Richard

Saage palun tuttavaks, see on minu sõber Richard

ehk siis omavahel öeldes lihtsalt Rix või Riku.

Tore rähnipoiss, kes köögiakna taga einestamas käib

ja niimoodi meie päeva linnuilu toob.

Kalapäev

Juba pikalt oli mul kala isu. Võtsin end kokku ja läksin kalale, seekord Rimi kalaleti äärde, lõhet lantima. Kas osta filee või elukas pea ja sabaga, selles oli küsimus. Terve kala sobib küll. Kala püütud, seadsin sammud saagiga kodupoole.

Vaim valmis, alustasin kokkamist. Teritasin fileerimisnoa ning asusin kala-kalakest nülgima. Selgroog käes, nahk maas, ilusad fileetükid laual. Kus on mu pintsetid? Mulle kohe mitte ei meeldi kui söömise ajal pean veel luid hammastevahelt taga ajama. Kõik kondiraasukesed peab kätte saama. Veidi tüütu töö, aga tuleb ära teha.
Puhas kalaliha, tükeldatud. Mmmmm... juba võtab ilmet.

Edasi on mul vaja välja otsida ained marinaadi jaoks (1kg filee kohta):
Küüslauk – 2 küünt
Värske basiilik – 1spl
Värske petersell – 1spl
Oliivõli – 100-150 ml
Sidrunimahl – 2 spl
Sool – 1 tl
Pipar – tsipa, tsipa

Segan mõnusa marinaadi valmis ja panen tükeldatud kalafilee sellesse seisma. Piisaks tunnist, pooleteisest, aga mulle meeldib kui saab kauem.

Piisavalt kaua (seekord 4 tundi) külmikus seisnud, asetan fooliumi küpsetusplaadile, laon kalatükid ning katan fooliumiga. Küpsetan ahjus 195 kraadi juures u. 40min.
Selline sai siis järjekordse lõhekala saatus.

Kass potil

Kiisu-miisu, tore loom. Seda seni, kuni nurrub mõnusalt diivanil ja ma talle pai saan teha.
Lühidalt.
Iga kord kui kassi WC koristamise käsile võtan, mõtlen, et miks ei võiks ta ise enda sabatagust koristada.
Koolitus kuluks ära.





Kaane sulgemine ja vee laskmine võiksid veel boonusena kaasa tulla.

Nõelköis

Epipremnum
Nõelköis kuulub võhaliste taimeperekonda, kus on 15 liiki igihaljaid ronitaimi. Pärit on ta Kagu-Aasiast: Malaisia, Indoneesia ja Uus-Ginea. Ta on tuntud kui väga hea õhupuhastaja-taim.
Tavalist nõelköit tuntakse ka tarsaniköie nime all.

Õied ja lehed
Meie toatingimustes lill ei õitse. Lehed on läikivad ja nahksed. Olenevalt sordist võivad olla ühevärvilised või erinevate toonidega kirjud. Lehed kinnituvad pikkade painduvate varte külge, mis võivad kasvada nii toe najal kui ka vabalt amplist rippuda.
Kastmine, piserdamine ja väetamine
Kasta ei ole väga palju vaja, lill talub ka kuiva ja enne järgmist kastmist on isegi hea kui muld läbi kuivab. Talveperioodil kastmist veelgi piirata, seda eriti jaheda ruumi korral. Ülekastetud ja liiga märg muld ei ole sobilikud. Parim vesi kastmiseks on vihmavesi, või ka ööpäeva jagu toas seisnud vesi.
Väetamisega tuleb olla ettevaatlik. Kasutada vedelväetist, millega lille kasta vaid kasvuperioodil. Kui kirjulehelist isendit liiga palju väetada annab see tunda lehemustri tagasihoidlikkusega.
Temperatuur
Toatemperatuur on sobilik, kuid taim on tundlik järskudele temperatuurikõikumistele ja alla 16°C ta olla ei tahaks. Pigem hoida ikka soojas ruumis.
Ümberistutus ja paljundamine
Üldiselt pole nõelköit vaja väga tihti ümber istutada, piisab paari-kolme aasta tagant kui ona näha, et pott on juurestikku täis. Pott vali pigem väiksem kui suur. Lehemassi on tal palju aga sellega võrreldes juurepall väike. Kasvab hästi nii toe najal kui amplis. Sobilik on nõrgalt happeline toalillede muld.
Paljundamine on väga lihtne. Ilusamad kasvud võib ära lõigata ja vette juurduma panna. Umbes 3-4 nädala möödudes peaksid juured alla tulema ja noored taimed pannakse potti kasvama. Kauni tulemuse saab, kui kokku istutada palju eri pikkusega noori võrseid. Uue taime jaoks ei pea valima ilusat vart, paljundamiseks võib julgesti kasutada neid varsi, mis on oma atraktiivsuse minetanud. 10cm varrejupid pane vaasivette, aga jälgima peaks ikka seda, et alumine ots vette saaks. Juured tulevad alla ja võidki uue taime potti istutada. Esimest versiooni võib kasutada näiteks kui tahate saada täiesti uue ja koheva lille, viimast meetodit aga olemasolevale puntrale lisa istutades.
Erihooldus
Amplis kasvavat taime on soovitatav veidi tihemalt kärpida kui toenajal kasvavat, kuna ülalt alla ripuvad varred on ilusamad kui need on kompaktsed ja ei ole väänatud üles-alla. Palju erinevas pikkuses rippuvaid varsi annavad taimele kena kuju aga pikkuseerinevus ei tohiks olla liiga suur, välimus muutub lohakaks kui tal on vaid paar-kolm pikaks veninud väheste lehtedega rootsu. Toe najal on võmalik hõreda lehestikuga varred paremini peita, väänates neid ümber toe. Lille kärpimisega võib olla julge.
Asukoht toas
Sobib varjuline asukoht, kuigi, kirjulehelise lille puhul on soovitatav hoida heas valguses, et lehed oleksid suutelised värvuma kirjuks. Otsene päike kahjustab lehti neid põletades. Soe ja niiske ruum on sobilik.

