Loba hommikukohvi kõrvale

Käes hommik, järjekordne pä-äev... Ilm on päikeseline. Pere kodust ära, kes tööl, kes koolis, kes lasteaias. Mina üksinda kodus, tegelikult on kaks väikest triibulist sabalist puuris ja üks, veidi suurem triibuline sabaline õues ka, aga nemad toimetavad omi asju. Kavatsen õue minna ja  midagi korda saata. Ilm kutsub, aga sääsed, miljonite viisi sääski, peletavad. Tuleb end katta kihi päevevituskreemi alla, et mitte ära põleda ja veel paksema sääsetõrje kihi alla, et üldse ellu jääda.

Hetkel luristan mõnusalt kohvi ja pean plaani, mida tänasega peale hakata. Töid on palju, ükskõik kuhu vaadata leiab midagi tegemist vajavat. Eile alustasin lillepeenarde teise rohimisringiga ja põõsaaluste puhastamisega, nende töödega peaks jätkamagi. Saaks tänasega korda. Muru kasvab hämmastava kiirusega ja võililled murus veelgi kiiremini. Tahaks juba niitmist. Noore kibuvitsa heki all kasvab rohi mühinal ja pojengid vajavad kah ülessidumist. Homme ehk. Türi lillelaadalt ostetud õunapuu istutada - homme. Potitomatid on juba parajad poisikesed ja tuleb suurematesse pottidesse istutada. See töö jääb õhtuks. Terrassi serva alla vaja paekive laduda.  Eelmisel aastal alustatud ja pooleli jäänud lillepeenra äärde kive vedada, peenar läbi kaevata, mulda juurde tellida. Veel koristamata plats hoovis korda teha.  Ei tea millal nendeni küll jõuan...

Nii võib siin õhtuni töid üles loetleda, aga see ei anna mingit praktilist tulemust ja edasiminekut. Vägem mögež, rohkem tegež. Lähengi nüüd tegude peale.

Lilled emmele

Täna oli emadepäevale kohaselt kena päikeseline ilm. 

Olime lastega õues, naskerdasin aiamaal, poiss jooksis sõpradega küla vahel ja pisike plika toimetas omi asju. Ühel ilusal hetkel tuli tütreke mulle vastu, pihus korjatud tulbid - lilled emmele. Üliarmas. 

 

Vesi hiilib keldrisse

Kaks viimast aastat on kevadel keldrisse vesi tulnud. Lumi sulab, vihma sajab ja nii ongii meil isik bassein keldris. Selleks aastaks lumi sulanud aga taevas annab vett ikka juurde ja juurde. Loodan, et pääseme kuiva keldriga kuigi salakaval vesi on taas võtnud nõuks meid rünnata. Nädalaga on veetase tõusnud märgatavalt ja praeguseks on jäänud põrandapinnani veel vaid napp 5 cm. Betoon imab vett ja pumba-augu ümbruses on põrand niiske. 

Nädalavahetusest

Laupäeval oli vässu, nõrkus, laiskus. Magasin lausa poole päevani. Seda sõna otseses mõttes - ärkasin kell  pool üks. Siis loivasin niisama mööda tuba. Ilm oli ka tuuline ja kehvavõitu (nii hea vabandus laisklemisele). Päikese pilve tagant piilumine vaheldus vihmahoogudega. Päev venis õhtusse ja ma ei olnud grammigi kasulik.

Pühapäeval olin pisut asjalikum. Soetatud lillesibulad sai mulda pistetud ning sellega seoses lillepeenardele, mis unarusse jäänud, värskenduskuur tehtud. Võõrasemad, mis kesksuvel suure hilinemisega maha sai pandud, olid mühinal paljunenud. Pea meetri raadiuses oli poegi ja nende välja nokkimine oli parajalt väsitav. Kõige uuem peenar sai oma esimesed kasvandikud. Terrassi esisele osale, mis valmis, panin madalad iirised, tulpe ja taligladiooli. Seal peaks nüüd minu arvestuse kohaselt olema ruumi viiele iiristele, mille ema mulle organiseeris. Just nimelt, minu arvestuse kohaselt, ei ole mul tegelikult õrna aimugi palju neile ruumi vaja läheb. Juurikad saan nädala lõpus kätte, niisiis on mul aega nädalake, et studeerida, kuidas nendega käituma peab.

