatoimeline (aeglaselt lahustuv) väetis kui seda kasutada kord aastas varakevadel. Just ümberistutatud taime e tohiks väetada umbes nelja kuu vältel, lase taime juurtel harjuda uue kekkonnaga.
Temperatuur
Soe 18-24°C. Suvel mõõdukas kuni soe, talvel mitte alla +13°C.
Ümberistutus ja paljundamine
Istuta ümber iga 2-3 aasta tagant, Nõrgalt happelist mulda vajav taim (pH 5,6-6,5). Kui muld tundub pisut liiga tihe, võib lisada veidi liiva. Igaaatane ümberistutamine ei ole hea, taim kasvab paremini pisemas potis kus juurepall on kompaktselt koos. Taim ei taha seisvat vett, seega vajab head drenaashi. Kasuta alati auguga potti ja soovitatav panna poti põhja korralik vett läbilaskev kiht.
Taime võib kasvatada nö. nullist, pannes seemnekese mulda ja oodata ja oodata ja kasvatada ja kasvatada. Kergeim (kuid ka see ei ole lihtne) viis taime paljunadada on võtta talt pistikud, needsamad oksaotsad, mis suurema taime pügamisel ära naksate. Siiski peab arvetama, et pistik peab olema roheline, mitte puitunud varrega kuna just roheline oksake võtab kergemini juured alla. Pistik ei tohiks olla ka liiga pikk, piisab 8-15cm jupist. Aseta oksake otsapidi poti sisse mulda ja kata pealt kilekotiga või 2L plastpudeli põhjast lõigatud topsiga, et säilitada niiskus, kuna juurte alla võtmiseks vajab taim pidevat niisket mulda. Aseta uustulnuk valgesse, kuid päikee eest kaitstud kohta. Juured peaksid moodustuma 3-4 nädalaga. Kuni juurte tekkimiseni ole hoolas ja hoia muld pidevalt niiske.
Erihooldus
Varakevadeti võib ja peakski taime lõikamisega kujundama, vastasel juhul võib kompaktsest ja ilusat koduilust saada hõre ja väljaveninud taim. Lõigata võib teda julgesti, peale lõikust kastmist piirata ja peale uute võrsete tekkimist kasta jälle tavapäraelt. Võrsed kipuvad kasvama valguse poole. Keerake aeg-ajalt taime potti natuke. Suveks võib viia rõdule või terrassile. Peaks arvetama, et see taimeke ei armasta muutusi, ei tasu teda liiga tihedalt tassida erinevatese asukohtadese ja parim on võimalikult stabiilse temperatuuriga koht. Suured ja järsud muutused võivad kaasa tuua rohke lehtede langetamise. Kui taim on langetanud palju lehti on soovitatav alles jäänud oksad ¾ kuni ½ peale tagasi lõigata ning vähendada veidi kastmist. Erinevatele probleemidele, mis puukesele ei meeldi reageerib ta lehtede mahaajamisega.
Asukoht toas
Kui taim jääb talveks sooja ruumi, suureneb oht kahjurid külge saada. Vajab eredat kuid hajutatud valgust, otsese päikese eest kaitstud, kõrge õhuniiskusega ruumi. Liiga kuivas ruumis ja/või suitsetamiseks kasutatavas ruumis laseb pasunapuu lehed maha. Eelistab eredat kuid hajutatud valgust, võib olla ka kerges poolvarjus, talle ei meeldi kasvada sügaval nurgas. Hästi kasvab lõuna-, ida- või läänekülje aknal. Pasunapuu ei taha tuuletõmbust, järsku sooja või külma lainet, st. ära aseta teda radiaatori või ahju vahetuse läheduse ega ka pidevalt avatava ukse ja akna juurde. Sobib hästi elu- ja söögituppa.

Minu Hiina pasunapuu
Ta on potis tiba viltune, kaua ühe küljega akna poole olnud ja end valgusepoole sirutades viltuseks vedanud. Seda oli ta juba siis kui ma ta endale soetasin. Mulle meeldivad ta tumerohelised lehed ja kuna lehed on pisikesed ja neid on palju siis on taimeke selline ilus pussakas. Kärpinud ma teda veel pole ja hetkel ei näe põhjust ka, eks aeg näitab, millal teda näpsama hakkan. Piserdan teda aegajalt ka talvisel ajal, meil majas keskküte ja toas suhtelielt kuiv õhk, samas on piserdamisel ka teine hea külg – taime lehed saavad värskendust ja puhastust, neid pisikesi lehti ei ole mõeldav tolmust teisiti puhastada. Aken, millel ta mul on, sinna päike eriti ei paista, õige pisut, aga sellegi varjab õues olev suur kask ära. Kevadel ja suvel hakkan seda akent tihemin avama, siis pean ta sealt ära kolima püüdes talle leida koha, mis sobiks aastaringselt, arvatavasti söögituppa, seal lähestikku kaks akent ja päike sisse ei paista, peaks nagu sobima.

