Loen ja uudistan

Kolmapäev, 27. jaanuar 2010

Nõelköis

Epipremnum
Nõelköis kuulub võhaliste taimeperekonda, kus on 15 liiki igihaljaid ronitaimi. Pärit on ta Kagu-Aasiast: Malaisia, Indoneesia ja Uus-Ginea. Ta on tuntud kui väga hea õhupuhastaja-taim.
Tavalist nõelköit tuntakse ka tarsaniköie nime all.

Õied ja lehed
Meie toatingimustes lill ei õitse. Lehed on läikivad ja nahksed. Olenevalt sordist võivad olla ühevärvilised või erinevate toonidega kirjud. Lehed kinnituvad pikkade painduvate varte külge, mis võivad kasvada nii toe najal kui ka vabalt amplist rippuda.
Kastmine, piserdamine ja väetamine
Kasta ei ole väga palju vaja, lill talub ka kuiva ja enne järgmist kastmist on isegi hea kui muld läbi kuivab. Talveperioodil kastmist veelgi piirata, seda eriti jaheda ruumi korral. Ülekastetud ja liiga märg muld ei ole sobilikud. Parim vesi kastmiseks on vihmavesi, või ka ööpäeva jagu toas seisnud vesi.
Väetamisega tuleb olla ettevaatlik. Kasutada vedelväetist, millega lille kasta vaid kasvuperioodil. Kui kirjulehelist isendit liiga palju väetada annab see tunda lehemustri tagasihoidlikkusega.
Temperatuur
Toatemperatuur on sobilik, kuid taim on tundlik järskudele temperatuurikõikumistele ja alla 16°C ta olla ei tahaks. Pigem hoida ikka soojas ruumis.
Ümberistutus ja paljundamine
Üldiselt pole nõelköit vaja väga tihti ümber istutada, piisab paari-kolme aasta tagant kui ona näha, et pott on juurestikku täis. Pott vali pigem väiksem kui suur. Lehemassi on tal palju aga sellega võrreldes juurepall väike. Kasvab hästi nii toe najal kui amplis. Sobilik on nõrgalt happeline toalillede muld.
Paljundamine on väga lihtne. Ilusamad kasvud võib ära lõigata ja vette juurduma panna. Umbes 3-4 nädala möödudes peaksid juured alla tulema ja noored taimed pannakse potti kasvama. Kauni tulemuse saab, kui kokku istutada palju eri pikkusega noori võrseid. Uue taime jaoks ei pea valima ilusat vart, paljundamiseks võib julgesti kasutada neid varsi, mis on oma atraktiivsuse minetanud. 10cm varrejupid pane vaasivette, aga jälgima peaks ikka seda, et alumine ots vette saaks. Juured tulevad alla ja võidki uue taime potti istutada. Esimest versiooni võib kasutada näiteks kui tahate saada täiesti uue ja koheva lille, viimast meetodit aga olemasolevale puntrale lisa istutades.
Erihooldus
Amplis kasvavat taime on soovitatav veidi tihemalt kärpida kui toenajal kasvavat, kuna ülalt alla ripuvad varred on ilusamad kui need on kompaktsed ja ei ole väänatud üles-alla. Palju erinevas pikkuses rippuvaid varsi annavad taimele kena kuju aga pikkuseerinevus ei tohiks olla liiga suur, välimus muutub lohakaks kui tal on vaid paar-kolm pikaks veninud väheste lehtedega rootsu. Toe najal on võmalik hõreda lehestikuga varred paremini peita, väänates neid ümber toe. Lille kärpimisega võib olla julge.
Asukoht toas
Sobib varjuline asukoht, kuigi, kirjulehelise lille puhul on soovitatav hoida heas valguses, et lehed oleksid suutelised värvuma kirjuks. Otsene päike kahjustab lehti neid põletades. Soe ja niiske ruum on sobilik.

Minu nõelköis
Lill toodi mulle aasta tagasi kingituseks. Oli pandud ronima 0,8m toe najale – pikkust oli nii palju, et ulatas üles ja keeras teisele ringile alla tagasi. Välimuselt oli ilus kähar. Nii nagu alati, polnud mul õrna aimugi, kuidas selle taimega käituma peaks, otsisin netist inffi ja oma julgustuseks sain teada, et on hästi räsimist taluv lill. Mõne aja möödudes ja julgust kogudes harutasin kogu puntra laiali, et see ümber istutada.
Kuna lillel oli palju järskusid varrekäänakuid murdus nii mõnigi varreke ära. Hekseldasin ühe väädi meelega juppideks ja pistsin otse mulda. Ei hakanud eraldi nõus juuretutte ootama, vaid kastsin neid jupikesi paikselt veidi tihemini (st, et ei kastnud kogu potimulda märjaks, vaid ainult neid kohti, kus pojad olid). Mitmest-mitmest varrest ei läinud kasvama vaid üks. Seega olen veendunud, et võib ka otse mulda pista. Seekord suunasin varred pikema (1,5m) toe najale. Esialgu ei ulatanud ükski väät toe tipuni. Praeguseks on aga paar vääti juba ka tagasi allapoole suundumas. Olen ise varsi suunanud, neid sobivalt ümber toe käänates ja kinnitanud siis klambriga toe külge, et need nii ka püsiksima jääksid. Selliselt ei hakka pikaks veninud otsad välja turritama ning moodustub sammas. Aga ühte ma ütlen, pika samba oleksin pidanud panema potimulda sügavamale, lausa poti põhjani välja vist, sest praegu kipub ta töllerdama ja ära vajuma.
Sügisest aasta lõpuni uusi lehti juurde ei tulnud, praegu on mõned ilusad värsked lehed juba näha. Lill ise asub mul teisel korrusel trepi ääres, paar meetrit katuseaknast. Päike talle sinna üldse peale ei paista, samas valgust on, mitte küll liiga palju. Mõned lehed on täiesti rohelised, nagu teisest liigist kohe mõned aga kirjud. Noored lehed on üldiselt kahevärvilised. Siin aga üks suur ja kirju leht...

Lumisel ajal on aga veel see mure, et katuseaknad on kinni ja valgust vähe, siis olen hoidnud tütre toa ust avatuna, et suurest aknast veidigi lisavalgust tuleks. Mõningate vahedega püüan lille keerata. Mingi aeg tagasi oli ta kaua ühtepidi ja osa lehti venitasid end hästi pikalt välja, ikka valguse poole. Vahel harva, kui viitsimist on, vean oma nõelköie alla vanni ja mängin talle vihmast päeva, selleks lasen talle otse dushist leiget vett, tavaliselt siiski pihustan pritsist. Kui lehed muutuvad tolmuseks pühin neid peale pihustamist salvrätikuga – vahel on tüütu töö aga mõnikord täitsa tore. Minu laiskuse juures on vahel lill ka kuivust pidanud taluma, seda teeb ta hästi. Pole siiani midagi juhtunud. Tänuväärt omadus see kuivuse kannatamine. Tagasilõikamist ma peale ümberistutamist teinud pole, küll aga naksan ära lehed, mille kass ja tütreraas katki on rebinud, olen täheldanud, et nendest murtud lehe kohtadest ajab lill vahel ka harusid

Kommentaare ei ole: