Pool päeva kapsamaal

Eilne vihm tegi head, loodus on tunduvalt värskem ja virgem. Hommikupoolne ja lõunane ilm ei olnud kuigi ilus - väga kõva ja külm tuul oli. Ei kippunud vara õue, poolest lõunast alles. Alustasin kasvuhoones, seal oli tuulevaikne ja mõnus, kastsin ja korrastasin. Kõik, mis roheline, sirgub. Muru kasvamist on kuulda, poeg tuli koolist ja summutas selle heli muruniiduki põrinaga, mina aga võitlesin kapsamaal sirguva umbrohuga. Edukalt. Kogu kapsamaa sai rohitud - esimene ring peal. Küll mulle meeldib mitte väga suur aiamaalapike ja laisa inimese meetod ehk peenravaip. Rohimist palju vähem ja jõud käib suurema vaevata üle. Ei jõudnud hakata mõtlemagi, et rohimine tüütu ja vastik kui oligi juba tehtud.

Siiani oleme salatiroheliseks saanud karulauku ja murulauku. Nüüd on ka sibulad ilusad, parajad poisid ning salat kasvuhoones salatisse rändamiseks valmis. Oi kuidas mulle see meeldib, et värsket oma aiast saab. Till on veel tillu aga kasvikus kasvab jõudsalt, välja sai hiljem pandud, seal alles tärkab. Redis kujundab vaikselt juurikat ümaraks. Marineerimis sibulad ka poevad mullast välja. Porgand, hernes ja peet on  juba ilusasti väljas. Kõik kapsad (varane, hiline, lill ja roos) kosuvad kenasti, ükski taim välja läinud ei ole. Aeduba on vist veidi külma saanud kahel taimel alumised lehed kollased ja vars pruun. Päevalilled on tugevad. Kurgitaimed venivad silmnähtavalt pikemaks. Tomatitaimedel on juba üsna palju vilju küljes.

Oi. Ma tänase päevaga rahul. Tööd sai tehtud, tulemus näha ja silmale hea vaadata, üle ei pingutanud, enesetunne hea, linnas käidud, terrassil kohvitatud ja lehte loetud. No mida sa hing veel ihkad!

Kokkuvõte päevast

Ja ongi õhtu käes. Hommikune plaan sai enamjaolt täidetud. Marjapõõsate alused on puhtad. Nende rookimisele kulus tunduvalt rohkem aega ja energiat kui arvasin. Viimati puhastasin neid ei-tea-millal. Eelmisel suvel mõtlesin, et las kasvavad rohus, küll niidame, aga peale selle aasta esimest niitmist jõudsin ikkagi arusaamisele, et on kergem niita ja silmale ilus kui põõsaalused puhtad. Karusmarjapõõsas enne ja pärast:

 

Viis tomatilast "Minibel" istutasin suurtesse pottidesse ja jätsin kasvuhoonesse. Pidasin sealhulgas plaani, kuhu ja kuidas kasvikusse riiulit tahan ning loomulikult imetlesin tomatitaimi.

Lillepeenardes tuhnisin isuga. Ma olin tõeline umbrohuhävituspataljon. Lisaks tõstsin mõned asukad ringi ja korjasin ühte punti kokku isekülvanud ja õitsema hakanud võõrasemapojud. Kui peenrad puhtad, oli hing rahul ja silmal ilus vaadata. Erliselt meeldis mulle lihtne võõrasema, mis teist aastat õitseb.  

Kui eelmisel aastal külvasin kirikakart ja lootsin, et saan endalegi selle armsakese (ole kuulnud, et nuhtluse), kuid olin kurb, et ei saanud sealt ühtegi taime. Täna oli rõõmupäev - leidsin ühe isendi peenra kõrvalt rohust.

Istutasin ümber  aedhortensia "Kyushu" kuna talle valitud koht oli ebasobiv. Liiga varjus suurte kuuskede all. Selleks, et üks pisike põõsas teisele kohale viia, oli vaja aega, rahulikku meelt ja korralikku labidat. Meil on siin selle maaga just nii nagu on. Enamasti ikka nii, et istutada tuleb sinna, kuhu saab, mitte sinna, kuhu tahaks. Seekord olin taas jonnakas ja istutasin sinna kuhu tahtsin. Istutusaugu kaevamise käigus avanev pilt oli üsna kivine. Peale vaadates  tundus, et need kivid sinna auku tagasi küll ei mahuks, õnneks ei olnud vajagi.