Käändbokarna

Beaucarnea
Bokarnad on kohanenud oma kodumaa (Kesk-Ameerika) rohtlate ja poolkõrbete karmi eluga. Päeval kuum ja rohke päikesega, ööd aga jahedad. Vihma sajab harva ja puu peab talletama vett endasse, et kuivusega toime tulla. Tavaliselt ei ole bokarnad hargnenud, nii nagu meie poodides neid näha võib. Poes müüdavad puud on inimese sekkumisel, ladva maha lõikamise tulemusena, uinuvatest pungadest harusid ajama hakanud.

Õied ja lehed
Pikad rihmjad lehed on koondunud tüve tippu tihedasse kimpu.
Kastmine, piserdamine ja väetamine
Kastmisega tuleb piiri pidada, seda eriti talvel. Talvel võib kasta kord kuus. Puu talletab oma jändriku tüve alumisse osasse vett ja see võimaldab tal hakkama saada ka kuiva mulla perioodil. Ülekastmise korral on oht, et juurestik läheb mädanema. Kuna tegemist on sukulendiga, siis peab laskma kindlasti mullal vahepeal ära kuivada.
Piserdamine ei ole eluliselt tähtis, kuid vahel võiks piserdada ja siis puhta pehme lapiga lehed üle tõmmata, nii on hea lehti tolmust puhtaks saada.
Ka väetamine ei peaks olema tihe. Kasvuperioodil, kevadest sügiseni, 1 kord kuus, väetamisest piisab.
Temperatuur
Bokarna ei ole temperatuurile nõudlik. Tavalne toatemperatuur on sobiv, talvel eelistaks ta jahedat ruumi, isegi kümmekond kraadi. Samas alla 10°C temperatuur pikaajalselt ei sobi, lühiajaliselt kuni 5°C. Kui jahedat ruumi talle pakkuda pole, suudb ta edukalt ka toatemperatuuril hakkama saada.
Ümberistutus ja paljundamine
Bokarnad on väga aeglase kasvuga ja paari aasta tagune ümberistutamine on täiesti piisav. Vanemaad taimed võivad olla veelgi pikemalt ümberistutamata. Kui on soov turgutada ja kiirendada puu kasvu, siis peaks ta igal aastal uude potti istutama. Ümberistutamisel peaks teadma, et bokarna juurestik kasvab pigem laiusesse kui sügavusse. Talle sobib madal ga suurema läbimõõduga pott. Võiks valida raskema poti või plastik poti korral asetada see raskemasse ümbrispotti. Kuna puu lehestik on tipust hargnev ja nii mõnedki puud kasvanud veidi viltu, siis raskema poti puhul on ümberkukkumise oht väiksem. Mullaseguks sobib kaktustele ja sukulentidele mõeldud mullasegu. Kui sukulentide mulda pole võtta ja tuleb kasutada tavalist aiamulda või toalillemulda siis oleks hea teha väga hea drenaash ja peent kruusa segada ka mulla sisse.
Vahel võib käändbokarna anda „poegi”, mida saab eraldi potti istutada. Samas peab teadma, et seda ei ole lihtne teha, tavaliselt on poegadel vähe juuri ning nende juurdumine seega raskendatud. Soovitatav on kasutada juurdumist stimuleerivaid aineid.
Erihooldus
Käändbokarna on põhimõtteliselt „istuta ja unusta” taim, kui tal on valgust ja saab ka veidi kastetud, ongi kõik talle vajalik olemas. Hullu erihooldust ta ei vaja. Soovitatav kaitsta koerte ja kasside eest. Kassid võivad väiksema puu lehtedest jagu saada väga kiiresti, süües need lihtsalt ära.
Asukoht toas
Asukoht peaks olema väga hea valgusega ja isegi otsese päikese käes. Suvel võib puukese välja rõdule tõsta või ka terrassile, koht võiks olla siiski tuulevaikne.
Minu käändbokarna
Minu bokarna on paksu tüve ja kolme haruga, tüve pikkus, mullast lõigatud kohani 55cm. Ta asub magamistoas kuigi ideaalis viiksin ta elutuppa. Mingi aeg oli ta isegi korstna kõrval ja korstna soojaks minemine puu lähedal ei tenud taimele halba. Valgust tal seal küll on aga päikest mitte. Kahjuks tundub mulle, et paremat kohta ma talle pakkuda ei suuda sest mujal paneks meie pere kaslane ta nahka. Kiisule need pikad lehed maitsevad ja vastu tüve on tore ka küüsi teritada. Magamistuppa tal aga palju asja pole, päeval hoiame ukse kinni. Varem on meil olnud juhus kui kass istus diivanil ja krõbistas mõnuga ära kõik ilusad värsked lehed, kui need otsas siis sobisid ka vanemad. Puu on hakanud mullas liikuma, selle panen ka kassi südametunnistusele sest küüsi teritades kõigutas ta bokarnat korralikult. Kuna kass sõi mõnuga lehti nägi mu hoolealune vahepeal välja tõsiselt kurb ja rääbakas. Kolmest harust ühe lõikasin maha. Veidi aja pärast ajas ta mahalõigatud tüngast uue haru, mis kasvab jõudsalt. Puu on tõepoolest väga kannatlik ja kastmise ära unustamise korral ei juhtu midagi. Poes on nad suhteliselt kallid, aga mu meelest on nad seda ka väärt.

