Loen ja uudistan

Teisipäev, 23. märts 2010

Kõrvalhoone katus põmm-piraki.

Ilus päev 19.03. Päeval plaanisin laupäevast sünnipäevalauda, õhtupoole istusin köögis, nautisin rahu ja vaikust. Laps magas issiga magusat hilist lõunauinakut rippkiiges. Veidi enne poolt kuut ärkasid mu unised tegelased ja vantsisid kööki. Hetkel kui mina söögituppa läksin kutsus abikaasa mind kööki tagasi öeldes täielikus rahus "tule vaata". Minu esimene mõte oli, et kutsub mind jälle vaatama kuidas oravapoiss akna all askeldab. Kaugel sellest. Pilk aknst välja, ma olin shokeeritud. See pilt mis avanes ei olnud kena. Meie kõrvalhoone katus oli sisse vajunud, maja nurga tagant tolmupilv naabri aeda suundumas. Tugevat raginat, pauku ega värinat polnud, mees vaadanud aknast välja arvates, et jää-lume kamakas libises maja katuselt.

Ahmisin õhku, korjasin laualt fotoka, uputasin end mehe suurtesse kummikutesse ja suundusin õue. Kell oli 17.35.
Esimesed sammud lumel kandsid mind ilusasti, edasi läks raskeks, paar sammu lume pinnal ja siis sissevajumine, samm lume pinnal, jälle vajumine lumme. Nii ma siis sumpasin ringi ümber kokku vajunud hoone ja muudkui klõpsisin pilte, endamisi vandudes.
Oli siis nüüd seda jama vaja. Oleks siis ainult katus, tagumine sein oli see, mis alt ära vajus. Meil oli küll plaanis, et millalgi võtame ka selle vana ja väsinud hoone ette, kuid siiski, mitte nii suures mahus korraga. Plaan oli tasa ja targu, vaikselt kõpitseda. No aga mida siin enam kõpitsed, laus lammutus ja suur ehitus vaja teha.
Hetkel tundub, et see aasta, mis oli plaanitud pigem rahulikult tegutseda ja nipet-näpet töödega sisustada, tuleb lammutamise tähe all mööda saata. Pühapäeval oli sula ja kuuri all olles oli tunne nagu seisaks veega täidetud sõela all, siiski sai sealt esimesed tähtsamad asjad keldrisse veetud, kahjuks ei ole kelder kummist ja sinna 20 ruudu (pool juba enne täidetud) peale ei ole võimalik kõike ära mahutada. Sisevoodrilaud seisab nüüd rõõmsalt elutos diivanite taga.

Hoone iseenesest vana. Mõisaaegne tallihoone. Kolhoosi ajal ja peale seda laudahoone, niisiis loomad väga pikalt sees olnud. Veneajal kah kuidagi lipitud ja lapitud. Korralikku remonti siin teostatud pole. 50-dal olevat see hoone põlenud, 60-dal saanud uue katuse, aga no talad paistavad küll saja-aastased palgist jurakad. Üks parempoolne tala oli pooleks, see sai suvel toestatud ja lootus oli hinges, et ehk peab vastu. Jah, see pidas vastu, aga sein keskosast ei pidanud. Igal asjal oma aeg. Lund rookima sellelt katuselt ei julenud meie perest keegi minna, vanajumal rookis nüüd meie eest.
Ootame lume sulamist ning hakkame plaanma edasist tegevust. Hetkel ei ole seal mitte midagi teha.

Täna sadas (sajab) jälle lund juurde. Kui nii jätkub, ei sula see iial ära.

4 kommentaari:

Nodsu ütles ...

Ma tean, mida te tunnete! :D Kui varemalt öeldi, et "lume sulamise aegu", "vetevulinate aegu" vmt, siis tundub, et 2010 on paslik öelda "katuste langemise aegu". Aga iseenesest muidugi väga kahju, et nii läks. Jõudu ja jaksu taastamisel!
Väikese viivitusega ka palju õnne sünnipäevaks ja kena kevadet!

MUHEDIK ütles ...

Väga nukker vaatepilt. See ilus kivihoone väärib küll kasvõi osalist taastamist, neid polegi ju enam palju järel.
Lund sajab meil ka juba teist päeva ja mitte kuskil pole midagi vähemaks sulanud.

Hundi ulg ütles ...

Mõnikord tunnen ma selliste vanade hoonete kokkukukkumisel suuremat valu ja kaastunnet kui mõne inimesega juhtunud õnnetuse puhul.

Udo ütles ...

Vaat kus kibe pirukas.