Loen ja uudistan

Neljapäev, 1. aprill 2010

Arvutijuttu

See siin ei ole aprillinali. Naljast oli asi kaugel.

Ei noh, muidu on kõik hästi kui välja arva asjaolu, et nädal tagasi sain oma arvutisse viiruse. Tasuta programmid, mille olin soetanud - AVG ja COMODO viirusetõrjed seda ei leidnud, ka nuhkvaraprogrammid ei teinud teist nägugi. Õhtul lõin raali kaane pauguga kinni ja läksin magama, jättes viiruse mu pilte vaatama.
Siinkohal ütlen ära, et ega ma arvuti hingeelust suurt midagi ei tea, olen rohkem programmde tundja kui hingetohter.
Juba varem sai kodus arutletud, et võiks uue arvuti osta, mis siis asjalikeks tegevusteks jääks ja vana (tegelikult 4,5 aastat pole vana aga ok) mängimiseks ja erinevateks muudeks katsetusteks. See aeg jõudis kätte. Hommikul, esimese asjana, kappasin poodi kiirkorras uut abilist ostma. Sellist normaalse hinnaga, eelmine ei olnud normaalsega kuna ükski mõtlev inimene ei ostaks koduseks kasutuseks nii kallist. Ja arvate, et see oli lihtne? Kus sa sellega. Valikut oli, jaa, aga valida ei osanud. Siiski, endalegi üllatuseks suutsin suhteliselt kiirest ära otsustada ja tehing sai tehtud. Otsustamine õnnestus tänu abikaasale kes mind maapeale sikutas ja lõpuks kahe viimasena sõelale jäänud raalist ühe välja valis. Uue pereliikmega koju jõudes ja selle käivitades sain esimese shoki, ma ei tulnud poes sele pealegi, et küsida, ega ta eesti keelne ole. On. On. On. Paanika. Loen... "Vidinad", no mis asjad need veel on? Olgu, harjun ehk ära. Veidi enam temasse süvenedes tabas mind teine shok. No milleks on vaja toppida selle värske ilmakodaniku sisse niiiiii palju igasugu mõtetut jama. Igasugu prooviversioone, seadistada arvuti hüplevate akendega ja muud säärast. Tundus, et tööle on seadistatud kõik võimalikud vilkuvad, prääksuvad ja piiksuvad asjad, mida üks Windows 7 suudab pakkuda. Ega muud üle jäänud hakkasin seadistusi muutma, et oleks inimlikum kasutada.
Tulles tagasi vana arvuti ja viiruse juurde. Arvuti jooksis kokku, oli mega-hüper-super aeglane ja tegi muid lollusi. Süsteemi recovery sai tehtud. Aga. Ise loll, sai valitud "taasamine tehase algseadistustele". Miks ma nii tegin, ma ei tea, varem sama asja tehes, ei seadistanud päris algtasemele ja failid jäid kõik alles. Muidugi oli arvuti sõnakuulelik ja tegi seda, mida palusin, kirjutades üle temas olnud andmed. Nutma ajas. Polnud ma teinud ju pack-uppi sügisest saati. See tähendas seda, et kadunud olid kõik pildid alates september 2009 kuni märts 2010. See oli valus! Eriti olulised mulle olid lapse ja maja renoveerimise pildid. Viisin murelapse Arvutiexperti ja palusin päästa/taastada meie failid. Jaa, nad tegid seda, sain osa pilte tagasi. Kahjuks oli võimalik taastada pigem vanad pildid, mis olid mul ka plaatidele kõrvetatud, uuemaid oli vähem, umbes pooled (ehk veidi rohkem, osa on veel sorteerimata).
Hea õppetund! Lubasin endale, et ostan nüüd ka suuremahulise mälupulga kuhu inffi talletada ja ka plaate teen tihemini ja viirustest püüan ka eemale hoiduda.
Loll pea on ihu nuhtlus.
Kui pea ei jaga, jagavad käed ja jalad (ja rahakott jagab eriti lahkelt!)
Siin ka üks link kust saab palju tarkust ja erinevaid linke suunamaks kasulikele lehtedele.


2 kommentaari:

kukupai ütles ...

Osta parem üks suurema mahuga väline kõvaketas ja lükka kõik pildid kohe sinna, on turvalisem.
Aga sellest viirusevärgist niipalju, et tekkis jah üks uus troojalane, mida vabavara üles ei otsinud, mul poeg sai selle kah, kui see alles paar nädalat vana oli. Aitas, kui kõvaketas välja võtta ja lasta kontrollida nagu CD-d.
Julgen soovitada kaitseks Microsoft Security Essentialsi, see on pisipehme enda proge ja äärmiselt tõhus.

MUHEDIK ütles ...

Olen ka sellise asja üle elanud, et jäin ilma kogu väärt varandusest, mis arvutis peidus oli. Nüüd olen targem ja iga kirjutise, mis pooleli ja säilitamisele kuuluvad fotod turvan kohe. Kui mul pole käepärast tühja mälupulka, kasutan oma gmaili. Väline kõvaketas võib ka nakatuda kui ta arvutiga ühendada, on mulle targad inimesed öelnud.