Nõelköis

Epipremnum
Nõelköis kuulub võhaliste taimeperekonda, kus on 15 liiki igihaljaid ronitaimi. Pärit on ta Kagu-Aasiast: Malaisia, Indoneesia ja Uus-Ginea. Ta on tuntud kui väga hea õhupuhastaja-taim.
Tavalist nõelköit tuntakse ka tarsaniköie nime all.

Õied ja lehed
Meie toatingimustes lill ei õitse. Lehed on läikivad ja nahksed. Olenevalt sordist võivad olla ühevärvilised või erinevate toonidega kirjud. Lehed kinnituvad pikkade painduvate varte külge, mis võivad kasvada nii toe najal kui ka vabalt amplist rippuda.
Kastmine, piserdamine ja väetamine
Kasta ei ole väga palju vaja, lill talub ka kuiva ja enne järgmist kastmist on isegi hea kui muld läbi kuivab. Talveperioodil kastmist veelgi piirata, seda eriti jaheda ruumi korral. Ülekastetud ja liiga märg muld ei ole sobilikud. Parim vesi kastmiseks on vihmavesi, või ka ööpäeva jagu toas seisnud vesi.
Väetamisega tuleb olla ettevaatlik. Kasutada vedelväetist, millega lille kasta vaid kasvuperioodil. Kui kirjulehelist isendit liiga palju väetada annab see tunda lehemustri tagasihoidlikkusega.
Temperatuur
Toatemperatuur on sobilik, kuid taim on tundlik järskudele temperatuurikõikumistele ja alla 16°C ta olla ei tahaks. Pigem hoida ikka soojas ruumis.
Ümberistutus ja paljundamine
Üldiselt pole nõelköit vaja väga tihti ümber istutada, piisab paari-kolme aasta tagant kui ona näha, et pott on juurestikku täis. Pott vali pigem väiksem kui suur. Lehemassi on tal palju aga sellega võrreldes juurepall väike. Kasvab hästi nii toe najal kui amplis. Sobilik on nõrgalt happeline toalillede muld.
Paljundamine on väga lihtne. Ilusamad kasvud võib ära lõigata ja vette juurduma panna. Umbes 3-4 nädala möödudes peaksid juured alla tulema ja noored taimed pannakse potti kasvama. Kauni tulemuse saab, kui kokku istutada palju eri pikkusega noori võrseid. Uue taime jaoks ei pea valima ilusat vart, paljundamiseks võib julgesti kasutada neid varsi, mis on oma atraktiivsuse minetanud. 10cm varrejupid pane vaasivette, aga jälgima peaks ikka seda, et alumine ots vette saaks. Juured tulevad alla ja võidki uue taime potti istutada. Esimest versiooni võib kasutada näiteks kui tahate saada täiesti uue ja koheva lille, viimast meetodit aga olemasolevale puntrale lisa istutades.
Erihooldus
Amplis kasvavat taime on soovitatav veidi tihemalt kärpida kui toenajal kasvavat, kuna ülalt alla ripuvad varred on ilusamad kui need on kompaktsed ja ei ole väänatud üles-alla. Palju erinevas pikkuses rippuvaid varsi annavad taimele kena kuju aga pikkuseerinevus ei tohiks olla liiga suur, välimus muutub lohakaks kui tal on vaid paar-kolm pikaks veninud väheste lehtedega rootsu. Toe najal on võmalik hõreda lehestikuga varred paremini peita, väänates neid ümber toe. Lille kärpimisega võib olla julge.
Asukoht toas
Sobib varjuline asukoht, kuigi, kirjulehelise lille puhul on soovitatav hoida heas valguses, et lehed oleksid suutelised värvuma kirjuks. Otsene päike kahjustab lehti neid põletades. Soe ja niiske ruum on sobilik.

