Loen ja uudistan

Pühapäev, 2. mai 2010

Hüvasti, vana kuur

Mina nimetasn seda ehitist nõiakuuriks. No ta oli selline lipp lipi peal, lapp lapipeal, kah kuidagi kokkuklopsitud, ajahambast puretud kuurike. Juba siis kui me siia kolisime, oli ta lääpas. Selle aasta talve lumekoorma all ägas ta silmnähtavalt. Hommikul vaatasin ikka aknast välja, et kas on teine veel püsti, suur lumemüts peas või pikutab lume all maas. Vahepeal sai küll ust alt saetud, et see lahti tuleks ja hirm oli nahavahel kui küttepuid tooma läksin. Vastu pidas. Nüüd aga on vana vennike oma otsa leidnud. Katus maha ja seinad parajateks juppideks, no ikka kütte tarvis. Jäänud on veel platsi riisumine. Aga kuna täna oli vastik tuul, ei viitsinud end välja vedada. Inimene võib ju endale ühe korraliku laisklemise päeva ka lubada ;).

1 kommentaar:

MUHEDIK ütles ...

Küll see on hea tunne kui saab ükskord oma tahtmist pidi hooneid ja õue korrastama hakata. Saate jälle midagi väga ilusat teha.