Loen ja uudistan

esmaspäev, 9. august 2010

08.08 lõpmatus või lõpu algus?

Eile oli palav päev. Kodused tööd pole ju jänesed, et eest ära jookseksid. Nii otsustas meie pere minna hoopiski järve äärde. Mõeldud. Tehtud. Pakkisime end kokku, lapsed autosse ja minekut. Poolel teel näitas poja juba eemalt, et näe auto kraavis. Mööda sõites vaatasin tähelepanelikumalt, tõepoolest, auto seisab põllul, nõlvakust all aga õnneks ratastel, auto katus oli teetasapinna kõrgusel, nii sügav kraav oli. Autos tagaistmel inimene, hoidis peast kinni. Tekkis kõhe tunne, äkki abi vaja. Otsustasime ringi keerata ja asja uurima minna. Tõepoolest õnnelik õnnetus, ema lapsega mõlemad terved, õnneks polnud auto üle katuse käinud kuigi see nõlv oli selline kus võinuks hullult rulluma hakata. Olime õnnetuspaigal kuni avariisse sattunud pere isa kohale jõudis. Meie tee järve äärde võis jätkuda.
Järve ääres oli vahva. Lapsed sulistasid vees. Vesi oli väga mõnus. Sain isegi ujuma. Sel aastal esimest korda (punastan), veidi on häbi, et alles esimest korda aga nüüd võin öelda, et olen ujumas käinud. Päike paistis läbi pilve aga palav oli ikkagi. Vahepeal oli ka tuult, no veidigi õhku.
Sulistasin vees kui mingil hetkel kuulsin järvelt kisa. Keset järve oli vees kolm peanuppu, üks karjus "appi, appi ma upun" ja kõrvalt kostus itsitamine. Mu kõrval olnud naisterahvas pöördus ka vaatama, aru saades, et mõni ajudeta olevus teeb nalja tegeles oma lapsega edasi. No kus on noorte meeste mõistus, selliseid najlu teha!? Järve ääres isu täis (no lastel loomulikult mitte), sõitsime koju grillima.
Grill-liha nautides ja juttu rääkides märkasime oma maja kohal tumedat suitsu. Mees kuulatas tähelepanelikumalt ja oli üpris veendunud, et see pole lihtsalt kellegi vorstisoojendamiseks tehtud lõke vaid midagi suuremat. Kontrollima minnes leidis eest tulekahju. Põles küla sissesõidutee kõrval olev viljapõld. Päästeametisse helistades oli sinna juba info laekunud ja mõne hetke pärast tuiskas Kubjas kohale, tema kannul ka kustutajad. Usutavasti oli esimene helistaja kombainijuht kes samal põllul vilja niitis. Millest põlema läinud, ei tea võimalik, et kombainist sädemeke kuivemast kuivema vilja süütanud. Kui mina vaatama jõudsin oli tuul tule kandnud suurel kiirusel küla poole. Õnneks saadi tule levikule piirang peale ja kustutustööd edukalt lõpule viidud.
Nüüd oli jäänud koju saata meile tulnud külaline. Jalutuskäik tuleb kindlasti kasuks. Jõudes kodust umbes kilomeetri kaugusele pöörasime tagasi. Poiss oli rattaga ja otsustas veel edasi minna. Tagasi jalutades vaatasime pilvi, mis eemal oleva metsatuka enda alla matsid, mees arvas, et peaks sammu kiirendama, mina tegin aga ettepaneku, et mis siin ikka kiirustada, las kallab, saame märjaks siis saame, pole midagi hullu. Umbes minuti-kahega sai meile selgeks, et õigem oleks koju joosta. Aga poiss oli ju rattaga teab kus. Mees jooksis piigaga koju ja said kenasti kohale. Mina liikusin ka vaikselt kodu poole, ise kogu aeg selja taha vaadates, lootuses poissi juba näha. Külatee läks pimedaks, tuul tõusis, prahti lendas, suurte puude väiksemad oksad lendasid üle tee, suuremad oksad kukkusid maha. Vanad mõisaaegsed puud ragisesid, kogu aeg vaatasin ega mõni neist mulle peale ei hakka langema. Olin kui õudusfilmis. Poissi ikka polnud. Ise peaaegu hoovi sissesõidutee juurde jõudnud kuulsin enda kõrval raginat, kiirendasin sammu. Ragina ja mürtsatuse saatel kukkus teele suur puu, minust mõne meetri kaugusel. Vaevalt oli see puu maapinda puudutanud kui eespool meie hoovi kõrge kuusk alla lajatas. Vot sellest hetkest oli mul paanika, kus ometi on mu laps. Jooksin tuppa, ütlesin mehele, et lähen poissi otsima. Astusin välisukeset välja, ja seal ta oli. Viskas ratta keset hoovi ja jooksis tuppa. Ta vaeseke oli nii hirmul. Oli ta ju selle kõige suurema tormi aja üksi väljas. Värises ja nuttis ja rääkis, et kartis, et tuul oli vastu ja ei jaksanud vändata. Vaene laps.
Tormi möödudes läksid mehed välja sõiduteed vabastama, üle tee kukkunud puid saagima ja oksi eest tassima. Hiljem julges poiss ka välja minna. Mõisapargis murdus kaks suurt puud, üks jäi ilma oma ühest harust. Üle tee kõrge kuusk meie võssa ja meie hoovi suur kuusk kah pikali. Loendamatul hulgal oksi maas. Elekter läks ja vett ei jõudnud ka eriti varuda.
Meie jaoks oli torm siiski suuremate kahjudeta, mida ei saa öelda aga ümbruskaudsete asulate ja linna kohta. Murdusid puud, lendasid katused, lömastusid autod ja majad isegi kirikutorn oli viimsel teel maapinna poole.
No sellist päeva pole ma veel läbi elanud. Vähemalt ei mäleta ühtegi nii mitme õnnetusega päeva oma elus.