Minu nõelköis
Lill toodi mulle aasta tagasi kingituseks. Oli pandud ronima 0,8m toe najale – pikkust oli nii palju, et ulatas üles ja keeras teisele ringile alla tagasi. Välimuselt oli ilus kähar. Nii nagu alati, polnud mul õrna aimugi, kuidas selle taimega käituma peaks, otsisin netist inffi ja oma julgustuseks sain teada, et on hästi räsimist taluv lill. Mõne aja möödudes ja julgust kogudes harutasin kogu puntra laiali, et see ümber istutada.

Kuna lillel oli palju järskusid varrekäänakuid murdus nii mõnigi varreke ära. Hekseldasin ühe väädi meelega juppideks ja pistsin otse mulda. Ei hakanud eraldi nõus juuretutte ootama, vaid kastsin neid jupikesi paikselt veidi tihemini (st, et ei kastnud kogu potimulda märjaks, vaid ainult neid kohti, kus pojad olid). Mitmest-mitmest varrest ei läinud kasvama vaid üks. Seega olen veendunud, et võib ka otse mulda pista. Seekord suunasin varred pikema (1,5m) toe najale. Esialgu ei ulatanud ükski väät toe tipuni. Praeguseks on aga paar vääti juba ka tagasi allapoole suundumas. Olen ise varsi suunanud, neid sobivalt ümber toe käänates ja kinnitanud siis klambriga toe külge, et need nii ka püsiksima jääksid. Selliselt ei hakka pikaks veninud otsad välja turritama ning moodustub sammas. Aga ühte ma ütlen, pika samba oleksin pidanud panema potimulda sügavamale, lausa poti põhjani välja vist, sest praegu kipub ta töllerdama ja ära vajuma.

Sügisest aasta lõpuni uusi lehti juurde ei tulnud, praegu on mõned ilusad värsked lehed juba näha. Lill ise asub mul teisel korrusel trepi ääres, paar meetrit katuseaknast. Päike talle sinna üldse peale ei paista, samas valgust on, mitte küll liiga palju. Mõned lehed on täiesti rohelised, nagu teisest liigist kohe mõned aga kirjud. Noored lehed on üldiselt kahevärvilised. Siin aga üks suur ja kirju leht...

Lumisel ajal on aga veel see mure, et katuseaknad on kinni ja valgust vähe, siis olen hoidnud tütre toa ust avatuna, et suurest aknast veidigi lisavalgust tuleks. Mõningate vahedega püüan lille keerata. Mingi aeg tagasi oli ta kaua ühtepidi ja osa lehti venitasid end hästi pikalt välja, ikka valguse poole. Vahel harva, kui viitsimist on, vean oma nõelköie alla vanni ja mängin talle vihmast päeva, selleks lasen talle otse dushist leiget vett, tavaliselt siiski pihustan pritsist. Kui lehed muutuvad tolmuseks pühin neid peale pihustamist salvrätikuga – vahel on tüütu töö aga mõnikord täitsa tore. Minu laiskuse juures on vahel lill ka kuivust pidanud taluma, seda teeb ta hästi. Pole siiani midagi juhtunud. Tänuväärt omadus see kuivuse kannatamine. Tagasilõikamist ma peale ümberistutamist teinud pole, küll aga naksan ära lehed, mille kass ja tütreraas katki on rebinud, olen täheldanud, et nendest murtud lehe kohtadest ajab lill vahel ka harusid

Vriisea

Vriesea

Vriisea on bromeeliate kollektsiooni kuuluv lill, mis on ka meil saanud küllaltki tavaliseks toas kasvatatavaks taimeks.