Õhtul sai külalisi vastu võetud ning päris hilja veel kreegikompotti teha. Kui ploomid pistsin purki ja kuumutasin, siis kreekidega tegin seekord teisiti - kuumutasin siirupis ja seejärel purki. Väga lõhki läksid. Ploomid, mis sai purgis kuumutatud, olid tunduvalt viisakama välimusega. Nüüd on tahtmine proovida kreeke purkidega kuumutada, et näha, kas ka nii lõhki lähevad.

KOOL, KOOl, KOol, Kool, kool

Uue, neljanda, kooliaasta esimene koolipäev. Laps õnnest lakke ei hüpanud, pigem oli mures, et peab jälle vara tõusma hakkama. Tänane hommik oli unine. Viimase minutini rulliti end linade vahel, riidese panek venis ja venis. Valikut siiski ei olnud, pidi end kodust välja vedama. Aga tegelikult on ju tore klassikaaslastega taaskohtuda ja õnneks on täna ainult aktus-kaktus ja saab kiirelt koju.

Väike plika oleks hea meelega kooli läinud. Juba mõned päevad tagasi teatas ta, et tahab kooli minna, aga kuna ta on veel väike siis... "Emme! Kui ma suureks kaffan, siis lähen mina kaaaa kooli, mina õpin hästi ja siis hakkan su sõna ka kuulama!". No jah, eks ootan seda aega kui piiga suureks kasvab ja lõpuks ometi sõna ka kuulama hakkab :)

Edu kõikidele koolilastele ja nende vanematele!

Metsaskäik ja marineeritud kukeseened

Selleks, et teha hoidiseid on vaja materjali, osta turult, kasvata ise või korja metsast. Ma eelistan kahte viimast. Eile saatsime lapsed "komandeeringusse" ja läksime metsa. Ega me mingit head kohta teagi aga läksime ikkagi. Pole aastaid seenel-marjul käinud marjad on kuidagi iseenesest meieni jõudnud. Eile oli eesmärgiks saada mõned seened või vähemalt mustikaidki. Viimaseid ei olnud, olid vaid paljad rootsud. Masinaga korjatud, nii puhas töö, et lehedki läinud. Käisime mitmes kohas piilumas.
Ühes kohas oli veidi seenesaaki. Tipasime mööda põllu serva metsani, jalutasime sihil, sumpasime läbi nõgeste ja võsa ja turnisime üle murdunud puude. Seeni palju ei olnud, mõtlesime, et saaks kastme jagugi. Läks siiski paremini. Abikaasa vaaritas seenekastet ja mina toppisin ülejäänud purki, kolmes suuruses - seene-pojad, keskmised seened, tükeldatud suured seened

Seened said peale sellise marinaadi:
1l vee kohta
3tl soola
1tl suhkrut
6 tera pipart
5 tera vürtsi
1 keskmine sibul (ratasteks lõigatuna)
tunde järgi porgandit (viiludena)
1.5 spl äädikat

08.08 lõpmatus või lõpu algus?

Eile oli palav päev. Kodused tööd pole ju jänesed, et eest ära jookseksid. Nii otsustas meie pere minna hoopiski järve äärde. Mõeldud. Tehtud. Pakkisime end kokku, lapsed autosse ja minekut. Poolel teel näitas poja juba eemalt, et näe auto kraavis. Mööda sõites vaatasin tähelepanelikumalt, tõepoolest, auto seisab põllul, nõlvakust all aga õnneks ratastel, auto katus oli teetasapinna kõrgusel, nii sügav kraav oli. Autos tagaistmel inimene, hoidis peast kinni. Tekkis kõhe tunne, äkki abi vaja. Otsustasime ringi keerata ja asja uurima minna. Tõepoolest õnnelik õnnetus, ema lapsega mõlemad terved, õnneks polnud auto üle katuse käinud kuigi see nõlv oli selline kus võinuks hullult rulluma hakata. Olime õnnetuspaigal kuni avariisse sattunud pere isa kohale jõudis. Meie tee järve äärde võis jätkuda.