Päeva tööd ja aiamaal toimuv

Eile sain siis lõpuks kätte nädal metsas elanud Kevadtormise mehe. Koju tulles kadus ta vaikselt magamistuppa ja näole näitas alles täna hommikul. Mehe  tulek ja väljapuhkamine andis kohe hommikul lootust, et täna saavad tehtud tööd, mis karjusid mehise käe järgi. 

Proovisin nädala sees muruniidukit käivitada aga kuna see tegi hirmuäratavat häält ja murusuunaja oli kadunud asjade hulgas, siis ei tulnud mul niitmisest midagi välja. Esimese asjana vaadati üle muruniiduk ja kui rohi piisavalt kuiv tundus, avasime niitmishooaja. Rohi oli nii pikk, et kahtlesin, et niiduk sellest jagu saab polnud hullu midagi. Pool tagaaiast niidetud, andsin ohjad poja kätte, ta vantsis läbi kogu muruala ja kõik sai üle käidud. Aial kohe teine nägu. 

Kasvuhoone sai ukse- ja aknakinnitused ning mõned veel puudu olnud liistud, et tuul kilet naabrite õuele ei viiks.

Suurem osa päevast kulus vanade  kreekide ja kirsside maha võtmisele ja okste põletamisele. Päike lõõmas ja lõke kuumutas, uhh, vot see oli palav olemine. Lohutuseks tõin õitsevaid kirsi oksi ka tuppa, need on fantastiliselt ilusad.

Tomatitaimed, mille oma kallilt  vanaemalt emadepäevaks sain asustasin kasvuhoonesse. Nädal aega olen käinud nendega nagu kass poegadega – hommikul kasvikusse ja õhtul tuppa. Nüüd siis sain nad paikseks. Üheksa taime on keskmise kõrgusega vanaema sort (nendel on nimi ka, aga ma ei mäleta), üks taim on viinamarjatomatit ja üks, mille  vanaema sai oma naabrinaiselt,  selle nime ei tea keegi. Kurgid said lavasse. Ise ettekasvatatud taimed, kolm Agnest ja kolm Aladyni. Tomatid katsin igaksjuhuks ööseks kinni.

Sibul on vahvad rohelised ninad mullast välja pistnud ja redis kasvab ka kenasti. Piparmünt, mis oma kasvualast välja oli trüginud ja mille ma uude kohta siirdasin, on jõudu kogumas, tõeline umbrohi aga oi kui maitsev ja hea lõhnaga umbrohi. Salatitaimed kasvuhoones tunnevad end hästi, kuid välja istutatud taimed on saanud külmarabanduse, need tuleb asendada ja katta. Rabarber on juba päris suur, usun, et varsti mulksub meil rabarberivein nurgas.

Et oleks kindel koht, kust hiljem vaadata, panen kirja ka nädala sees maha pandud juurikad. Peet, porgand Nantes 4  (15.05) ning herned Herko ja Kelvedon Wonder  (16.05). Hernestele peale panekuks pean katteloori juurde soetama,  suleliste kaitseks, et peenart tühjaks ei tehtaks.

Ilm oli täna suvine ja seda tunnen veel kogu öö, mu ära põlenud turi ei lase seda unustada.

