Loen ja uudistan

Laupäev, 26. juuni 2010

Fotojaht: LEND

Sobrasin veidi tehtud piltides ja eneselegi üllatuseks ei leidnud seekordse teema jaoks midagi erilist.
Küll oli aga eriline see päev, mil need värvilised pallid taevalaotusesse lennutati.

Lennumasinaid on mitut sorti. Eelmisel suvel sai sooritatud langevarjuhüpe taevalaotusest ja just selle linnuga sai üles mindud.
Teised lendavad ja lendlevad siin.

Reede, 25. juuni 2010

Puuk - täielik paanika

Puuke on palju, puugihammustuse tagajärjel nakatunud inimesi järjest rohkem.

Meie pere kass on nagu puugimagnet. Pea üle päeva saab abikaasa talt mõne tegelase kätte. Neile meeldib olla kaela ümber. Õigemini, usun, et mujalt saab kiisu ise võõra tegelase kätte aga peaümbrusest peame meie teda puhastama. Mina, kes ma muidu peaaegu midagi ei karda, pelgan puuki väga. Ei suuda mina kelleltki puugipoissi välja tõmmata. Olen isegi kriisiolukorra plaani oma peas läbi mõelnud. Siis kui abikaasat kodus pole ja lastel või endal peaks puuk olema - hüppan autosse ja tee viib otse traumapunkti. Võite naerda ja näpuga näidata aga nii ongi. Ma ei suuda seda elukat näpuotsaga puudutada, vaadatagi ei suuda. Annan esmaabi igal muul moel aga vot puuki ei puutu.

Olen alati pooldanud puugivastast vaktsineerimist. Poeg, mees ja ma isegi oleme saanud kõik kolm vaktsiini. Pisi-piigale oleme jõudnud teha esimese süsti ja järgmise kuu alguses peab teist tegema minema.

Nii nagu kiuste haakis täna meie piigale, kõige kaitsetumale, üks elukas külge, keset alaselga. Olin õues kui abikaasa mu tuppa kutsus ja seda õudust näitas. Mul tuli värin peale, vaatasin korra ja värisesin ja välja ei oleks võtta suutnud. Õnneks oli issi kodus ja tegi selle töö ära (mina oleksin linna kimanud). Puuk ei olnud õnneks suur, just külge haakunud ja tuli kergesti ühes tükis välja. Nüüd olen pehmelt öeldes närvis. Miks pidi puugiohver just Egle olema, miks mitte mina!? Nüüd pole muud kui last jälgida. Hetkel on hammustuse koht tiba punetav, küll tsipake vähem kui puugi eemaldamise momendil, aga siiski.

Mul endal on nüüd tunne, et igal pool jooksevad puugid ringi. Täielik puugi foobia (punastab), rõvedad elukad ikka küll. Nii jubedad on, et ma ei julge oma blogisse piltigi panna (judin käis üle selja).

Puukide kohta on võimalik infot saada siit.
Leidsin ka pintsettidega puugi eemaldamise õpetuse.

Pühapäev, 20. juuni 2010

Ühest sai kolm

Vriisea, mulle väga meeldima hakanud lill õitses pikalt. Aga jah, igal asjal oma aeg. Lilleke hakkas poegi kasvatama ning õitsemise aeg sai läbi. Õis hakkas kuivama ja võttis pruuni tooni. Lõikasin õievarre maha ja hoidsin lehepussakat veel alles. Taimekese kolm poega sirgusid jõudsalt. Polnud mul õrna aimugi kui suureks ma neil emastaime küljes peaksin laskma kasvada.
Täna võtsin kätte ja hakkasin uusi ilmakodanikke ema küljest sikutama. Kõige enne kiskusin ära alumised lehed kuni pojased taimed alasti olid.