Õied ja lehed
Pikk, mõõkjas õisik. Õisiku sees on pisikesed kollased õied. Tumerohelise läikiva lehestikuga, lehed moodustavad roseti. Lehed võivad olla nii ühevärvilised kui ka dekoratiivsed põiki triipudega.
Kastmine, piserdamine ja väetamine
Kasta tuleb korrapäraselt leige veega. Kastma peaks nii, et leherosetti jääks vesi. Veerosetis peaks hoidma pidevalt vett, seda sageli vahetades. Vee hoidmne roseti keskel ei ole vajalik vaid juhul kui lill asub jahedas ruumis. Taim talub lühiajalist, isegi kuni mõnenädalast läbikuivamist, kuid ülekastmine võib saada saatuslikuks. Suvel võiks kasutada kastmiseks vihmavett, mis võib olla lausa soe.
Kuiva õhu puhul peaks lille suhteliselt sageli veega piserdama kuna ta eelistab niisket õhku.
Vriiseat tuleks väetada kevadest sügiseni üks kord kuus lahjema väetiseseguga, erinevad väetisepulgad pole aga parim valik.
Temperatuur
Talub suhteliselt jahedat aga ka sooja toatemperatuuri, vahemik 15-24°C on sobilik. Üldiselt on siiski soojus see, mis aitab vriiseal lopsakalt kasvada.
Ümberistutus ja paljundamine
Paljundamiseta on ta hooajaline lill. Peale õitsemist annab taim hulgaliselt võsusid, mis tuleks kevadel või nii umbes mõne kuu vanuselt ettevaatlikult eraldada, sealjuures jälgi, et pisikesed juured võimalikult terveks jääksid. Istuta eraldi pottidesse ja hooldada samuti nagu eelnevalt. Pisikesed taimed juurduvad üldiselt kiiresti aga soovitatav on hoida lillebeebid kuni juurdumiseni soojas, isegi 25°C. Sobib mõõdukalt happeline muld (pH4,6-5,5). Hoolitse, et drenaash oleks korralik.
Erihooldus
Iga võrse õitseb vaid korra elus. Peale õitsemist kuivab õit kandnud leherosett ära, mis kolletudes tuleb mulla pinnalt ettevaatlikult ära lõigata, olles tähelepanelik ja mitte vigastada uusi taimekesi. Tavaliselt kasvatab taim uued noored tütartaimed kohe kõrvale, mida kevadel võib jagada.
Asukoht toas
Vriisea eelistab hajusat valgust ja otsest päiket ei talu. Otsese päikese käes saab lill päikesepõletuse. Sobilikud on hea õhuliikuvusega asukohad.

Minu vriisea
Minu vriisea on punane. Lill sai ostetud hiljuti, mõni nädal tagasi K- Rautast koos punase potiga. Sellist potti ma muidu ostnud polekski aga kuna see lillega komplektis oli, polnud mul vastu kah midagi, nüüd meeldib väga. Oma koha leidis köögis aknast umbes kolme meetri kaugusel, keskmise valgustatusega nurgas. Ise siin mõtlen, et peaks ta ikka vist rohkem akna juurde vedama. Mõtlen, vaatan, arutan. Taimeke ise on kena, lehed korralikud ja õis tugev, valisin poes teda ikka hulk aega, et ikka korraliku saaks. Mees küsis muidugi kas ma olen ikka kindel, et mul just praegu kohe ja just seda lille vaja, loomulikult, just seda ja KOHE. Nüüd poputan teda, loodetavasti siis ikka kasvab kenasti ja on silmailuks. Ostes öeldi poes, et see on gusmaania ja kuna ma ise ei teadnud kes ta on, siis uskusingi. Tegelikult vahet pole, ma tahtsin lille ju välimuse, mitte nime pärast.

Tääkliilia

Yucca

Tääkliilia on pärit Kesk-Ameerika kuivematelt aladelt ning kuulub agaaviliste sugukonda. Tääkliiliate seas on liike, mis kannatavad ka külma kasvades Põhja Ameerikas kuni Kanadani välja, kuid on ka liike, mis on väga külmakartlikud.

Õied ja lehed
Taime õied on valged või kreemikad, kuid meie tubastes tngimustes õitsemine on üliharuldane. Jäigad mattrohelised, nahkjad ja mõõkjad lehed on kareda servaga.
Kastmine, piserdamine ja väetamine
Soojas toas kasta aastaringselt mõõdukalt, kuid kui talvel jahedasse ruumi viid, ära kasta peaaegu üldse, piisab ka kord kuus.. Taim armastab hea trenaashiga potimulda ja ei taha seisvat vett. Liiga märja mulla tõttu võivad juured mädanema minna. Tääkliilia kastmise puhul kehtib reegel, pigem vähem kui rohkem. Olles võimeline kasvama kenasti keskküttega ruumi kuivas õhus võiks teda siiski vahel veega üle piserdada.
Tarbib vähe. Alustage väetamist istutusjärgsel aastal, väetage kasvuperioodil kord kuus.
Temperatuur
Parim toatemperatuur 18-24°C. Talvel ideaalne 10°C ringis.
Ümberistutus ja paljundamine
Ümberistutades vali pigem raskemat sorti pott, kerges plastikpotis on oht, et taim kukub ümber. Kasuta mõõdukalt happelist mulda ja korralikku drenaashi.
Paljundamiseks kasutatakse tüvest lõigatud pistoksi.
Erihooldus
Tääkliilia on vähenõudlik ja sobib algajale lillekasvatajale. Varasuvel, kui öökülmaoht möödas, tõstke tääkliilia õue – rõdule või terrassile, otsese päikese eest varjatud paika.
Asukoht toas
Tääkliilia sobib oma suure kasvu tõttu avaratesse ruumidesse, kuid on olemas ka väiksema mõõdulisi taimi, mis mahuvd aknalauale või pika tüve otsas olevate ning kõrgele ulatuvate lehtedega isendeid kitsamatesse nurkadesse madala mööbli vahele. Ideaalne hästi valgustatud talveaeda. Talub suvist otsest päikest, kuid meelsamini on siiski hästi valgustatud, kuid pisutki varjulises kohas. Samuti talub talve jahedust ning kuiva õhku.