Kasvuhoone

Nii nagu meil (rohkem ikka mul) asjad käivad... Tuli  idee ja tahtmine ja kohe on vaja, seekord siis kasvuhoonet. Mõtisklesin oma enese tarkuses, et mis siis ikka, tuleb teha. Ja seda mitte aasta või kahe pärast vaid nüüd ja kohe. Veidi oli vaja meest keelitada. Idee maha müünud, oli aeg arutada kilemaja suurust. Siin läksid meie arvamused lahku. Üsna ruttu sai mulle selgeks, et kui ma ehitajaga ei nõustu, siis sel aastal mu soov ei täitu. Kasvuhoone suuruseks sai täpselt selline mõõt kui palju puuriida ees vedelevad prussid välja andsid - 3,5 x 2,0 meetrit. Endamisi mõtlesin, et pisut pisike, aga olgu. Materjali osta polnud vaja, sai kasutatud olemasolevat. Poodi külastasime vaid ukse ja akna hingede ning kile (UV kaitsega, 170) soetamiseks. Esimese poole päevaga said paika prussid ja kerkisid seinad, teisel poolikul tööpäeval sai valmis katuseosa, uks ja aken ning põhiline osa kilest ka peale. Täna kiletasin otsad.  Nüüd võin õnnelikult öelda, et minulgi on kasvuhoone ja saan hakata harjutama tomatite kasvatamist.

Ilmataat halastas

Järjepidev vihmasadu muutus juba tüütavaks kui lõpuks ometi saabus vihmavaba päev - laupäev. Vihma küll ei sadanud, kuid ega muru ära ei kuivanud. Pühapäeval oli kuivatav tuul ning veidi päikestki. Jepijeee! Sain muru niita. See oli selle aasta viimane niitmine. Isuga sahistasin ka langenud lehtedest üle, kaks ühes, niitmine ja riisumine :). Lehti langeb veel juurde, vahtrad ju veel kuldses lehekuues.

Täna on väga tuuline, päikest pole, sooja olenevalt termomeetrist ja majaküljest 7,9 ja 8,3 kraadi.

Vihm mürina ja välguga

Kui terve päev oli ilus ilm, no selline talutav, päikest küll polnud aga vihma ka ei sadanud. Põlise kontorirotina vahtisin aknast välja ja pidasin plaani, et õhtul koju jõudes hüppan dressidesse ja lähen õue asjalikuks, sest mõnus ilm on. Tegin peale tööd ülevaatuspunktist läbisõidu, neljarattalise sõbra eest peab ju kah hoolitsema. Kojusõit. 3 km enne koju jõudmist tulid auto esiklaasile lätakad, sõna otseses mõttes lätakad ja ähvardas sadama hakata. Niipalju siis minu plaanist. No ja nüüd (kell on kuus) ei jäägi mul muud üle kui toas konutada - väljas kallab kui ämbrist, müristab ja välku lööb... vanapagan silku sööb.

Aga nädalavahetus oli ilus. Laupäeval käisime maal õunamahla tegemas, no nii umbes 125 liitrit seekord. Pühapäeval keetsin oma pesakonna jaoks mahla ja toppisin pudelitesse. Õnneks ei pidanud kogu tehtud mahla vaaritama :),  suurem osa jäi vanaemale, ja osa sai ära jagatud. Ja õunakook, no see oli veel täielikust õnnest puudu. Nii küpsetasin sellegi, hea ju süüa õuna kooki ja juua õunamahla peale, magustoiduks veel mõni värske õun ka. Minu pere on õunadieedil.

Lisaks sain ma kätte iirised, mille mu ema mulle organiseeris. Kaks punti, üks peaks olema madalam, teine kõrgem, värvidest pole aimugi. Harutasin ettevaatlikult pesad lahti ja toppisin juurikad 10-15 cm vahedega mulda, no niimoodi, et juured maasse ja osa risoomist jäi mullast välja. Kuna peenrale jäi ruumi, istutasin ümber kaks hostat, mis muru sees pesitsesid. Meesperele ei meeldinud nende asukoht ja pidevalt kuulsin jutte sellest kui tüütu on nende juurest niita ja üleüldse võiks neist üle sõita. Kaks hostat ootavad veel kolimist.

Kuna ilm on vihmane, hämar ja jahe, lisan siia mõne värvilise pildi.

 Las väljas olla märg ja pime,

 las müristab ja välgutab.

 Mu hinges ikka väike ime,

 lille värve sälgutab.

 

Nädalavahetusest

Laupäeval oli vässu, nõrkus, laiskus. Magasin lausa poole päevani. Seda sõna otseses mõttes - ärkasin kell  pool üks. Siis loivasin niisama mööda tuba. Ilm oli ka tuuline ja kehvavõitu (nii hea vabandus laisklemisele). Päikese pilve tagant piilumine vaheldus vihmahoogudega. Päev venis õhtusse ja ma ei olnud grammigi kasulik.