Minu nõelköis
Lill toodi mulle aasta tagasi kingituseks. Oli pandud ronima 0,8m toe najale – pikkust oli nii palju, et ulatas üles ja keeras teisele ringile alla tagasi. Välimuselt oli ilus kähar. Nii nagu alati, polnud mul õrna aimugi, kuidas selle taimega käituma peaks, otsisin netist inffi ja oma julgustuseks sain teada, et on hästi räsimist taluv lill. Mõne aja möödudes ja julgust kogudes harutasin kogu puntra laiali, et see ümber istutada.

Kuna lillel oli palju järskusid varrekäänakuid murdus nii mõnigi varreke ära. Hekseldasin ühe väädi meelega juppideks ja pistsin otse mulda. Ei hakanud eraldi nõus juuretutte ootama, vaid kastsin neid jupikesi paikselt veidi tihemini (st, et ei kastnud kogu potimulda märjaks, vaid ainult neid kohti, kus pojad olid). Mitmest-mitmest varrest ei läinud kasvama vaid üks. Seega olen veendunud, et võib ka otse mulda pista. Seekord suunasin varred pikema (1,5m) toe najale. Esialgu ei ulatanud ükski väät toe tipuni. Praeguseks on aga paar vääti juba ka tagasi allapoole suundumas. Olen ise varsi suunanud, neid sobivalt ümber toe käänates ja kinnitanud siis klambriga toe külge, et need nii ka püsiksima jääksid. Selliselt ei hakka pikaks veninud otsad välja turritama ning moodustub sammas. Aga ühte ma ütlen, pika samba oleksin pidanud panema potimulda sügavamale, lausa poti põhjani välja vist, sest praegu kipub ta töllerdama ja ära vajuma.

Sügisest aasta lõpuni uusi lehti juurde ei tulnud, praegu on mõned ilusad värsked lehed juba näha. Lill ise asub mul teisel korrusel trepi ääres, paar meetrit katuseaknast. Päike talle sinna üldse peale ei paista, samas valgust on, mitte küll liiga palju. Mõned lehed on täiesti rohelised, nagu teisest liigist kohe mõned aga kirjud. Noored lehed on üldiselt kahevärvilised. Siin aga üks suur ja kirju leht...