Minu tääkliilia

Minu tääkliilia on alguse saanud kontorilille küljest näpsatud pisikesest (3cm) tupsust. Korteris hommiku-lõuna päikese käes kasvas meeletu kiirusega ja oli ilus (pildil). Majja kolides polnud mul talle esialgu kohta ja nii ta seisis varjulises kohas aasta. Peale teise korruse valmissaamist leidis koha poja toas kapil – hajusvalgus, päikeseta. Ligi aasta veel ja asi oli nutune. Peenikene vars (Ø u.2cm), lehed maha ajanud ja mõned lehepojad üleval. Vars oli alt vaid cm jagu puitunud(Ø u.3cm), ülejäänd aga selline valkjas-heleroheline. Kuna kaotada polnud enam midagi, siis hakkasin lihtsalt katsetama. Kevadeni ei kannatanud, lasin noa 16. jaanuar 2010 käiku.

1. Pealt lehetutt maha ja vaasivette uusi juurikaid ootama.
2. Pika peenikese varre küljest lõikasin veel u. 5cm jupid (2tk) ja vaasi, pealt hõõrusin lõikehaava tuhaga (pookevaha mul pole).
a) Sahvrisse jahedasse
b) Elutuppa sooja
3. Pisike tüng jäi potti, pealt hõõrusin lõikehaava tuhaga. – ehk ajab ka uusi tutikesi külge

Täna vaatasin, potis olev tüng samas seisus nagu päeval kui tääkliilia tükeldasin. Lehetutt on vaasis õnnetu, kuidagi longus ja pehmete lehtedega. Peaks vist sahvri aknale viima, seal jahedam kui köögis. Elutuppa sooja jäänud jupp on aga otsast pehme ja näeb kah õnnetu välja. Sahvrisse jahedasse viidud jupp on ilus, isegi rohekad täpid, millest peaks tutid sirguma, varrel olemas. Ootame, vaatame.

Pitslehik

Fittonia

See roomav taimeke on pärit Peruu vihmametsadest. Toataimena hakati harilikku pitslehikut (F. verschaffeltii) kasvatama juba 19. sajandi lõpul. Mitmed rahvad tunnevad teda ka mosaiiktaimena.