laupäev, 7. august 2010

Troopika

Väljas on täielik troopika. Niiske ja palav. Juba väikseimgi mõttetegevus ajab naha seljas märjaks. Mulle soojus meeldib aga selline lämmi ilm on ka minu jaoks liig. Mitte ei taha end liigutada, kasulik olla ja tegutseda. Toas on mõnus. Paras päev mittemidagi tegemiseks.
Varjus niiskuse protsent 38 ja temperatuur 32,3; päikese käes niiskus 28% ja temperatuur 40,6 (Hmm. Ega see termomeeter üle kuumenenud ole?).
Jalutuskäik lastega oli tänase päeva suuurim etteaste. See võttis kah korralikult võhmale. Pisi-plikal olid oimukohad niimoodi märjad, et lausa tilkusid, endal a pojal nahk seljas kleepuv keel ripakil.
Kassi liikumist pole juba hommikust peale näha olnud, vaeseke on vist omadega läbi ja vedeleb teab kus.
Rohi kasvab meeletu kiirusega. Muruniitja andis otsad. No seda polnud küll vaja, pidanuks siis veidigi veel vastu. Meespere peab hakkama midagi aretama, nagu õigele eesti mehele kohane, remontima ja asja tööle saama. Tegelikult ei saa me selle masina peale pahased olla, on meid hästi teeninud. Niitnud rohtu, oksi, mulda, kive, traati, no kõike, mida ühe vana ja räämas maja õuelt leida võib.
Aga tegelikult on mõnus. Suvi on suve nägu :o)

laupäev, 31. juuli 2010

Fotojaht: RIPPUV

Misse sis ää põle... rippuvaid asju palju ju. Aga nähh, võta näpust. Kui hakkasin fotikaga ringi tippama, ei jäänud midagi pöörast ette. Siiski sain tehtud mõned värsked pildid.

Elutuba. Kui varem käisin mööda poode ja otsisin innukalt sobivaid kupleid, siis nüüd olen meie sisekujundusega juba harjunud.

Peale selle, et ripuvad, läigivad ka.
Vanu pilte tuuslasin ka. Leid selline:
Kalasupp, nämm-nämm
Midagi suursugust vastandiks mu elutoa lambikesele


reede, 16. juuli 2010

teisipäev, 13. juuli 2010

Kaunis päev loomaaias

Kuna interneedus kodus ikka veel tõrgub, saan siia hilinemisega postitused.
Laupäeval sai loomaaias käidud. Ilma oli ilus, päike siras kõrgel taevas ja tuul sahistas pisut puude lehtedes. Palav oli. Paljud loomad olid päris peitu pugenud, mõned kössitasid jahedas puurinurgas. Siiski oli ka neid, kes end külastajatele näidata suvatsesid. Alljärgnevalt mõned pildid neist viimastest, nendest, kellel jagus südikust suvepalavuses ringi liikuda.