Järve ääres oli vahva. Lapsed sulistasid vees. Vesi oli väga mõnus. Sain isegi ujuma. Sel aastal esimest korda (punastan), veidi on häbi, et alles esimest korda aga nüüd võin öelda, et olen ujumas käinud. Päike paistis läbi pilve aga palav oli ikkagi. Vahepeal oli ka tuult, no veidigi õhku.

Sulistasin vees kui mingil hetkel kuulsin järvelt kisa. Keset järve oli vees kolm peanuppu, üks karjus "appi, appi ma upun" ja kõrvalt kostus itsitamine. Mu kõrval olnud naisterahvas pöördus ka vaatama, aru saades, et mõni ajudeta olevus teeb nalja tegeles oma lapsega edasi. No kus on noorte meeste mõistus, selliseid najlu teha!? Järve ääres isu täis (no lastel loomulikult mitte), sõitsime koju grillima.

Grill-liha nautides ja juttu rääkides märkasime oma maja kohal tumedat suitsu. Mees kuulatas tähelepanelikumalt ja oli üpris veendunud, et see pole lihtsalt kellegi vorstisoojendamiseks tehtud lõke vaid midagi suuremat. Kontrollima minnes leidis eest tulekahju. Põles küla sissesõidutee kõrval olev viljapõld. Päästeametisse helistades oli sinna juba info laekunud ja mõne hetke pärast tuiskas Kubjas kohale, tema kannul ka kustutajad. Usutavasti oli esimene helistaja kombainijuht kes samal põllul vilja niitis. Millest põlema läinud, ei tea võimalik, et kombainist sädemeke kuivemast kuivema vilja süütanud. Kui mina vaatama jõudsin oli tuul tule kandnud suurel kiirusel küla poole. Õnneks saadi tule levikule piirang peale ja kustutustööd edukalt lõpule viidud.

Nüüd oli jäänud koju saata meile tulnud külaline. Jalutuskäik tuleb kindlasti kasuks. Jõudes kodust umbes kilomeetri kaugusele pöörasime tagasi. Poiss oli rattaga ja otsustas veel edasi minna. Tagasi jalutades vaatasime pilvi, mis eemal oleva metsatuka enda alla matsid, mees arvas, et peaks sammu kiirendama, mina tegin aga ettepaneku, et mis siin ikka kiirustada, las kallab, saame märjaks siis saame, pole midagi hullu. Umbes minuti-kahega sai meile selgeks, et õigem oleks koju joosta. Aga poiss oli ju rattaga teab kus. Mees jooksis piigaga koju ja said kenasti kohale. Mina liikusin ka vaikselt kodu poole, ise kogu aeg selja taha vaadates, lootuses poissi juba näha. Külatee läks pimedaks, tuul tõusis, prahti lendas, suurte puude väiksemad oksad lendasid üle tee, suuremad oksad kukkusid maha. Vanad mõisaaegsed puud ragisesid, kogu aeg vaatasin ega mõni neist mulle peale ei hakka langema. Olin kui õudusfilmis. Poissi ikka polnud. Ise peaaegu hoovi sissesõidutee juurde jõudnud kuulsin enda kõrval raginat, kiirendasin sammu. Ragina ja mürtsatuse saatel kukkus teele suur puu, minust mõne meetri kaugusel. Vaevalt oli see puu maapinda puudutanud kui eespool meie hoovi kõrge kuusk alla lajatas. Vot sellest hetkest oli mul paanika, kus ometi on mu laps. Jooksin tuppa, ütlesin mehele, et lähen poissi otsima. Astusin välisukeset välja, ja seal ta oli. Viskas ratta keset hoovi ja jooksis tuppa. Ta vaeseke oli nii hirmul. Oli ta ju selle kõige suurema tormi aja üksi väljas. Värises ja nuttis ja rääkis, et kartis, et tuul oli vastu ja ei jaksanud vändata. Vaene laps.

Tormi möödudes läksid mehed välja sõiduteed vabastama, üle tee kukkunud puid saagima ja oksi eest tassima. Hiljem julges poiss ka välja minna. Mõisapargis murdus kaks suurt puud, üks jäi ilma oma ühest harust. Üle tee kõrge kuusk meie võssa ja meie hoovi suur kuusk kah pikali. Loendamatul hulgal oksi maas. Elekter läks ja vett ei jõudnud ka eriti varuda.

