Loen ja uudistan

pühapäev, 23. mai 2010

Fotojaht: PUNG

Tänased pungad meie hoovis.



Siin veel pungusid

Päevad kaovad käest

No ma ei tea kuhu need päevad kaovad. Tööle minnes jäid kohe päevad niiii lühikeseks, et mitte kuidagi ei jõua tehtud kõike, mida tahaks. Õhtul koju tulles mõned tunnid tegutsemist ja juba ongi aeg põngerjas tuttu panna ja ennastki õhtuseks sättida. Nädalavahetused on kah kiirelt kadunud.
Mis siis selle nädalavahetusega tehtud saigi? Eeee... vist suurt ei midagi. Siiski, mõtleme...
Taha aeda istutasin kuuseheki. Käisime koos mehega liinide alt kuusepoisse otsimas. Sellised ilusad ja prisked olid mõned, aga vot kätte ei saa, nii kivine pinnas oli, et labidat polnud kuhugi lüüa. Täielikus tuulevaikuses ja lõõmava päikese saatel pingutasime ja rassisime, saime posu puukesi kätte. Osa said veidi liiga suured võetud vist, 80+cm aga enamus umbes 60cm pikkused. Ausaltöeldes ei teagi mitu puud ma hekiks üles rivistasin (neljakümne ringis äkki). Nüüd peab neid poputama ja kenasti kastma. Vooliku pikendasime ja vedasime hekini, et ei peaks ämbritega tassima.
Kapsamaal panin maha 24 maasika istikut. Rohkem pole mul vaja. Lapsed saavad mõne mammu kodupeenralt näpsata ja hoidiste tarvis saame maasud mehe venna istandusest. Proovisin ära peenravaiba (must, siniste ja punaste joontega). Ei tea kas oli hea mõte see maasudele panna aga igaljuhul, ma tegin seda.
Siis koristasin veidi sissesõidutee äärt ja pügasin hekki, poeg niitis muru ja mees saagis kõrvalhoone maha lammutatud puitosa küttepuuks. Panime hoolega kogutud prahihunnikule tule otsa, vusib ja sussib siiani.
Kindel plaan oli veel autod ka puhtaks pesta aga sinnani ei jõudnudki, selle eest mahtus tänasesse õhtusse väike võrkpallimäng meie mõisapargis ja nüüdseks tubane õhtu perekeskel - mehed vaatavad multikat, emme plaanib veidi veel kasulik olla aga kuidagi ei viitsi enam, pisiplika jookseb ringi ja teeb pättust.
Selline nädalavahetus siis seekord.

pühapäev, 2. mai 2010

Fotojaht: UNI; VÄSINUD

Oma voodis magan kuidas tahan.

Söömine on raske töö, eriti pisikestele.

Pilt Tallinna loomaiast.


Uniseid ja väsinud tegelasi on teisigi

Hüvasti, vana kuur

Mina nimetasn seda ehitist nõiakuuriks. No ta oli selline lipp lipi peal, lapp lapipeal, kah kuidagi kokkuklopsitud, ajahambast puretud kuurike. Juba siis kui me siia kolisime, oli ta lääpas. Selle aasta talve lumekoorma all ägas ta silmnähtavalt. Hommikul vaatasin ikka aknast välja, et kas on teine veel püsti, suur lumemüts peas või pikutab lume all maas. Vahepeal sai küll ust alt saetud, et see lahti tuleks ja hirm oli nahavahel kui küttepuid tooma läksin. Vastu pidas. Nüüd aga on vana vennike oma otsa leidnud. Katus maha ja seinad parajateks juppideks, no ikka kütte tarvis. Jäänud on veel platsi riisumine. Aga kuna täna oli vastik tuul, ei viitsinud end välja vedada. Inimene võib ju endale ühe korraliku laisklemise päeva ka lubada ;).