Part pojasega

Kiisu-tiiger

Kilbiga konn

Kotkas, suur ja tugev

Lontkõrv-kits

Hüljes

Uudishimulik Sudaani maasarvik

Kisakõrid ahvid

Jääkaru patrullis

kolmapäev, 7. juuli 2010

Pisarateni liigutatud

Täna, kolm aastat tagasi oli kuupäevaks 07.07.07. Paljudel pulmapäevaks ihaldatud kuupäev. Paarid jooksid selle kuupäeva peale tormi, või õigemini olid nõus varahommikust sabas seisma, et saada aeg registreerimiseks. Meile kukkus see kuupäev juhuslikult sülle. Läksime avaldust tegema ja pakuti kas 07.07 või 28.07. Valisime 07.07.07. Ilus ju.

Täna sai kolm aastat abielu täis.

Hommik oli tavaline. Magasin nagu nott ja maast lahti ei saanud, ikka alles viimasel minutil. Muidugi siis läks kiireks. Kähku-kähku end korda, abikaasa tegeles lapsega ja nii me plikaga välja jooksime. Laps lastaeda, ise tööle. Tööpäev tavaline. Koju tulles hüppasin poest läbi ostsin meie pulmapäeva tervitusjoogi –Martini Asti ja kimasin koju. Mõttes abikaasale kutse restorani kus me oma registreerimisjärgse peokese korraldasime.

Kodus uksest sisse astudes tabas mind...midagi... olin oimetu. Abikaasa oli katnud söögituppa laua nagu restoraantis. Küünlad, lilled, vein. Romantiline. Ise oli shikilt ülikonnas ja ootas mind. Ma ei osanud midagi öelda. Pisarad tulid silma, need olid õnnepisarad. Olin liigutatud. Milline vastuvõtt!

teisipäev, 6. juuli 2010

Kõrvalhoone, lammutuseks

Kui märtsi teises poles kõrvalhoone katus maapinnaga tutvust tegi, ei olnud täpselt aru saada kui suured on hoone kahjustused. Seest oli küll näha, et seinas on auk aga kui ulatuslik, me sel momendil veel aru ei saanud. Oli mõte hoone taastada.
Katuse lammutas abikaasa juba maha, kõik, millest sai küttematerjali, on tükeldatud ja lõhutud, riitagi laotud. Kokku saime ikka korraliku koguse katlakütmiskõlbulikku materjali. Hea on selle juures see, et käesoleval aastal me puid tellima ei pea. Talvepuud olemas, njah, seda küll kalli hinnaga.

Tagumises seinas haigutab suur auk ja osa, mis veel püsti on, on ausõna peal. Tegelikult kui nüüd üdini aus olla, siis see parempoolne nurk on mu oma pisikeste kätega maha lammutatud, alles vaid tellise osa. Vasakpoolne on aga kohe-kohe kukkumas ning nurk teisest seinast paraja prao jagu eemal. Palju on veneaegset lappimistöid tehtud - tellisega. Liipas, lääpas, ei tegu ega nägu. Tänaseks on selge, et selle hoone elupäevad on loetud. Plaan, et selles hoones saab olema meie saun ja abihoone, on nurjunud. Tuleb kivihunnikuks kokku lükata see ehitis ja uus asemele püstitada.

Täielikult ma sellest siiski ei loobu. Maakive tuleb lammutusel paras ports. Ikka selliseid suuri ja veel suuremaid. Osadele neist olen oma vaimusilmas juba ka koha broneerinud kuigi neid tuleb sealt kindlasti rohkem kui esialgu vaja oleks. Aga küll ma neilegi rakendust leian. Paekividest püüan teha mõningaid ääristusi, teeradu... no midagigi. Paekivi on rabe. Suuri ilusaid tükke kokkukukkunud hunnikust naljalt ei leia. Proovisingi ise seina vaikselt lammutada, nii on võimalk saada ka suuremaid paelahmakaid kätte. Eks aeg näitab kui palju ja mida ma sealt kätte saan ning mis neist teha annab.