Meie jaoks oli torm siiski suuremate kahjudeta, mida ei saa öelda aga ümbruskaudsete asulate ja linna kohta. Murdusid puud, lendasid katused, lömastusid autod ja majad isegi kirikutorn oli viimsel teel maapinna poole.

No sellist päeva pole ma veel läbi elanud. Vähemalt ei mäleta ühtegi nii mitme õnnetusega päeva oma elus.

Troopika

Väljas on täielik troopika. Niiske ja palav. Juba väikseimgi mõttetegevus ajab naha seljas märjaks. Mulle soojus meeldib aga selline lämmi ilm on ka minu jaoks liig. Mitte ei taha end liigutada, kasulik olla ja tegutseda. Toas on mõnus. Paras päev mittemidagi tegemiseks.
Varjus niiskuse protsent 38 ja temperatuur 32,3; päikese käes niiskus 28% ja temperatuur 40,6 (Hmm. Ega see termomeeter üle kuumenenud ole?).
Jalutuskäik lastega oli tänase päeva suuurim etteaste. See võttis kah korralikult võhmale. Pisi-plikal olid oimukohad niimoodi märjad, et lausa tilkusid, endal a pojal nahk seljas kleepuv keel ripakil.
Kassi liikumist pole juba hommikust peale näha olnud, vaeseke on vist omadega läbi ja vedeleb teab kus.
Rohi kasvab meeletu kiirusega. Muruniitja andis otsad. No seda polnud küll vaja, pidanuks siis veidigi veel vastu. Meespere peab hakkama midagi aretama, nagu õigele eesti mehele kohane, remontima ja asja tööle saama. Tegelikult ei saa me selle masina peale pahased olla, on meid hästi teeninud. Niitnud rohtu, oksi, mulda, kive, traati, no kõike, mida ühe vana ja räämas maja õuelt leida võib.
Aga tegelikult on mõnus. Suvi on suve nägu :o)

Pisarateni liigutatud

Täna, kolm aastat tagasi oli kuupäevaks 07.07.07. Paljudel pulmapäevaks ihaldatud kuupäev. Paarid jooksid selle kuupäeva peale tormi, või õigemini olid nõus varahommikust sabas seisma, et saada aeg registreerimiseks. Meile kukkus see kuupäev juhuslikult sülle. Läksime avaldust tegema ja pakuti kas 07.07 või 28.07. Valisime 07.07.07. Ilus ju.

Täna sai kolm aastat abielu täis.

Hommik oli tavaline. Magasin nagu nott ja maast lahti ei saanud, ikka alles viimasel minutil. Muidugi siis läks kiireks. Kähku-kähku end korda, abikaasa tegeles lapsega ja nii me plikaga välja jooksime. Laps lastaeda, ise tööle. Tööpäev tavaline. Koju tulles hüppasin poest läbi ostsin meie pulmapäeva tervitusjoogi –Martini Asti ja kimasin koju. Mõttes abikaasale kutse restorani kus me oma registreerimisjärgse peokese korraldasime.

Kodus uksest sisse astudes tabas mind...midagi... olin oimetu. Abikaasa oli katnud söögituppa laua nagu restoraantis. Küünlad, lilled, vein. Romantiline. Ise oli shikilt ülikonnas ja ootas mind. Ma ei osanud midagi öelda. Pisarad tulid silma, need olid õnnepisarad. Olin liigutatud. Milline vastuvõtt!