Kunagi ammu lugesin, et taimekesed tuleb ettevaatlikult eraldada. Uurisin ja puurisin, et huvitav küll, kuidas see taimeke peaks kasvama minema kui ma ta lahti murran. Võtsin siis julguse kokku ka murdsin esimese pisikese lahti. Kui pojake tasakesi lahti murda siis tulevad tema juured ka ema seest välja. Ühel taimel tulid väga ilusasti, teisel kahel kehvemalt. Just murtud taimede juurestik näeb välja selline:Enne kui lille lammutama hakkasin oleks pidanud oma toalillede mullavarud üle kontrollima. Õiget mulda leidsin ühe kotikese, selles oli mulda täpselt nii palju, et peaaegu polnudki. Normaalne. Siis meenus, et kusagil peaks ikka veel olema. Otsisin. Tuuslasin kogu elamise läbi, oh seda imet, leidsingi veel ühe kotikese kus oli ka terve pihutäis mulda, küll teisest sordist aga ikkagi. Kaks kotti, mis kasu, kui neis laiutab tühjus. Siis kraapisin kuurivaremete vahelt välja musta mulla koti, segasin igast mullasordist kokku segu ja hakkasin taimelapsukesi potitama. Tehtud. Tassisin pojud tuppa ja rivistasin köögi kapile. Eks nüüd aeg näitab, kas kõik ka kasvama lähevad.

Laupäev, 19. juuni 2010

Fotojaht: APPI!

Eks me kõik oleme abi palunud, mõttes kirunud ja taevast appi soovinud, ligemesele abi pakkunud ning hädalisele appi tõtanud.

Märtsis, loetud päevad enne mu sünnipäeva, otsustas me kuur mulle sünnipäevakingi teha. Köögi aknast avanenud pilt pani mõttes vanduma ja appi karjuma.

Kui autoga sõidad, hoia silmad lahti, soovitatavalt mõlemad silmad. Kui oled aga juba paugu pannud, ei jää muud üle kui hüüda: "appi, kus olid mu silmad?!
Igalühel meist on mingi hirm. Ämblikud, pimedus, kinnine ruum, kõrgus. Kõrgusekartja ei lähe vabatahtlikult vaatetorni, et nautida ilu, mis sealt avaneb, kuid kui ta sinna mingil põhjusel ikkagi roninud on, karjub: "appi, ma kardan!" ja järgmiseks: "appi, kui kaunis vaade!"

Appikarjed

Laupäev, 12. juuni 2010

Fotojaht: TÖÖRIIST

Tööriistu on igas suuruses ja erinevaks otstarbeks, ilusaid ja poppe, vanu ja väsinuid (aga tublisid!), on elektrilisi ja mehhaanilisi, suruõhul töötavaid ja kütust kasutavaid. On ohtlikke ja vähem ohtlikke. Laste töö on mängimine, järelikult ka mänguasjad on tööriistad :). Neid tööriistu on meie majas vist kõige enam ja ikka pole piisavalt, vähemalt laste meelest.
Ainus töö, mis toidab, on söömine, selleks vajame aga tihtipeale spetsiaalseid tööriistu, näiteks selliseid:
Usun, et nii mõnigi perenaine ei saa elada imurita, mina küll ei saa, olgu siinkohal tänatud selle tööriista leiutaja:
Abikaasal on aga eriline suhe sellise tööriistaga:

Tööriistakast

Pühapäev, 6. juuni 2010

Fotojaht: KANDILINE

Täna siis lugu selline, et hetkel veel tubased olles, otsustasin teha värsked pildid, toas mõned kandilised asjad kinni nabida.
Esimesena tuli pähe lõikelaud. Igas köögis olemasolev abiline, kellel kandiline, ümmargune või lausa mõne looma kujuline. Meil kõik kandilised. Ja see siin kõige uuem.

Magamistoa kell on aga minu lemmik. Soetatud 2009 Türi lillelaadalt.

Meie pesamuna toas on üks pistikupesa ussitama läinud ;)


Kandilisi asju on tegelikult hiiglama palju, selliseid leidsid teised fotojahilised.