Õied ja lehed
Õied on väikestes püstistes õisikutes. Ovaalsed lehed on sõltuvalt sordist, kaunite valgete või roosade soontega, mis kujundavad lehtedele võrgustiku. Lehed kasvavad laiuvalt umbes 30cm ja kõrgusega kuni 15cm.
Kastmine, piserdamine ja väetamine
Suvel hoia potimuld niiske, kuid mitte liigselt märg. Kasvuperioodil sageli piserdada. Väldi ülekastmist, eriti talvel. Pitslehiku juured on üsna õrnad ja lähevad liigniiskuses kergesti mädanema, eriti kui ruum on jahe. Potimullal ei tohiks lasta ka päris läbi kuivada.
Suvekuudel, kui taim täies kasvuhoos, väeta roheliste toataimede väetisega iga kahe nädala tagant.
Temperatuur
Aastaringselt 18-20°C koos paraja niiskusega.
Ümberistutus, paljundamine
Taim istutage ümber igal aastal kasutades mõõdukalt happelist mulda.
Kuna noored taimed näevad kenamad välja, uuendage oma pitslehikut paari aasta tagant. Pistikud (ladvapistikud) paljundamiseks võtke kevadel. Ümberistutades pane poti põhja drenaashikiht. Potiks sobib madal ja lai anum, midagi kausi sarnast, kus lill mööda mullapinda kasvada saaks. Taim on laiuva kasvuga ja mullapinnal roomates juurdub hõlpsasti võrsete sõlmekohtades. Samas võib teda kasvatada ka amplis, kus lille varred lasta alla rippu kasvada.
Erihooldus
Kuna tegemist on suhteliselt vähenõudliku lillega on tema hooldamine lihtne. Sellele madalakasvulisele ronitaimele on soojus ja suur niiskus väga olulised. Kena taime omamiseks peab teda uuenama kuna just noored taimed on ilusad. Uuendada võiks paari aasta tagant.
Asukoht toas
Pitslehik ei võta palju ruumi. Paigutada võiks madalamale asukohale, et tema ilusaid võrgustikuga kaetud lehti paremini näha oleks. Kasvab edukalt koos teiste taimedega. Sobib hele hajusvalgus, saab hakkama ka vähese valgusega kuid otsest päikest tuleks vältida. Kasvatada kas ida- või läänepoolsel aknal. Kõige paremini edeneb kaunitar niiskes soojas ruumis. Sobilik vannitoa- ja terraariumitaimeks.
Minu pitslehik
Ostsin mõned aastad tagasi kuna lille välimus oli sümpaatne. Olen teda hoidnud nii poolvarjus kui ka päikese käes. Päikese käes ei olnud tegelikult midagi hullu, kasvas ilusasti, ainult et kasta tuli väga-väga tihti. Varjus olles on lihtsam. Lõpuks leidis see taimeke omale koha vannitoas kapil, aknast veidi eemal aga kuna meil vannitoas üsnagi suur aken, siis valgust on seal küllaga. Aegajalt pihustan talle vett ja kui kastan siis otse dushist, nii saavad lehed mõnusa vihmasahmaka ka kätte. Vahel näpsan mõne liiga pikaks veninud varrekese lühemaks ja lehed, mille servad kuivanud, need saab ka enamasti ära võetud. Pean tunnistama, et olen aegajalt olnud mitte piisavalt hoolas kastja. Lille muld on päris kuiv olnud. Üldiselt on pitslehe lehed sellised krabisevad nagu paberist, aga kuiva mulla tõttu langevad nad longu ning on pehmekesed. Peale järjekordset kastmist taastub lill kiiresti. Niisiis võin väita, et lill talub ka mõningast kuivusmomenti. Õisi mu pitslehel pole olnud.

Iga toataim õigel kohal

Oma toataimi valin ma suhteliselt hetkeajel, kui midagi ikka meeldib siis proovin selle koju vedada. Alati ei ole mu valikud küll vastanud võimalustele ja lillega koju jõudes avastan, et mul polegi päris head ja sobilikku kohta talle pakkuda. Selliste juhtude vältimiseks oleks ju kena kui enne uuriksin, mis mulle sobiks, aga kahjuks kipub olema ikka just nii, et enne teen ja siis mõtlen.

Leidsin oma raamaturiiulist vahva raamatu, mis aitab esialgse eeltöö lille valimisel teha. Igati väärt kirjandus, ilusate värviliste piltidega, algajale lillekasvatajale. Niisiis püüan nüüd kodutööd teha ja alles siis uute lillede jahile minna. Teoorias tugev, kuid aeg näitab kas ka tegelikult niimoodu talitan.

Roy Lancaster ja Mattew Biggs on koostanud toataimede põhivajaduste kohta käiva raamatu Iga toataim õigel kohal. Teos on esmakordselt väljaantud 1998 aastal Suurbritannias ning aastal 2000 ilmus see kirjastuse Varrak poolt ka eesti keeles.

Raamat on ülesehitatud lihtsalt ja arusaadavalt ning selle kasutamine on mugav. Tõeline abimees kui tahaksid tuua olemasolevate kasvandikele seltsilisi aga ei tea milline lill teie soovidele vastaks ja pakutavate kasvutingimustega kõige paremini sobiks.

Gusmaania

Guzmania

Gusmaaniad kuuluvad bromeeliate kollektsiooni, nad kasvavad troopilises ja subtroopilises Ameerikas. Erineva kuju ja värviga liike on väga palju ja neid hinnatakse nii leheroseti kui ka õite pärast. Gusmaaniad on suurepärased, vähenõudlikud ja vastupidavad toataimed. Igati sobilikud algajale lillekasvatajale.