Suurem osa läheb äravedamiseks. Seda, kuhu-kellele-kuidas, ma veel ei tea. Lihtsalt mõte on, et peaks sellest kiviprahist lahti saama. Teaks, kes tahab kuhugi täiteks, laseks ära viia. Niisama annaks ära, peaasi, et plats puhtaks saab. Paar kohta on kuhu ehk võiks pakkuda aga ei ole veel asjaga pingsalt tegelenud.

pühapäev, 4. juuli 2010

Fotojaht: U

Seekordse teemaga liitumine jäi hiljapeale kuna terve nädalavahetuse ei saanud internetti sisse. Jonnakalt loopis mind võrgust välja. Tõeline interNEEDUS.
Kell on 23:35 Püüan nüüd kiirelt mõne pildi leida.

Suur U aga tagurpidi.


Ujujad.



Teised UUUUUUUUUUU-d

laupäev, 26. juuni 2010

Fotojaht: LEND

Sobrasin veidi tehtud piltides ja eneselegi üllatuseks ei leidnud seekordse teema jaoks midagi erilist.
Küll oli aga eriline see päev, mil need värvilised pallid taevalaotusesse lennutati.

Lennumasinaid on mitut sorti. Eelmisel suvel sai sooritatud langevarjuhüpe taevalaotusest ja just selle linnuga sai üles mindud.
Teised lendavad ja lendlevad siin.

reede, 25. juuni 2010

Puuk - täielik paanika

Puuke on palju, puugihammustuse tagajärjel nakatunud inimesi järjest rohkem.

Meie pere kass on nagu puugimagnet. Pea üle päeva saab abikaasa talt mõne tegelase kätte. Neile meeldib olla kaela ümber. Õigemini, usun, et mujalt saab kiisu ise võõra tegelase kätte aga peaümbrusest peame meie teda puhastama. Mina, kes ma muidu peaaegu midagi ei karda, pelgan puuki väga. Ei suuda mina kelleltki puugipoissi välja tõmmata. Olen isegi kriisiolukorra plaani oma peas läbi mõelnud. Siis kui abikaasat kodus pole ja lastel või endal peaks puuk olema - hüppan autosse ja tee viib otse traumapunkti. Võite naerda ja näpuga näidata aga nii ongi. Ma ei suuda seda elukat näpuotsaga puudutada, vaadatagi ei suuda. Annan esmaabi igal muul moel aga vot puuki ei puutu.

Olen alati pooldanud puugivastast vaktsineerimist. Poeg, mees ja ma isegi oleme saanud kõik kolm vaktsiini. Pisi-piigale oleme jõudnud teha esimese süsti ja järgmise kuu alguses peab teist tegema minema.

Nii nagu kiuste haakis täna meie piigale, kõige kaitsetumale, üks elukas külge, keset alaselga. Olin õues kui abikaasa mu tuppa kutsus ja seda õudust näitas. Mul tuli värin peale, vaatasin korra ja värisesin ja välja ei oleks võtta suutnud. Õnneks oli issi kodus ja tegi selle töö ära (mina oleksin linna kimanud). Puuk ei olnud õnneks suur, just külge haakunud ja tuli kergesti ühes tükis välja. Nüüd olen pehmelt öeldes närvis. Miks pidi puugiohver just Egle olema, miks mitte mina!? Nüüd pole muud kui last jälgida. Hetkel on hammustuse koht tiba punetav, küll tsipake vähem kui puugi eemaldamise momendil, aga siiski.

Mul endal on nüüd tunne, et igal pool jooksevad puugid ringi. Täielik puugi foobia (punastab), rõvedad elukad ikka küll. Nii jubedad on, et ma ei julge oma blogisse piltigi panna (judin käis üle selja).

Puukide kohta on võimalik infot saada siit.
Leidsin ka pintsettidega puugi eemaldamise õpetuse.

pühapäev, 20. juuni 2010

Ühest sai kolm

Vriisea, mulle väga meeldima hakanud lill õitses pikalt. Aga jah, igal asjal oma aeg. Lilleke hakkas poegi kasvatama ning õitsemise aeg sai läbi. Õis hakkas kuivama ja võttis pruuni tooni. Lõikasin õievarre maha ja hoidsin lehepussakat veel alles. Taimekese kolm poega sirgusid jõudsalt. Polnud mul õrna aimugi kui suureks ma neil emastaime küljes peaksin laskma kasvada.
Täna võtsin kätte ja hakkasin uusi ilmakodanikke ema küljest sikutama. Kõige enne kiskusin ära alumised lehed kuni pojased taimed alasti olid.


