Ilmataat halastas

Järjepidev vihmasadu muutus juba tüütavaks kui lõpuks ometi saabus vihmavaba päev - laupäev. Vihma küll ei sadanud, kuid ega muru ära ei kuivanud. Pühapäeval oli kuivatav tuul ning veidi päikestki. Jepijeee! Sain muru niita. See oli selle aasta viimane niitmine. Isuga sahistasin ka langenud lehtedest üle, kaks ühes, niitmine ja riisumine :). Lehti langeb veel juurde, vahtrad ju veel kuldses lehekuues.

Täna on väga tuuline, päikest pole, sooja olenevalt termomeetrist ja majaküljest 7,9 ja 8,3 kraadi.

Valgeid roose...

...ei, hoopis punaseid.

Puhkav inimene on puhkav inimene. Jube hea avastus. Aga tõepoolest, aega on kuidagi mõnusalt. Kui muidu ainult mõtlen, mida võiks teha, mida peaks tegema, nüüd on aga tegutsemise aeg kätte jõudnud.

Pole ma mingi eriline käsitöö- ja meisterdamisehuviline aga juba pikemat aega olen mõelnud ära proovida süüterooside tegemise. Siit-sealt ikka ja jälle nende tegemisest lugenud ning kui täna jälle eelmise kuu Nipiraamat kätte juhtus ja kaanelt kõnealune roos vastu vaatas, otsustasin ära proovida. Hakkasin meisterdama.

Rebisin ja rullisin, sättisin ja imetlesin. Nii sain vanadest munakarpidest hulga roosihakatisi. No jah, esimene kord oleks ju võinud vähemaga piirduda, aga eneselegi märkamatult sai nii palju. 1, 2, 3, 4... 22, lugesin kokku. Täitsa vahva oli neid kokku rullida, ainult veidi tolmune. Munakarbid tolmavad kui neid rebida ja see mulle üldse ei meeldinud. Ninapidi selles tolmus olla ja aevastada. Turts.

Küünlarasva... kust ma saan vanu küünlajuppe. Ehh, selle peale oleks võinud juba varem mõelda. Otsisin. Kes otsib, see leiab. Enamus valged ja üks oranž ka. Lõikusin küünaldest laastud ja sulatasin veevannis. Torkasin kätte kummikindad ja hakkasin esimesi roose rasva kastma. Küllaltki kiiresti sai selgeks, et hele küünal pole selle tegevuse jaoks kõige õigem. Et roosid ilusad jääksid, vajan punast küünlarasva. Olemas! Segasin punase olemasolevale sulanud rasvale juurde ja  olin endaga ikka väga rahul.  Esimene kiht vaha imbus suures osas roosi sisse, peale mõningast jahtumist  läks peale teine kiht, mis andis ilusa punase välimuse.

Minu kärsitus ei lasknud kaua oodata ja esimene roos rändas puudega koos kaminasse. Roos läks põlema ja põles päris pikalt süüdates ilusasti puud ja andes mulle veelgi rohkem põhjust rahulouks.

Üks pisiasi veel. Nüüd peab keegi köögi ära koristama... Kes küll? Ega mitte ometi mina? Mina olen kamina ees ja mõnulen, mul pole aega koristama minna  :)

Lustiga majal silmad puhtaks

Esimene mälestus meie maja akendega oli sisse kolides. Avasime suure hurraaga köögiakna, et tube tuulutada. Seda akent enam kinni polnud vaja panna, ta lihtsalt kukkus välja. Peale seda ei tahtnud ma ei tube tuulutada ega aknaid pesta, ma lihtsalt ei julenud ühtegi akent lahti teha. Niisiis ei pesnud ma vanu aknaid ja remondi ajal ei olegi seda ju mõtet teha. Koledad olid küll.

Veidi üle aasta tagasi, peale ehitust, tolmutamist ja mäkerdamist, kevadiste ilmade saabudes, hakkasin aknaid pesema. Kuna need olid pea läbipaistmatud läks nende puhtaks saamisega suhteliselt palju aega. Aknad on igati toredad ja vajalikud aga kui 16st (koos katuseakendega) pooled pestud, hakkasin mõtlema, et kas kohe mitte kuidagi ei oleks vähemaga hakkama saanud. Kokku läks pesuks neli päeva, no päevaga oleks ka tehtud saanud aga ega ma siis hullumoodi ei rabelenud. Iga päev mõni aken, vahelduseks muid töid ka.