Lumisel ajal on aga veel see mure, et katuseaknad on kinni ja valgust vähe, siis olen hoidnud tütre toa ust avatuna, et suurest aknast veidigi lisavalgust tuleks. Mõningate vahedega püüan lille keerata. Mingi aeg tagasi oli ta kaua ühtepidi ja osa lehti venitasid end hästi pikalt välja, ikka valguse poole. Vahel harva, kui viitsimist on, vean oma nõelköie alla vanni ja mängin talle vihmast päeva, selleks lasen talle otse dushist leiget vett, tavaliselt siiski pihustan pritsist. Kui lehed muutuvad tolmuseks pühin neid peale pihustamist salvrätikuga – vahel on tüütu töö aga mõnikord täitsa tore. Minu laiskuse juures on vahel lill ka kuivust pidanud taluma, seda teeb ta hästi. Pole siiani midagi juhtunud. Tänuväärt omadus see kuivuse kannatamine. Tagasilõikamist ma peale ümberistutamist teinud pole, küll aga naksan ära lehed, mille kass ja tütreraas katki on rebinud, olen täheldanud, et nendest murtud lehe kohtadest ajab lill vahel ka harusid

Vriisea

Vriesea

Vriisea on bromeeliate kollektsiooni kuuluv lill, mis on ka meil saanud küllaltki tavaliseks toas kasvatatavaks taimeks.

Õied ja lehed
Pikk, mõõkjas õisik. Õisiku sees on pisikesed kollased õied. Tumerohelise läikiva lehestikuga, lehed moodustavad roseti. Lehed võivad olla nii ühevärvilised kui ka dekoratiivsed põiki triipudega.
Kastmine, piserdamine ja väetamine
Kasta tuleb korrapäraselt leige veega. Kastma peaks nii, et leherosetti jääks vesi. Veerosetis peaks hoidma pidevalt vett, seda sageli vahetades. Vee hoidmne roseti keskel ei ole vajalik vaid juhul kui lill asub jahedas ruumis. Taim talub lühiajalist, isegi kuni mõnenädalast läbikuivamist, kuid ülekastmine võib saada saatuslikuks. Suvel võiks kasutada kastmiseks vihmavett, mis võib olla lausa soe.
Kuiva õhu puhul peaks lille suhteliselt sageli veega piserdama kuna ta eelistab niisket õhku.
Vriiseat tuleks väetada kevadest sügiseni üks kord kuus lahjema väetiseseguga, erinevad väetisepulgad pole aga parim valik.
Temperatuur
Talub suhteliselt jahedat aga ka sooja toatemperatuuri, vahemik 15-24°C on sobilik. Üldiselt on siiski soojus see, mis aitab vriiseal lopsakalt kasvada.
Ümberistutus ja paljundamine
Paljundamiseta on ta hooajaline lill. Peale õitsemist annab taim hulgaliselt võsusid, mis tuleks kevadel või nii umbes mõne kuu vanuselt ettevaatlikult eraldada, sealjuures jälgi, et pisikesed juured võimalikult terveks jääksid. Istuta eraldi pottidesse ja hooldada samuti nagu eelnevalt. Pisikesed taimed juurduvad üldiselt kiiresti aga soovitatav on hoida lillebeebid kuni juurdumiseni soojas, isegi 25°C. Sobib mõõdukalt happeline muld (pH4,6-5,5). Hoolitse, et drenaash oleks korralik.
Erihooldus
Iga võrse õitseb vaid korra elus. Peale õitsemist kuivab õit kandnud leherosett ära, mis kolletudes tuleb mulla pinnalt ettevaatlikult ära lõigata, olles tähelepanelik ja mitte vigastada uusi taimekesi. Tavaliselt kasvatab taim uued noored tütartaimed kohe kõrvale, mida kevadel võib jagada.
Asukoht toas
Vriisea eelistab hajusat valgust ja otsest päiket ei talu. Otsese päikese käes saab lill päikesepõletuse. Sobilikud on hea õhuliikuvusega asukohad.

Minu vriisea
Minu vriisea on punane. Lill sai ostetud hiljuti, mõni nädal tagasi K- Rautast koos punase potiga. Sellist potti ma muidu ostnud polekski aga kuna see lillega komplektis oli, polnud mul vastu kah midagi, nüüd meeldib väga. Oma koha leidis köögis aknast umbes kolme meetri kaugusel, keskmise valgustatusega nurgas. Ise siin mõtlen, et peaks ta ikka vist rohkem akna juurde vedama. Mõtlen, vaatan, arutan. Taimeke ise on kena, lehed korralikud ja õis tugev, valisin poes teda ikka hulk aega, et ikka korraliku saaks. Mees küsis muidugi kas ma olen ikka kindel, et mul just praegu kohe ja just seda lille vaja, loomulikult, just seda ja KOHE. Nüüd poputan teda, loodetavasti siis ikka kasvab kenasti ja on silmailuks. Ostes öeldi poes, et see on gusmaania ja kuna ma ise ei teadnud kes ta on, siis uskusingi. Tegelikult vahet pole, ma tahtsin lille ju välimuse, mitte nime pärast.