Õied ja lehed
Tumerohelise läikiva lehestikuga, lehed moodustavad roseti. Õied on kõrglehtedega ja ilusad eredavärvilised - lilla, punane, roosa, kollane. Õitseb kaua, isegi kuni pool aastat.
Kastmine, piserdamine ja väetamine
Kasta tuleb korrapäraselt leige veega, eelistatult pehme veega. Kasvuperioodil märtsist augustini valatakse vett lehtedele ja leherosetti. Puhkeperioodil hoitakse rosett kuiv. Enne järgmist kastmist peab muld olema jõudnud kuivada. Taim talub lühiajalist, isegi kuni mõnenädalast läbikuivamist. Juured ei talu pidevas vees olemist ning seega võib ülekastmine olla problem, mis viib taime väljasuremiseni.
Gusmaaniad eelistavad relatiivset õhuniiskust vahemikus 40…60%. Kuna lill armastab kõrget õhuniiskust, peab teda aegajalt piserdama, seda eriti talvel kütteperioodil, mil tubane õhuniikus langeb madalale.
Kuna gusmaania on suhteliselt vähenõudlik taim, ei vaja ta pidevat väetamist. Piisab kui kasvuperioodil väetada ainult üks kord lahja väetiselahusega, nii võib kasta lehti kui ka valada roseti põhja.
Temperatuur
Gusmaaniad kasvavad troopikas või subtroopikas ja meie tubastes tingimustes kasvab ta hästi. Toatemperatuur 18-20°C on sobilik. Madalam temperatuur ei tee ka midagi hullu, eriti kui see pole pidev. Lühiajaliselt võib ta olla kuni 15°C ruumis.
Ümberistutus ja paljundamine
Istutatakse ümber harva. Paljundamiseta on ta hooajaline lill. Peale õitsemist annab taim hulgaliselt võsusid, mis tuleks kevadel eraldi pottidesse istutada ja hooldada samuti nagu eelnevalt. Pisikesed taimed juurduvad üldiselt kiiresti ja neist kasvavad ilusad täisjõus lilled Soovituslik on panna poti põhja korralik drenaashikiht, milleks sobib näiteks kergkruus. Hästi sobib õhurikas ja hea vee läbilaskvusega kasvusubstraat, mõõdukalt happeline muld (pH4,6-5,5).
Peale ümberistutamist jälgi, et värskelt istutatud taimed kenasti püsti püsiksid, nõrkade juurte tõttu on neil kalduvus viltu vajuda. Istutamiseks vali pigem väike kui suur pott, sobib nii savi kui ka plastikpott. Savipotis kasvatades tuleb lille lihtsalt tihemini kasta ja plastikpotis harvemini kuna plastikpott laseb mulla niiskusel kauem säilida.
Erihooldus
Iga võrse õitseb vaid korra elus. Peale õitsemist kuivab õit kandnud leherosett ära, mis kolletudes tuleb mulla pinnalt ettevaatlikult ära lõigata, tuleb olla tähelepanelik, et mitte vigastada uusi taimekesi. Tavaliselt kasvatab taim uued noored tütartaimed kohe kõrvale, mida kevadel võib jagada. Gusmaaniad eelistavad head õhustatust. Värske õhk varustab neid süsinikdioksiidi ja niiskusega. Lihtsaim viis õhustatuse parandamiseks on akna avamine.
Asukoht toas
Talub erinevaid valgustingimusi, kuid siiski tuleks vältida otsest päikest. Kui valgust on vähe ei näe lill nii kena välja kui heas valguses kuid suudab siiski toime tulla. Valgusvajadus on sarnane orhideede valgusvajadusega.

Minu gusmaania

Minu gusmaania on tegelikult vriisea, esialgu olin veendumusel, et mul on gusmaania, nii nagu poes väideti. Postitust ära ei likvideeri, pigem soetan endale siis õige gusmaania ka kunagi.

Minu toataimed

Kunagi, aastaid tagasi, polnud mul ühtegi potilille, ma ei osanud nende eest hoolitseda. No ja kui päris aus olla, ega ma nendest huvitunudki ja polnud tahtmist toalillede kasvatamisega tegeleda. Mõned aastad tagasi hakkasin omale siiski rohetutte koju tassima. On olnud õnnestumisi ja ebaõnnestumisi, seda viimast ikka seetõttu, et ma pole oma laiskusest viitsinud taime vajadusi välja selgitada ja lilled on valesti hooldatud. Suurim probleem on ülekastmine või siis vastupidi, unustan, et ka lill on elus ja vajab juua. Lilli pole hetkel palju ja püüan igaühe vajaduste kohta teha väikese kokkuvõtte kasutades erinevatest allikatest leitud infot.

Tänase seisuga kuulub mu toalillede kollektsiooni 14 taime, milledeks on:

• Diifenbahhia
• Draakonipuu
• Gusmaania
• Harilik luuderohi
• Hiina pasunapuu
• Kuuking
• Käändbokarna
• Nõelköis
• Pitslehik
• Potiroos
• Ratsuritäht
• Tääkliilia
• Wallise tõlvlehik
• Mini kaktused, ma isegi ei tea kuidas neid teisiti nimetada

Kindlasti tuleb hoolealuseid juurde. Majaehitus on siseviimistluse järgus, varsti on rohkem ruumi ja võimalusi rohelisi sõpru majutada.