Õues ladistab vihma, vaja toas toimetada.  Kuna viimati sai kõiki aknaid kevadel korralikult pestud (suvel vaid mõned) ja sügisene ring oli veel tegemata, otsustasin olla tubli ja kõik aknad puhtaks saada. Mis nüüd viga? Mitte midagi! Aknad ju enam-vähem läbipaistvad ikka, ei anna võrreldagi esimese remondijärgse küürimisega. Aknapesu on lust ja lillepidu. Ja selle eest tuleb tänulik olla veel ka tänapäevastele perenaisesõbralikele akendele. Pesta seest ja väljast. Ei mingit lahtikruvimist ja nelja poole pesemist - see oleks ikka jõle tüütu ja vastik. Eile sain osa aknaid, no nii, mööda minnes puhtaks ja nüüd on ring peal. Peseks veelgi kui oleks mida pesta :). Ahjaa, katuseaknaid saan veel pesta kui vihm järgi jääb, ladistava-lödistava vihmaga on neid veidi ebamugav ju pesta.

Sellest ja tollest

Täna algas puhkus, küll on mõnus asi, see puhkus. Vihma sadas peaaegu terve päev ja väljas midagi suurt teha ei saanud aga selle eest sain hommikul selle hooaja esimest härmatist auto esiklaasilt krõhnata. Prrrrrrrr. Talv kihutab aina lähemale.

Päevalilled korjasin ära, aga puhastamise jätsin homseks.  Lisaks sain väikese noosi nunnusid.

Fotojaht: puu otsas

 Meil oli eelmisel aastal väike sõbrake kes mööda puid hüples. Nüüd teda enam näinud pole, jäänud on mälestus.

Tagasivaade eelmise aasta jõuludele. Tõime tuppa kuuse, ehtisime ära ja nii rippusid lipsukesed, päkapikud ja muud vidinad puu otsas. Kui jõulud läbi ja käes aasta uus, oli puukese saatus otsa saada. Oksad maha ja kaminasse, tüvi takkajärgi ning puu otsas oligi.

Fotojahtijad otsisid puude otsast igasugu asju - vaata siit

Vihm mürina ja välguga

Kui terve päev oli ilus ilm, no selline talutav, päikest küll polnud aga vihma ka ei sadanud. Põlise kontorirotina vahtisin aknast välja ja pidasin plaani, et õhtul koju jõudes hüppan dressidesse ja lähen õue asjalikuks, sest mõnus ilm on. Tegin peale tööd ülevaatuspunktist läbisõidu, neljarattalise sõbra eest peab ju kah hoolitsema. Kojusõit. 3 km enne koju jõudmist tulid auto esiklaasile lätakad, sõna otseses mõttes lätakad ja ähvardas sadama hakata. Niipalju siis minu plaanist. No ja nüüd (kell on kuus) ei jäägi mul muud üle kui toas konutada - väljas kallab kui ämbrist, müristab ja välku lööb... vanapagan silku sööb.

Aga nädalavahetus oli ilus. Laupäeval käisime maal õunamahla tegemas, no nii umbes 125 liitrit seekord. Pühapäeval keetsin oma pesakonna jaoks mahla ja toppisin pudelitesse. Õnneks ei pidanud kogu tehtud mahla vaaritama :),  suurem osa jäi vanaemale, ja osa sai ära jagatud. Ja õunakook, no see oli veel täielikust õnnest puudu. Nii küpsetasin sellegi, hea ju süüa õuna kooki ja juua õunamahla peale, magustoiduks veel mõni värske õun ka. Minu pere on õunadieedil.

Lisaks sain ma kätte iirised, mille mu ema mulle organiseeris. Kaks punti, üks peaks olema madalam, teine kõrgem, värvidest pole aimugi. Harutasin ettevaatlikult pesad lahti ja toppisin juurikad 10-15 cm vahedega mulda, no niimoodi, et juured maasse ja osa risoomist jäi mullast välja. Kuna peenrale jäi ruumi, istutasin ümber kaks hostat, mis muru sees pesitsesid. Meesperele ei meeldinud nende asukoht ja pidevalt kuulsin jutte sellest kui tüütu on nende juurest niita ja üleüldse võiks neist üle sõita. Kaks hostat ootavad veel kolimist.

Kuna ilm on vihmane, hämar ja jahe, lisan siia mõne värvilise pildi.

 Las väljas olla märg ja pime,

 las müristab ja välgutab.

 Mu hinges ikka väike ime,

 lille värve sälgutab.

 

Ex-Katia tuulutab

Lubas tormi. Nädala alguses ei olnud hullu, tavaline varasügis ilm. Teisipäeva õhtul hakkas ilm muutuma. Töölt koju  jõudes, polnud veel midagi erilist aga mõned tunnid hiljem hakkas tuul tugevnema, hooti oli ikka väga tugev. Kased olid lookas nagu vibud ja suured saared said korralikku räsimist. Esialgu sõudsid pilved vaikselt, siis kihutas taevalaotuses tumehall mass nagu tal oleks kuhugi kiire.  Kolletunud lehed lendasid ja hooti sadav vihm ei tulnud mitte otse vastu maad, ikka küljele. Põhiline selle kõige juures oli aga see, et eelnevalt kirjeldatu toimus vaadates hoovipoole, aga kui viskan pilgu välja vastassuunda - hämmastv! Täielik tuulevaikus! Eile oli terve päev tyuuline ning tänane hommik ei oleka eriliselt parem. Ikka sama tuul ja sügisene tunne. Siiski võib olla õnnelik, et ei ole midagi hullu, katused ei lenda, puid ei murra, elekter on alles.

Nädalavahetusest

Laupäeval oli vässu, nõrkus, laiskus. Magasin lausa poole päevani. Seda sõna otseses mõttes - ärkasin kell  pool üks. Siis loivasin niisama mööda tuba. Ilm oli ka tuuline ja kehvavõitu (nii hea vabandus laisklemisele). Päikese pilve tagant piilumine vaheldus vihmahoogudega. Päev venis õhtusse ja ma ei olnud grammigi kasulik.

Pühapäeval olin pisut asjalikum. Soetatud lillesibulad sai mulda pistetud ning sellega seoses lillepeenardele, mis unarusse jäänud, värskenduskuur tehtud. Võõrasemad, mis kesksuvel suure hilinemisega maha sai pandud, olid mühinal paljunenud. Pea meetri raadiuses oli poegi ja nende välja nokkimine oli parajalt väsitav. Kõige uuem peenar sai oma esimesed kasvandikud. Terrassi esisele osale, mis valmis, panin madalad iirised, tulpe ja taligladiooli. Seal peaks nüüd minu arvestuse kohaselt olema ruumi viiele iiristele, mille ema mulle organiseeris. Just nimelt, minu arvestuse kohaselt, ei ole mul tegelikult õrna aimugi palju neile ruumi vaja läheb. Juurikad saan nädala lõpus kätte, niisiis on mul aega nädalake, et studeerida, kuidas nendega käituma peab.

Õhtul sai külalisi vastu võetud ning päris hilja veel kreegikompotti teha. Kui ploomid pistsin purki ja kuumutasin, siis kreekidega tegin seekord teisiti - kuumutasin siirupis ja seejärel purki. Väga lõhki läksid. Ploomid, mis sai purgis kuumutatud, olid tunduvalt viisakama välimusega. Nüüd on tahtmine proovida kreeke purkidega kuumutada, et näha, kas ka nii lõhki lähevad.

Fotojaht: ruuduline

Paraku pean tunnistama, et selle teemaga tekkis mul alguses raskusi. No kust ma selle ruudulise võtan,  ei ole midagi ruudulist. On ühtpidi triibulist ja teistpidi triibulist aga ruudulist...  Kondasin mööda tuba ja ehh kui lihtne... Vannitoasein, ja piltki mingist ajast olemas...

Ja see lemmik, umbes 15 aastane, super kehakate :). Siiani on meeles, kuidas see ostetud sai. Aitäh, emme!

Teised ruudulised on koondunud siia

Sibulad

Neljapäeval külastasin poodi, eesmärgiks soetada endale mõned lillesibulad - tulpi ja nartsissi.

Esiteks jäi aga näpuvahele Bütsantsi gladiool - õitseb juunis, kõrgus 50cm. Vaatasin pakil olevat hinda ja tahtsin sibulad riiulile tagasi asetada, siis vaatasin pilti ja mõtlesin ikka, et ei pane. No nii ma seal seisin ja ei suutnud otsustada. Kõrvalt piilusin juba tulbisibulaid. Sujuvalt kaldusin gladioolidega tulpide juurde. Siis tundsin kergendust, ah, need gladioolid ei ole üldsegi nii kallid, hoopis tulbid on kallid.

Vaatamata eelnevale vastusele,kahmasin tulbiriiulilt kaasa paki madalaid Esperanto nimelisi tulpe.

Terve rivi kastikesi lahtiseid sibulaid. Päris kindel muidugi ei ole, kas need tõepoolest ka sellised on, nagu kirjas oli või on ehk mõned sibulad valesse karpi kolinud - seda näen kevadel. Viiekaupa võtsin lahtiseid tulbisibulaid Salmon Parrot, Queen of Night, Leen Van Der Mark ja madala Czaar Peter´i. Black Jewel´it sain vaid ühe, viimase.