Päevad kaovad käest

No ma ei tea kuhu need päevad kaovad. Tööle minnes jäid kohe päevad niiii lühikeseks, et mitte kuidagi ei jõua tehtud kõike, mida tahaks. Õhtul koju tulles mõned tunnid tegutsemist ja juba ongi aeg põngerjas tuttu panna ja ennastki õhtuseks sättida. Nädalavahetused on kah kiirelt kadunud.
Mis siis selle nädalavahetusega tehtud saigi? Eeee... vist suurt ei midagi. Siiski, mõtleme...
Taha aeda istutasin kuuseheki. Käisime koos mehega liinide alt kuusepoisse otsimas. Sellised ilusad ja prisked olid mõned, aga vot kätte ei saa, nii kivine pinnas oli, et labidat polnud kuhugi lüüa. Täielikus tuulevaikuses ja lõõmava päikese saatel pingutasime ja rassisime, saime posu puukesi kätte. Osa said veidi liiga suured võetud vist, 80+cm aga enamus umbes 60cm pikkused. Ausaltöeldes ei teagi mitu puud ma hekiks üles rivistasin (neljakümne ringis äkki). Nüüd peab neid poputama ja kenasti kastma. Vooliku pikendasime ja vedasime hekini, et ei peaks ämbritega tassima.
Kapsamaal panin maha 24 maasika istikut. Rohkem pole mul vaja. Lapsed saavad mõne mammu kodupeenralt näpsata ja hoidiste tarvis saame maasud mehe venna istandusest. Proovisin ära peenravaiba (must, siniste ja punaste joontega). Ei tea kas oli hea mõte see maasudele panna aga igaljuhul, ma tegin seda.
Siis koristasin veidi sissesõidutee äärt ja pügasin hekki, poeg niitis muru ja mees saagis kõrvalhoone maha lammutatud puitosa küttepuuks. Panime hoolega kogutud prahihunnikule tule otsa, vusib ja sussib siiani.
Kindel plaan oli veel autod ka puhtaks pesta aga sinnani ei jõudnudki, selle eest mahtus tänasesse õhtusse väike võrkpallimäng meie mõisapargis ja nüüdseks tubane õhtu perekeskel - mehed vaatavad multikat, emme plaanib veidi veel kasulik olla aga kuidagi ei viitsi enam, pisiplika jookseb ringi ja teeb pättust.
Selline nädalavahetus siis seekord.

Nädalavahetus seljataga

Laupäeval sain suurte kuuskede alt, meie krundi kõrgeimast nurgast veidi muru riisuda. 1/3 eesaia murulapist, ülejäänud oli veel liiga märg või lausa lumemätaste all peidus. Muru hallitab, see koht, mida riisuda sain, ei olnud halli kuuega kaetud, aga just need vesimärjad kohad - täitsa hall. Kiviktaimla taga aias ja flokside peenar sai korralikult üle käidud, nüüd kohe ilus vaadata.

Kapsamaa nurgas käisin kah korra jooksujalu läbi. Puha lumine veel. Kurgilava tegin korda, kevasin maa läbi ja varsti plaanin sinna tibake tilli külvata, klaasist kaane all ehk on juba nii soe küll.
Lumikellukesed õitsevad, krookused, nartsissid ja mõned tulbidki on nina mullast välja pistnud.
Ja muidugi lõke. Hakkasime otsast kuuride tühjaks tassimist. Ehituse ajal oli hea kõik ebavajalik kuuri tassida, et küll kunagi vaikselt ära koristame. Põletasime korraliku portsu kõikvõimalikke vähem vajalikke asju ära. Päike taevas, lõke maas, korralik lumesulatusprojekt. Seda tööd saame veel palju teha. Meenus esimene aasta siin, siis ka lõke kärssas vahet pidamata.

Uputab ikka. Pump uriseb keldris, veetase keldri põrandal stabiilselt sentimeetri ümber. Silmnähtavalt jookseb juurde. Hetkel pole lootustki, et vee hulk vähemaks jääb.

Kas veel on vähe?

Kõik sujus kenasti aga siis. Siis vajus kõrvalhoone kokku. Päästsime vihma käest kõik tähtsamad ja vihma pelgavad asjad keldrisse. Lumi sulab, vihma sajab, porilöga on veidi taandunud. Täna katlasse tuld tegema läinud mees avastas, et kelder upub. 20 ruutmeetrise keldri põrand kaetud 12cm veekihiga. Just nimelt. Kõik asjad, mis katkisest ja vihma läbilaskvast kuurist kuiva keldrisse viisime, ujuvad nüüd rõõmsalt vees. Papkastid on läbiligunenud, küttepuud imavad vett nagu svammid, katla tuhaanum vesine, saepuruplaadist kapid ei armasta vett aga on ikkagi sunnitud varbaid vees hoidma, moororsaag, muruniitja ja loetamatul arvul muid asju. No mida värki! Pumpa meil kah pole, et kelder tühjaks tõmmata. Homseks kuluartikliks see veeimur saab, vaevalt, et vesi niipea taandub. Oi-jah. Kõik oligi juba liiga ilus.