Loen ja uudistan

Neljapäev, 11. august 2011

Mutid

Elas aias mutionu,
keset peenraid uusi, vanu.
Kauni lille juure all,
eluruum on mugav tal.


Selleaastane muti-sõda on lõppenuks loetud. Viimase mutsu kättesaamisest on aega möödas nii umbes kuu ja rohkem liikumist näha pole olnud. Kui eelmisel aastal läks mutipoiste kätte saamine kiirelt ja lihtsalt, siis selle aasta saak tuli kätte tunduvalt suuremate pingutustega.

Esimene samet-selg jõudis kevadel üles künda maasikapeenra, aga ei midagi enamat. Maa oli väga-väga märg ja vist just seepärast tuhnis ta suhteliselt maapinnal. Eelmise aasta relvaks oli  isetehtud lõks ning selle abil saime kätte ka maasika armastaja.

Mõne päeva pärast andis endast märku esimese vennas, kes oli aga tunduvalt inteligentsem ja ei kavatsenudki talle seatud lõksu minna, ajas lõksu mulda täis ja kihistas peenikest naeru. Omatehtud lõksu kõrvale heitnud, poest uue, uhke ja läikiva asemele ostnud, jätkus sõda. Mutionu kaevas maa all ja ajas uhkeid hunnikuid maapinnale ning abikaasa kaevas maapinnalt auke vastu, et lõks kenasti paika sättida. Kaevati vastamisi mitmeid-mitmeid päevi. Mehe jahiinstinkt lõi välja ja tekkis hasart. No mutionul oli ka lõbu laialt, ükskõik kus varem rajatud tunnelis lõks parasjagu oli, kühveldas tema ikka lõksust mööda ning ajas võidurõõmsalt hunnikuid maapinnale.

Koju sai tassitud järjekordne uus lõks, uus tüüp, uued lootused. Panustasime uuele abimehele ning see ei vedanud meid alt. Mutionu käes nagu naksti.
Mutt käes, tärkas lootus, et nii, nüüd on kõik. Ehh, kus sa sellega, juba paarikümne minuti pärast oli selge, et lillepeenardes ja nende ümber majandab mitte üks kaevur, vaid terve meeskond. Egas midagi, püüdmine jätkus. Terve pere passis. Iga uue hunniku puhul sai jälle põhilisele jahimehele ette kantud: "nähtud liikumist.", "jälle lillepeenar üles küntud!", "värske hunnik tekkinud!". Pisiplika käis issiga lõkse kontrollimas. Paari päeva pärast oli tegelane, siiski mitte viimane, käes.
Tundus, et uus lõks töötab ja võitlus jätkus. Ühel hommikul kui ma end lapsega kodust välja, tööle, lasteaeda, minema sättisin tuli tütreke selja taha ja hüüdis: "emme!". Ma jõudsin vaid mõelda, et nüüd öeldakse mulle, et saime mutionu kätte, kui selja taha vaadates sain ehmatuse osaliseks. Mitte, et ma mutti kardaks, vaid ootamatu oli näha last seismas, mutt käes, ise super õnnelik. Plika hoidis kramplikult mutsut.
Järgnes dialoog:
Emme: "Ära pigista mutti nii kõvasti"
Laps: "Miks ei tohi mutti kõvasti pigistada?"
Emme: "Mutt ei saa hingata."
Laps: Emme, tee pilti ka, tee pilti ka!"
Emme: "Seisa paigal, ma teen siis pilti..., viige mutsu nüüd õue"
Nii läksidki laps koos issiga mutsut naaberkrundi heinamaale viima, et mutsu seal rõõmsalt edasi elada saaks.

Vot sellised lood olid meie selleaastaste muttidega. Oli neid inteligentseid ja vähem inteligentseid aga üht ma ütlen, paharetid on nad igaljuhul ja oma aega ma, nii nagu iga aia omanik, neid ei soovi.
Neli meie valdustesse kolinud mutti lõpetasid oma maise teekonna, või õigemini oma maaaluse teekonna ja tuhnivad nüüd pilveradadel.

2 kommentaari:

MUHEDIK ütles ...

Lapsukese käes on ta õrn ja süütu, aga tegelikult...

tegelinski ütles ...

oeh... tahaks kah muttidest lahti saada...