Kunagi ammu lugesin, et taimekesed tuleb ettevaatlikult eraldada. Uurisin ja puurisin, et huvitav küll, kuidas see taimeke peaks kasvama minema kui ma ta lahti murran. Võtsin siis julguse kokku ka murdsin esimese pisikese lahti. Kui pojake tasakesi lahti murda siis tulevad tema juured ka ema seest välja. Ühel taimel tulid väga ilusasti, teisel kahel kehvemalt. Just murtud taimede juurestik näeb välja selline:Enne kui lille lammutama hakkasin oleks pidanud oma toalillede mullavarud üle kontrollima. Õiget mulda leidsin ühe kotikese, selles oli mulda täpselt nii palju, et peaaegu polnudki. Normaalne. Siis meenus, et kusagil peaks ikka veel olema. Otsisin. Tuuslasin kogu elamise läbi, oh seda imet, leidsingi veel ühe kotikese kus oli ka terve pihutäis mulda, küll teisest sordist aga ikkagi. Kaks kotti, mis kasu, kui neis laiutab tühjus. Siis kraapisin kuurivaremete vahelt välja musta mulla koti, segasin igast mullasordist kokku segu ja hakkasin taimelapsukesi potitama. Tehtud. Tassisin pojud tuppa ja rivistasin köögi kapile. Eks nüüd aeg näitab, kas kõik ka kasvama lähevad.

laupäev, 19. juuni 2010

Fotojaht: APPI!

Eks me kõik oleme abi palunud, mõttes kirunud ja taevast appi soovinud, ligemesele abi pakkunud ning hädalisele appi tõtanud.

Märtsis, loetud päevad enne mu sünnipäeva, otsustas me kuur mulle sünnipäevakingi teha. Köögi aknast avanenud pilt pani mõttes vanduma ja appi karjuma.

Kui autoga sõidad, hoia silmad lahti, soovitatavalt mõlemad silmad. Kui oled aga juba paugu pannud, ei jää muud üle kui hüüda: "appi, kus olid mu silmad?!
Igalühel meist on mingi hirm. Ämblikud, pimedus, kinnine ruum, kõrgus. Kõrgusekartja ei lähe vabatahtlikult vaatetorni, et nautida ilu, mis sealt avaneb, kuid kui ta sinna mingil põhjusel ikkagi roninud on, karjub: "appi, ma kardan!" ja järgmiseks: "appi, kui kaunis vaade!"

Appikarjed

laupäev, 12. juuni 2010

Fotojaht: TÖÖRIIST

Tööriistu on igas suuruses ja erinevaks otstarbeks, ilusaid ja poppe, vanu ja väsinuid (aga tublisid!), on elektrilisi ja mehhaanilisi, suruõhul töötavaid ja kütust kasutavaid. On ohtlikke ja vähem ohtlikke. Laste töö on mängimine, järelikult ka mänguasjad on tööriistad :). Neid tööriistu on meie majas vist kõige enam ja ikka pole piisavalt, vähemalt laste meelest.
Ainus töö, mis toidab, on söömine, selleks vajame aga tihtipeale spetsiaalseid tööriistu, näiteks selliseid:
Usun, et nii mõnigi perenaine ei saa elada imurita, mina küll ei saa, olgu siinkohal tänatud selle tööriista leiutaja:
Abikaasal on aga eriline suhe sellise tööriistaga:

Tööriistakast

pühapäev, 6. juuni 2010

Fotojaht: KANDILINE

Täna siis lugu selline, et hetkel veel tubased olles, otsustasin teha värsked pildid, toas mõned kandilised asjad kinni nabida.
Esimesena tuli pähe lõikelaud. Igas köögis olemasolev abiline, kellel kandiline, ümmargune või lausa mõne looma kujuline. Meil kõik kandilised. Ja see siin kõige uuem.

Magamistoa kell on aga minu lemmik. Soetatud 2009 Türi lillelaadalt.

Meie pesamuna toas on üks pistikupesa ussitama läinud ;)


Kandilisi asju on tegelikult hiiglama palju, selliseid leidsid teised fotojahilised.

pühapäev, 23. mai 2010

Fotojaht: PUNG

Tänased pungad meie hoovis.



Siin veel pungusid