Pühapäeval olin pisut asjalikum. Soetatud lillesibulad sai mulda pistetud ning sellega seoses lillepeenardele, mis unarusse jäänud, värskenduskuur tehtud. Võõrasemad, mis kesksuvel suure hilinemisega maha sai pandud, olid mühinal paljunenud. Pea meetri raadiuses oli poegi ja nende välja nokkimine oli parajalt väsitav. Kõige uuem peenar sai oma esimesed kasvandikud. Terrassi esisele osale, mis valmis, panin madalad iirised, tulpe ja taligladiooli. Seal peaks nüüd minu arvestuse kohaselt olema ruumi viiele iiristele, mille ema mulle organiseeris. Just nimelt, minu arvestuse kohaselt, ei ole mul tegelikult õrna aimugi palju neile ruumi vaja läheb. Juurikad saan nädala lõpus kätte, niisiis on mul aega nädalake, et studeerida, kuidas nendega käituma peab.

Õhtul sai külalisi vastu võetud ning päris hilja veel kreegikompotti teha. Kui ploomid pistsin purki ja kuumutasin, siis kreekidega tegin seekord teisiti - kuumutasin siirupis ja seejärel purki. Väga lõhki läksid. Ploomid, mis sai purgis kuumutatud, olid tunduvalt viisakama välimusega. Nüüd on tahtmine proovida kreeke purkidega kuumutada, et näha, kas ka nii lõhki lähevad.

Sadu vs. muru niitmine

Millise hämmastava kiirusega muru kasvab!!! Ei ole meil lootustki muru niitmisega aiale ringi peale saada. Juba pikemat aega ei klapi meie pere tegemised ja ilmataadi tujud. Kui meie kodus ja valmis usinasti muru niitama, ei ole muru piisavalt kuiv või hakkab taevast vett alla tulema. Kui me kodust ära või muud tegemised kavas, siis on ilus ilm. Nagu täna. Terve päev oli ilus ilm ja kui ma töölt koju jõudsin, plaaniga muru niita, jäi mu plaani teostus üürikeseks (napid 10 minutit kui sedagi) ja nii ma niiduki jälle katuse alla ajasin. Loomulikult sain sahmaka kraevahele kah. Niitmist vajav muru on juba nii pikaks kasvanud, et ühekorraga ei saa masin sellest jagu, tutid jäävad püsti ja plats vajab kaks korda niitmist. Nii me siin püüame leida hetki ja võimutsevast rohust vähel haaval üle käia. 

 

Nädalavahetus seljataga

Laupäeval sain suurte kuuskede alt, meie krundi kõrgeimast nurgast veidi muru riisuda. 1/3 eesaia murulapist, ülejäänud oli veel liiga märg või lausa lumemätaste all peidus. Muru hallitab, see koht, mida riisuda sain, ei olnud halli kuuega kaetud, aga just need vesimärjad kohad - täitsa hall. Kiviktaimla taga aias ja flokside peenar sai korralikult üle käidud, nüüd kohe ilus vaadata.

Kapsamaa nurgas käisin kah korra jooksujalu läbi. Puha lumine veel. Kurgilava tegin korda, kevasin maa läbi ja varsti plaanin sinna tibake tilli külvata, klaasist kaane all ehk on juba nii soe küll.
Lumikellukesed õitsevad, krookused, nartsissid ja mõned tulbidki on nina mullast välja pistnud.
Ja muidugi lõke. Hakkasime otsast kuuride tühjaks tassimist. Ehituse ajal oli hea kõik ebavajalik kuuri tassida, et küll kunagi vaikselt ära koristame. Põletasime korraliku portsu kõikvõimalikke vähem vajalikke asju ära. Päike taevas, lõke maas, korralik lumesulatusprojekt. Seda tööd saame veel palju teha. Meenus esimene aasta siin, siis ka lõke kärssas vahet pidamata.

Uputab ikka. Pump uriseb keldris, veetase keldri põrandal stabiilselt sentimeetri ümber. Silmnähtavalt jookseb juurde. Hetkel pole lootustki, et vee hulk vähemaks jääb.