Mida kujutab anupesa tegelikkuses.

Meie peres on viis liiget: emme, issi, suur venna, väike õde ja veel pisem kiisu.
Omamata oma majas elamise kogemust (suved vanaema juures ei loe), otsustasime 2007 aasta suvel osta maja, no kui seda, mille me endale soetasime, nii võib nimetada. Nii nagu paljud asjad minu puhul oli ka maja ost minu järjekordne „ma Tahan! Tahan kohe! Tahan just seda!”. Abikaasal polnud pooltki minu vaimustusest, sest tema nägi ja mõistis palju reaalsemalt, mida see endaga kaasa toob.
Maja on ehitatud 40-date aastate alguses, palkmaja, mille kõrvalhooneks vana mõisahoone pae- ja maakivist tall. Heaperepehelikku hoolitsust siin tunda polnud, täielikku hooletusse jäetud, ei mingit remonti ega ahhetamapanevat iluaeda. Katus oli auguline nagu juust ja pööning kola ja sodi täis. Teine korrus oma vettinud lae ja elamiskõlbmatu (ütleks isegi, et seal olla oli kole) olemusega oli nagu tondiloss õudukast. Ka esimene korrus ei kannatanud kõvahäälset kriitikat.

Esimesele korrusele seadsime end sisse kahte tuppa ja kööki ning alustasime ehitusega. Esmalt ei osanud kust alustada ja kuhu poole joosta. Siiski sai kiirelt selgeks, et esmane on saada vesi sisse, inimlik toalett ja vann. Ega esimesel aastal muud ei jõudnud kui korraliku kanalisatsiooni ja vanni-WC. Talve nokitses mees maja teist korrust lammutades ja koristades. Maja korda saamise seadsime primaarseks - 5 aastaga valmis. Nüüd on 2,5 möödas.

Esimene suvi (2008) möödus Husqvarna laulu ja vikati vuhina saatel. Maha võtsime juba majja tungiva võsa, suured kuused keset hoovi, mis ei lasknud tibagi päikest majale. Nõgeseid, metsistunud vaarikaid ja kibuvitsa nüpeldasime, et krundil liikuma pääseda.
Korjatud sai tohutus koguses prügi, mis põõsasstesse loobitud oli. Nii mõnegi põõsa oleksin alles jätnud kui oleks olnud võimalik aastatega sinna kogutud praht kätte saada. Inimesed on hooletud, praht loobiti otse trepilt esimesse põõsapussakasse.
Suure töö tegi traktor, mis hoovipeale lahti sai lastud. See aga ei tähenda, et käsitsi midagi ei tehtud. Käed olid rakkus ja reha-labidas olid suurimad sõbrad. Sügiseks olin käsitsi laiali ajanud 40 tonni mulda ja külvanud muru. Minu jonnakus (rasedaga pole mõtet vaielda) ei lasknud kevadeni oodata kuna tahtsin, et juba kevadel oleks muru kuhu end külili visata.
Jätkus ka majaehitus, nimetagem seda ehituseks kuna remondi mõõtmetest on asi väga kaugel.

Eelmisel aastal (2009) võtsime aias rahulikumalt. Palju aega kulus beebi eest hoolitsemisele ja tegin enamasti vaid hooldustöid ja harisin „kapsamaad” kuhu olin pannud porksi, sibulit, hernest, kurki ja veel üht-teist nämmat.
Mees oli aga ametis majaga aasta alguses valmis teine korrus ja esimese lammutus tekitas peavalu ja punne. Ehitus käis täies hoos.

Tänaseks on jäänud veel veidi siseviimistlust sealhulgas laudpõranda lihvimine ja õlitamine.

Tääkliilia

Yucca

Tääkliilia on pärit Kesk-Ameerika kuivematelt aladelt ning kuulub agaaviliste sugukonda. Tääkliiliate seas on liike, mis kannatavad ka külma kasvades Põhja Ameerikas kuni Kanadani välja, kuid on ka liike, mis on väga külmakartlikud.

