Loen ja uudistan

Esmaspäev, 9. august 2010

08.08 lõpmatus või lõpu algus?

Eile oli palav päev. Kodused tööd pole ju jänesed, et eest ära jookseksid. Nii otsustas meie pere minna hoopiski järve äärde. Mõeldud. Tehtud. Pakkisime end kokku, lapsed autosse ja minekut. Poolel teel näitas poja juba eemalt, et näe auto kraavis. Mööda sõites vaatasin tähelepanelikumalt, tõepoolest, auto seisab põllul, nõlvakust all aga õnneks ratastel, auto katus oli teetasapinna kõrgusel, nii sügav kraav oli. Autos tagaistmel inimene, hoidis peast kinni. Tekkis kõhe tunne, äkki abi vaja. Otsustasime ringi keerata ja asja uurima minna. Tõepoolest õnnelik õnnetus, ema lapsega mõlemad terved, õnneks polnud auto üle katuse käinud kuigi see nõlv oli selline kus võinuks hullult rulluma hakata. Olime õnnetuspaigal kuni avariisse sattunud pere isa kohale jõudis. Meie tee järve äärde võis jätkuda.
Järve ääres oli vahva. Lapsed sulistasid vees. Vesi oli väga mõnus. Sain isegi ujuma. Sel aastal esimest korda (punastan), veidi on häbi, et alles esimest korda aga nüüd võin öelda, et olen ujumas käinud. Päike paistis läbi pilve aga palav oli ikkagi. Vahepeal oli ka tuult, no veidigi õhku.
Sulistasin vees kui mingil hetkel kuulsin järvelt kisa. Keset järve oli vees kolm peanuppu, üks karjus "appi, appi ma upun" ja kõrvalt kostus itsitamine. Mu kõrval olnud naisterahvas pöördus ka vaatama, aru saades, et mõni ajudeta olevus teeb nalja tegeles oma lapsega edasi. No kus on noorte meeste mõistus, selliseid najlu teha!? Järve ääres isu täis (no lastel loomulikult mitte), sõitsime koju grillima.
Grill-liha nautides ja juttu rääkides märkasime oma maja kohal tumedat suitsu. Mees kuulatas tähelepanelikumalt ja oli üpris veendunud, et see pole lihtsalt kellegi vorstisoojendamiseks tehtud lõke vaid midagi suuremat. Kontrollima minnes leidis eest tulekahju. Põles küla sissesõidutee kõrval olev viljapõld. Päästeametisse helistades oli sinna juba info laekunud ja mõne hetke pärast tuiskas Kubjas kohale, tema kannul ka kustutajad. Usutavasti oli esimene helistaja kombainijuht kes samal põllul vilja niitis. Millest põlema läinud, ei tea võimalik, et kombainist sädemeke kuivemast kuivema vilja süütanud. Kui mina vaatama jõudsin oli tuul tule kandnud suurel kiirusel küla poole. Õnneks saadi tule levikule piirang peale ja kustutustööd edukalt lõpule viidud.
Nüüd oli jäänud koju saata meile tulnud külaline. Jalutuskäik tuleb kindlasti kasuks. Jõudes kodust umbes kilomeetri kaugusele pöörasime tagasi. Poiss oli rattaga ja otsustas veel edasi minna. Tagasi jalutades vaatasime pilvi, mis eemal oleva metsatuka enda alla matsid, mees arvas, et peaks sammu kiirendama, mina tegin aga ettepaneku, et mis siin ikka kiirustada, las kallab, saame märjaks siis saame, pole midagi hullu. Umbes minuti-kahega sai meile selgeks, et õigem oleks koju joosta. Aga poiss oli ju rattaga teab kus. Mees jooksis piigaga koju ja said kenasti kohale. Mina liikusin ka vaikselt kodu poole, ise kogu aeg selja taha vaadates, lootuses poissi juba näha. Külatee läks pimedaks, tuul tõusis, prahti lendas, suurte puude väiksemad oksad lendasid üle tee, suuremad oksad kukkusid maha. Vanad mõisaaegsed puud ragisesid, kogu aeg vaatasin ega mõni neist mulle peale ei hakka langema. Olin kui õudusfilmis. Poissi ikka polnud. Ise peaaegu hoovi sissesõidutee juurde jõudnud kuulsin enda kõrval raginat, kiirendasin sammu. Ragina ja mürtsatuse saatel kukkus teele suur puu, minust mõne meetri kaugusel. Vaevalt oli see puu maapinda puudutanud kui eespool meie hoovi kõrge kuusk alla lajatas. Vot sellest hetkest oli mul paanika, kus ometi on mu laps. Jooksin tuppa, ütlesin mehele, et lähen poissi otsima. Astusin välisukeset välja, ja seal ta oli. Viskas ratta keset hoovi ja jooksis tuppa. Ta vaeseke oli nii hirmul. Oli ta ju selle kõige suurema tormi aja üksi väljas. Värises ja nuttis ja rääkis, et kartis, et tuul oli vastu ja ei jaksanud vändata. Vaene laps.
Tormi möödudes läksid mehed välja sõiduteed vabastama, üle tee kukkunud puid saagima ja oksi eest tassima. Hiljem julges poiss ka välja minna. Mõisapargis murdus kaks suurt puud, üks jäi ilma oma ühest harust. Üle tee kõrge kuusk meie võssa ja meie hoovi suur kuusk kah pikali. Loendamatul hulgal oksi maas. Elekter läks ja vett ei jõudnud ka eriti varuda.
Meie jaoks oli torm siiski suuremate kahjudeta, mida ei saa öelda aga ümbruskaudsete asulate ja linna kohta. Murdusid puud, lendasid katused, lömastusid autod ja majad isegi kirikutorn oli viimsel teel maapinna poole.
No sellist päeva pole ma veel läbi elanud. Vähemalt ei mäleta ühtegi nii mitme õnnetusega päeva oma elus.

Laupäev, 7. august 2010

Troopika

Väljas on täielik troopika. Niiske ja palav. Juba väikseimgi mõttetegevus ajab naha seljas märjaks. Mulle soojus meeldib aga selline lämmi ilm on ka minu jaoks liig. Mitte ei taha end liigutada, kasulik olla ja tegutseda. Toas on mõnus. Paras päev mittemidagi tegemiseks.
Varjus niiskuse protsent 38 ja temperatuur 32,3; päikese käes niiskus 28% ja temperatuur 40,6 (Hmm. Ega see termomeeter üle kuumenenud ole?).
Jalutuskäik lastega oli tänase päeva suuurim etteaste. See võttis kah korralikult võhmale. Pisi-plikal olid oimukohad niimoodi märjad, et lausa tilkusid, endal a pojal nahk seljas kleepuv keel ripakil.
Kassi liikumist pole juba hommikust peale näha olnud, vaeseke on vist omadega läbi ja vedeleb teab kus.
Rohi kasvab meeletu kiirusega. Muruniitja andis otsad. No seda polnud küll vaja, pidanuks siis veidigi veel vastu. Meespere peab hakkama midagi aretama, nagu õigele eesti mehele kohane, remontima ja asja tööle saama. Tegelikult ei saa me selle masina peale pahased olla, on meid hästi teeninud. Niitnud rohtu, oksi, mulda, kive, traati, no kõike, mida ühe vana ja räämas maja õuelt leida võib.
Aga tegelikult on mõnus. Suvi on suve nägu :o)