Loen ja uudistan

Esmaspäev, 25. jaanuar 2010

Mida kujutab anupesa tegelikkuses.

Meie peres on viis liiget: emme, issi, suur venna, väike õde ja veel pisem kiisu.
Omamata oma majas elamise kogemust (suved vanaema juures ei loe), otsustasime 2007 aasta suvel osta maja, no kui seda, mille me endale soetasime, nii võib nimetada. Nii nagu paljud asjad minu puhul oli ka maja ost minu järjekordne „ma Tahan! Tahan kohe! Tahan just seda!”. Abikaasal polnud pooltki minu vaimustusest, sest tema nägi ja mõistis palju reaalsemalt, mida see endaga kaasa toob.
Maja on ehitatud 40-date aastate alguses, palkmaja, mille kõrvalhooneks vana mõisahoone pae- ja maakivist tall. Heaperepehelikku hoolitsust siin tunda polnud, täielikku hooletusse jäetud, ei mingit remonti ega ahhetamapanevat iluaeda. Katus oli auguline nagu juust ja pööning kola ja sodi täis. Teine korrus oma vettinud lae ja elamiskõlbmatu (ütleks isegi, et seal olla oli kole) olemusega oli nagu tondiloss õudukast. Ka esimene korrus ei kannatanud kõvahäälset kriitikat.

Esimesele korrusele seadsime end sisse kahte tuppa ja kööki ning alustasime ehitusega. Esmalt ei osanud kust alustada ja kuhu poole joosta. Siiski sai kiirelt selgeks, et esmane on saada vesi sisse, inimlik toalett ja vann. Ega esimesel aastal muud ei jõudnud kui korraliku kanalisatsiooni ja vanni-WC. Talve nokitses mees maja teist korrust lammutades ja koristades. Maja korda saamise seadsime primaarseks - 5 aastaga valmis. Nüüd on 2,5 möödas.

Esimene suvi (2008) möödus Husqvarna laulu ja vikati vuhina saatel. Maha võtsime juba majja tungiva võsa, suured kuused keset hoovi, mis ei lasknud tibagi päikest majale. Nõgeseid, metsistunud vaarikaid ja kibuvitsa nüpeldasime, et krundil liikuma pääseda.
Korjatud sai tohutus koguses prügi, mis põõsasstesse loobitud oli. Nii mõnegi põõsa oleksin alles jätnud kui oleks olnud võimalik aastatega sinna kogutud praht kätte saada. Inimesed on hooletud, praht loobiti otse trepilt esimesse põõsapussakasse.
Suure töö tegi traktor, mis hoovipeale lahti sai lastud. See aga ei tähenda, et käsitsi midagi ei tehtud. Käed olid rakkus ja reha-labidas olid suurimad sõbrad. Sügiseks olin käsitsi laiali ajanud 40 tonni mulda ja külvanud muru. Minu jonnakus (rasedaga pole mõtet vaielda) ei lasknud kevadeni oodata kuna tahtsin, et juba kevadel oleks muru kuhu end külili visata.
Jätkus ka majaehitus, nimetagem seda ehituseks kuna remondi mõõtmetest on asi väga kaugel.

Eelmisel aastal (2009) võtsime aias rahulikumalt. Palju aega kulus beebi eest hoolitsemisele ja tegin enamasti vaid hooldustöid ja harisin „kapsamaad” kuhu olin pannud porksi, sibulit, hernest, kurki ja veel üht-teist nämmat.
Mees oli aga ametis majaga aasta alguses valmis teine korrus ja esimese lammutus tekitas peavalu ja punne. Ehitus käis täies hoos.

Tänaseks on jäänud veel veidi siseviimistlust sealhulgas laudpõranda lihvimine ja õlitamine.

1 kommentaar:

Eve Piibeleht ütles ...

Oehh. Loen ja väga tuttav tuleb ette. Kõik see võsa ja kola ja praht ja lammutamine ja ehitamine :D.
See töö ei lõpe muuseas kunagi, aga saab tasutud tundega, et oled endale rajanud Kodu suure algustähega ja päästnud lapikese kodumaad täielikust võsastumisest.