Õied ja lehed
Taime õied on valged või kreemikad, kuid meie tubastes tngimustes õitsemine on üliharuldane. Jäigad mattrohelised, nahkjad ja mõõkjad lehed on kareda servaga.
Kastmine, piserdamine ja väetamine
Soojas toas kasta aastaringselt mõõdukalt, kuid kui talvel jahedasse ruumi viid, ära kasta peaaegu üldse, piisab ka kord kuus.. Taim armastab hea trenaashiga potimulda ja ei taha seisvat vett. Liiga märja mulla tõttu võivad juured mädanema minna. Tääkliilia kastmise puhul kehtib reegel, pigem vähem kui rohkem. Olles võimeline kasvama kenasti keskküttega ruumi kuivas õhus võiks teda siiski vahel veega üle piserdada.
Tarbib vähe. Alustage väetamist istutusjärgsel aastal, väetage kasvuperioodil kord kuus.
Temperatuur
Parim toatemperatuur 18-24°C. Talvel ideaalne 10°C ringis.
Ümberistutus ja paljundamine
Ümberistutades vali pigem raskemat sorti pott, kerges plastikpotis on oht, et taim kukub ümber. Kasuta mõõdukalt happelist mulda ja korralikku drenaashi.
Paljundamiseks kasutatakse tüvest lõigatud pistoksi.
Erihooldus
Tääkliilia on vähenõudlik ja sobib algajale lillekasvatajale. Varasuvel, kui öökülmaoht möödas, tõstke tääkliilia õue – rõdule või terrassile, otsese päikese eest varjatud paika.
Asukoht toas
Tääkliilia sobib oma suure kasvu tõttu avaratesse ruumidesse, kuid on olemas ka väiksema mõõdulisi taimi, mis mahuvd aknalauale või pika tüve otsas olevate ning kõrgele ulatuvate lehtedega isendeid kitsamatesse nurkadesse madala mööbli vahele. Ideaalne hästi valgustatud talveaeda. Talub suvist otsest päikest, kuid meelsamini on siiski hästi valgustatud, kuid pisutki varjulises kohas. Samuti talub talve jahedust ning kuiva õhku.

Minu tääkliilia

Minu tääkliilia on alguse saanud kontorilille küljest näpsatud pisikesest (3cm) tupsust. Korteris hommiku-lõuna päikese käes kasvas meeletu kiirusega ja oli ilus (pildil). Majja kolides polnud mul talle esialgu kohta ja nii ta seisis varjulises kohas aasta. Peale teise korruse valmissaamist leidis koha poja toas kapil – hajusvalgus, päikeseta. Ligi aasta veel ja asi oli nutune. Peenikene vars (Ø u.2cm), lehed maha ajanud ja mõned lehepojad üleval. Vars oli alt vaid cm jagu puitunud(Ø u.3cm), ülejäänd aga selline valkjas-heleroheline. Kuna kaotada polnud enam midagi, siis hakkasin lihtsalt katsetama. Kevadeni ei kannatanud, lasin noa 16. jaanuar 2010 käiku.

1. Pealt lehetutt maha ja vaasivette uusi juurikaid ootama.
2. Pika peenikese varre küljest lõikasin veel u. 5cm jupid (2tk) ja vaasi, pealt hõõrusin lõikehaava tuhaga (pookevaha mul pole).
a) Sahvrisse jahedasse
b) Elutuppa sooja
3. Pisike tüng jäi potti, pealt hõõrusin lõikehaava tuhaga. – ehk ajab ka uusi tutikesi külge

Täna vaatasin, potis olev tüng samas seisus nagu päeval kui tääkliilia tükeldasin. Lehetutt on vaasis õnnetu, kuidagi longus ja pehmete lehtedega. Peaks vist sahvri aknale viima, seal jahedam kui köögis. Elutuppa sooja jäänud jupp on aga otsast pehme ja näeb kah õnnetu välja. Sahvrisse jahedasse viidud jupp on ilus, isegi rohekad täpid, millest peaks tutid sirguma, varrel olemas. Ootame, vaatame.

Külm ilm ja veekriis

Väljas on ikka korralik talv. Lumi krudiseb saapa all ja käre pakane värvib ninaotsa punaseks. Õues väga kaua olla ei taha ning käin seal just nii palju kui vaja ja nii vähe kui võimalik. Toas istuda ja aknast välja vaadata on soojem, ilus ka, läbi suurte puude sirutab päike oma heledaid kiiri, lumi sätendab silmi pimestavalt. Just eile õhtul piilusin läbi katuseakna välja, taevalaotus oli selge, täpselt pooleks „lõigatud” kuu ja tähed - ilus. Miinused küündivad 27 pügalani ja veidi pealegi, no vähemalt meie termomeeter on registreerinud sellise külma. Iga päev saab korralikult pliiti ja katelt kütta. Minu jaoks on normaalne kui toas on stabiilselt 23 kraadi ringis sooja, no hetkel küll 20 ja lepin sellega. Eilegi sai kuurist katlamajja hulk puid veetud, et ikka oleks mida põletada. Igatsen soojemat ilma, ma ei ütlegi, et sula tahan, aga piisab kui on -5, ei pea ju nii mega külm olema.

Eriline üllatus oli aga see kui avastasin, et vannitoa kraanikausi kraani ei tule tilkagi külma vett. Uhh, toru jääs. Keegi peab põranda alla ronima, no kes küll, ega mitte ometi mina. Loomulikult mitte, kallis kaasa toppis end riidesse ja avas põrandaluugi. Esimeseks shokeerivaks pildiks, mis avanes oli tohutusse jääkamakasse mattunud toru. Kartsime hullemat, toru puruks löönud? Õnneks siiski mitte, vaid väike leke, mis pikema aja jooksul oli korraliku jää tekitanud. Leke likvideeritud asusime otsima järgmist kohta kus vesi jääs võiks olla. Kui torusid soojustasime olime veendunud, et ei need jäässe lähe (no ja kaks talve pole läinudki), neil korralik kasukas seljas. Nüüd oleme targemad, tuleb lahti sulatada, veel soojustada ja ka vundamendi õhutusaugud kinni toppida. Täna meil siis esmaabitööd käsil.

Pitslehik

Fittonia

See roomav taimeke on pärit Peruu vihmametsadest. Toataimena hakati harilikku pitslehikut (F. verschaffeltii) kasvatama juba 19. sajandi lõpul. Mitmed rahvad tunnevad teda ka mosaiiktaimena.

Õied ja lehed
Õied on väikestes püstistes õisikutes. Ovaalsed lehed on sõltuvalt sordist, kaunite valgete või roosade soontega, mis kujundavad lehtedele võrgustiku. Lehed kasvavad laiuvalt umbes 30cm ja kõrgusega kuni 15cm.
Kastmine, piserdamine ja väetamine
Suvel hoia potimuld niiske, kuid mitte liigselt märg. Kasvuperioodil sageli piserdada. Väldi ülekastmist, eriti talvel. Pitslehiku juured on üsna õrnad ja lähevad liigniiskuses kergesti mädanema, eriti kui ruum on jahe. Potimullal ei tohiks lasta ka päris läbi kuivada.
Suvekuudel, kui taim täies kasvuhoos, väeta roheliste toataimede väetisega iga kahe nädala tagant.
Temperatuur
Aastaringselt 18-20°C koos paraja niiskusega.
Ümberistutus, paljundamine
Taim istutage ümber igal aastal kasutades mõõdukalt happelist mulda.
Kuna noored taimed näevad kenamad välja, uuendage oma pitslehikut paari aasta tagant. Pistikud (ladvapistikud) paljundamiseks võtke kevadel. Ümberistutades pane poti põhja drenaashikiht. Potiks sobib madal ja lai anum, midagi kausi sarnast, kus lill mööda mullapinda kasvada saaks. Taim on laiuva kasvuga ja mullapinnal roomates juurdub hõlpsasti võrsete sõlmekohtades. Samas võib teda kasvatada ka amplis, kus lille varred lasta alla rippu kasvada.
Erihooldus
Kuna tegemist on suhteliselt vähenõudliku lillega on tema hooldamine lihtne. Sellele madalakasvulisele ronitaimele on soojus ja suur niiskus väga olulised. Kena taime omamiseks peab teda uuenama kuna just noored taimed on ilusad. Uuendada võiks paari aasta tagant.
Asukoht toas
Pitslehik ei võta palju ruumi. Paigutada võiks madalamale asukohale, et tema ilusaid võrgustikuga kaetud lehti paremini näha oleks. Kasvab edukalt koos teiste taimedega. Sobib hele hajusvalgus, saab hakkama ka vähese valgusega kuid otsest päikest tuleks vältida. Kasvatada kas ida- või läänepoolsel aknal. Kõige paremini edeneb kaunitar niiskes soojas ruumis. Sobilik vannitoa- ja terraariumitaimeks.
Minu pitslehik
Ostsin mõned aastad tagasi kuna lille välimus oli sümpaatne. Olen teda hoidnud nii poolvarjus kui ka päikese käes. Päikese käes ei olnud tegelikult midagi hullu, kasvas ilusasti, ainult et kasta tuli väga-väga tihti. Varjus olles on lihtsam. Lõpuks leidis see taimeke omale koha vannitoas kapil, aknast veidi eemal aga kuna meil vannitoas üsnagi suur aken, siis valgust on seal küllaga. Aegajalt pihustan talle vett ja kui kastan siis otse dushist, nii saavad lehed mõnusa vihmasahmaka ka kätte. Vahel näpsan mõne liiga pikaks veninud varrekese lühemaks ja lehed, mille servad kuivanud, need saab ka enamasti ära võetud. Pean tunnistama, et olen aegajalt olnud mitte piisavalt hoolas kastja. Lille muld on päris kuiv olnud. Üldiselt on pitslehe lehed sellised krabisevad nagu paberist, aga kuiva mulla tõttu langevad nad longu ning on pehmekesed. Peale järjekordset kastmist taastub lill kiiresti. Niisiis võin väita, et lill talub ka mõningast kuivusmomenti. Õisi mu pitslehel pole olnud.

Iga toataim õigel kohal

Oma toataimi valin ma suhteliselt hetkeajel, kui midagi ikka meeldib siis proovin selle koju vedada. Alati ei ole mu valikud küll vastanud võimalustele ja lillega koju jõudes avastan, et mul polegi päris head ja sobilikku kohta talle pakkuda. Selliste juhtude vältimiseks oleks ju kena kui enne uuriksin, mis mulle sobiks, aga kahjuks kipub olema ikka just nii, et enne teen ja siis mõtlen.

Leidsin oma raamaturiiulist vahva raamatu, mis aitab esialgse eeltöö lille valimisel teha. Igati väärt kirjandus, ilusate värviliste piltidega, algajale lillekasvatajale. Niisiis püüan nüüd kodutööd teha ja alles siis uute lillede jahile minna. Teoorias tugev, kuid aeg näitab kas ka tegelikult niimoodu talitan.

Roy Lancaster ja Mattew Biggs on koostanud toataimede põhivajaduste kohta käiva raamatu Iga toataim õigel kohal. Teos on esmakordselt väljaantud 1998 aastal Suurbritannias ning aastal 2000 ilmus see kirjastuse Varrak poolt ka eesti keeles.

Raamat on ülesehitatud lihtsalt ja arusaadavalt ning selle kasutamine on mugav. Tõeline abimees kui tahaksid tuua olemasolevate kasvandikele seltsilisi aga ei tea milline lill teie soovidele vastaks ja pakutavate kasvutingimustega kõige paremini sobiks.

Gusmaania

Guzmania

Gusmaaniad kuuluvad bromeeliate kollektsiooni, nad kasvavad troopilises ja subtroopilises Ameerikas. Erineva kuju ja värviga liike on väga palju ja neid hinnatakse nii leheroseti kui ka õite pärast. Gusmaaniad on suurepärased, vähenõudlikud ja vastupidavad toataimed. Igati sobilikud algajale lillekasvatajale.

Õied ja lehed
Tumerohelise läikiva lehestikuga, lehed moodustavad roseti. Õied on kõrglehtedega ja ilusad eredavärvilised - lilla, punane, roosa, kollane. Õitseb kaua, isegi kuni pool aastat.
Kastmine, piserdamine ja väetamine
Kasta tuleb korrapäraselt leige veega, eelistatult pehme veega. Kasvuperioodil märtsist augustini valatakse vett lehtedele ja leherosetti. Puhkeperioodil hoitakse rosett kuiv. Enne järgmist kastmist peab muld olema jõudnud kuivada. Taim talub lühiajalist, isegi kuni mõnenädalast läbikuivamist. Juured ei talu pidevas vees olemist ning seega võib ülekastmine olla problem, mis viib taime väljasuremiseni.
Gusmaaniad eelistavad relatiivset õhuniiskust vahemikus 40…60%. Kuna lill armastab kõrget õhuniiskust, peab teda aegajalt piserdama, seda eriti talvel kütteperioodil, mil tubane õhuniikus langeb madalale.
Kuna gusmaania on suhteliselt vähenõudlik taim, ei vaja ta pidevat väetamist. Piisab kui kasvuperioodil väetada ainult üks kord lahja väetiselahusega, nii võib kasta lehti kui ka valada roseti põhja.
Temperatuur
Gusmaaniad kasvavad troopikas või subtroopikas ja meie tubastes tingimustes kasvab ta hästi. Toatemperatuur 18-20°C on sobilik. Madalam temperatuur ei tee ka midagi hullu, eriti kui see pole pidev. Lühiajaliselt võib ta olla kuni 15°C ruumis.
Ümberistutus ja paljundamine
Istutatakse ümber harva. Paljundamiseta on ta hooajaline lill. Peale õitsemist annab taim hulgaliselt võsusid, mis tuleks kevadel eraldi pottidesse istutada ja hooldada samuti nagu eelnevalt. Pisikesed taimed juurduvad üldiselt kiiresti ja neist kasvavad ilusad täisjõus lilled Soovituslik on panna poti põhja korralik drenaashikiht, milleks sobib näiteks kergkruus. Hästi sobib õhurikas ja hea vee läbilaskvusega kasvusubstraat, mõõdukalt happeline muld (pH4,6-5,5).
Peale ümberistutamist jälgi, et värskelt istutatud taimed kenasti püsti püsiksid, nõrkade juurte tõttu on neil kalduvus viltu vajuda. Istutamiseks vali pigem väike kui suur pott, sobib nii savi kui ka plastikpott. Savipotis kasvatades tuleb lille lihtsalt tihemini kasta ja plastikpotis harvemini kuna plastikpott laseb mulla niiskusel kauem säilida.
Erihooldus
Iga võrse õitseb vaid korra elus. Peale õitsemist kuivab õit kandnud leherosett ära, mis kolletudes tuleb mulla pinnalt ettevaatlikult ära lõigata, tuleb olla tähelepanelik, et mitte vigastada uusi taimekesi. Tavaliselt kasvatab taim uued noored tütartaimed kohe kõrvale, mida kevadel võib jagada. Gusmaaniad eelistavad head õhustatust. Värske õhk varustab neid süsinikdioksiidi ja niiskusega. Lihtsaim viis õhustatuse parandamiseks on akna avamine.
Asukoht toas
Talub erinevaid valgustingimusi, kuid siiski tuleks vältida otsest päikest. Kui valgust on vähe ei näe lill nii kena välja kui heas valguses kuid suudab siiski toime tulla. Valgusvajadus on sarnane orhideede valgusvajadusega.

Minu gusmaania

Minu gusmaania on tegelikult vriisea, esialgu olin veendumusel, et mul on gusmaania, nii nagu poes väideti. Postitust ära ei likvideeri, pigem soetan endale siis õige gusmaania ka kunagi.

Minu toataimed

Kunagi, aastaid tagasi, polnud mul ühtegi potilille, ma ei osanud nende eest hoolitseda. No ja kui päris aus olla, ega ma nendest huvitunudki ja polnud tahtmist toalillede kasvatamisega tegeleda. Mõned aastad tagasi hakkasin omale siiski rohetutte koju tassima. On olnud õnnestumisi ja ebaõnnestumisi, seda viimast ikka seetõttu, et ma pole oma laiskusest viitsinud taime vajadusi välja selgitada ja lilled on valesti hooldatud. Suurim probleem on ülekastmine või siis vastupidi, unustan, et ka lill on elus ja vajab juua. Lilli pole hetkel palju ja püüan igaühe vajaduste kohta teha väikese kokkuvõtte kasutades erinevatest allikatest leitud infot.

Tänase seisuga kuulub mu toalillede kollektsiooni 14 taime, milledeks on:

• Diifenbahhia
• Draakonipuu
• Gusmaania
• Harilik luuderohi
• Hiina pasunapuu
• Kuuking
• Käändbokarna
• Nõelköis
• Pitslehik
• Potiroos
• Ratsuritäht
• Tääkliilia
• Wallise tõlvlehik
• Mini kaktused, ma isegi ei tea kuidas neid teisiti nimetada

Kindlasti tuleb hoolealuseid juurde. Majaehitus on siseviimistluse järgus, varsti on rohkem ruumi ja võimalusi rohelisi sõpru majutada.

Eessõna

Ma pole kunagi olnud suur sulesepp ja kuni tänaseni olin vaid teiste andekate ja tublide blogijate lehtede külastaja, nüüd proovin ise ka. Ma ei luba endale ega teistele, et sellest lehest asja saab kuid üritan siiski. Palun teil, kes te seda lehte sirvite, mu peale mitte pahandada kui ma siia pikka aega täiendusi teinud pole või mingil kenal hetkel see lihtsalt ära kaob.

Püüan anda endast parima, et mu tegemised siia jõuaksid. Loodan, et suudan oma kaasagi kirjutama saada, sest tema askeldab meil ka usinalt nagu mesimumm.