Kuna nartsisse ei saanud, jäi hing kripeldama. Nii otsustasin ikka nartsisse ka ostma minna, seadsin peale tööpäeva end mugavalt sisse järgmise poe riiulite ees. Kirjud riiulid. Vaatasin ja valisin, mõtlesin ja vaatasin ja... Nii ma soetasin endale tulbid Flaming Parrot ja Greenwave, nartsissid Butterfly Mix, madalad iirised Katharine Hodgin,  ja mesitähe Uniflorum Wisley Blue. Siinkohal kordan, et ma läksin nartsisse ostma :)

Natuke seda ja natuke teist, veidi kolmandat ja pisut veel seda ja seda ja seda ka. Niisiis sai raisatud hulk raha. Aga ei suutnud ka vastu panna. No vot on vägi, mis ajab riiulite juures ostuhullusesse.  Ma ütleksin, et ei ole üldse naljakas kui mõelda, mis summa kassas küsiti. Need igasugu sibulad, juurikad, põõsad, puud ja muidu rohelised tutid võiksid pisutki odavamad olla.

Siiski, õnnelikult koju jõudes kuhjasin oma koorma lauale ja tundsin rahulolu. Jess! Korralik jahisaak. Nüüd mõtlen, kuhu ma kogu selle kuhja panen. Ehh, mul pole piisavalt peenraidki. Kuid teada-tuntult mahub häid lambaid ühte lauta palju ja nii ma siis hakkangi homme uustulnukaid mulda sokutama :)

KOOL, KOOl, KOol, Kool, kool

Uue, neljanda, kooliaasta esimene koolipäev. Laps õnnest lakke ei hüpanud, pigem oli mures, et peab jälle vara tõusma hakkama. Tänane hommik oli unine. Viimase minutini rulliti end linade vahel, riidese panek venis ja venis. Valikut siiski ei olnud, pidi end kodust välja vedama. Aga tegelikult on ju tore klassikaaslastega taaskohtuda ja õnneks on täna ainult aktus-kaktus ja saab kiirelt koju.

Väike plika oleks hea meelega kooli läinud. Juba mõned päevad tagasi teatas ta, et tahab kooli minna, aga kuna ta on veel väike siis... "Emme! Kui ma suureks kaffan, siis lähen mina kaaaa kooli, mina õpin hästi ja siis hakkan su sõna ka kuulama!". No jah, eks ootan seda aega kui piiga suureks kasvab ja lõpuks ometi sõna ka kuulama hakkab :)

Edu kõikidele koolilastele ja nende vanematele!

Fotojaht: paberist

Erinevad ajad, erinevad rahad, aga ikkagi paberist.

Lill, mis kunagi ei närtsi.

Teisi paberist asju saad uudistada siin.

Fotojaht: eestlane

 Eestlane on töökas...

... aga oskab ka lõbutseda...

 

... ning peale rasket tööd ja aktiivset seltsielu käib pesus...

 

... ja puhkab end korralikult järgmiseks päevaks välja.

Ja see ei ole veel kõik. Eestlane on tunduvalt mitmekülgsem - veendu selles ise!

Porgandi-apelsini moos

Mulle pakkus huvi ühest blogist leitud retsept. Loodan, et blogi omanikul ei ole selle vastu midagi, et lingin tema lehele).

Võtsin kätte ja katsetasin ning minu retsept tuli selline:

100g kooritud sidrunit

650g kooritud apelsini

700g porgandit

700ml vett

800g moosisuhkrut

 Pesin sidruni ja apelsini korralikult harjaga puhtaks. Panin vee potti. Riivisin tsitruselistelt peene riiviga koored ja lisasin  vette. Kiskusin maha koorealuse valge kihi, lõikusin viljad ja panin potti. Pott tulele. Porgandi peenestasin kombainiga (riivisin kõige peenema riiviga) ning lisasin potti koos suhkruga. Lasin tunnikese vaiksel tulel podiseda. Tükeldatud apelsin ei keenud porgandiga ühtlaseks massiks ja saumikseriga töötlemine oli vajalik, et saada ilus ühtlane mass. Purkidesse tõstsin peaaegu keevana ja kohe ka kaaned peale.

Moos tuli värvuselt ilus kollane, maitselt suhteliselt apelsinine ja järgmisel korral paneksin porgandit rohkem.

Eelnimetatud algainetest sain 2 liitrit moosi.

Sadu vs. muru niitmine

Millise hämmastava kiirusega muru kasvab!!! Ei ole meil lootustki muru niitmisega aiale ringi peale saada. Juba pikemat aega ei klapi meie pere tegemised ja ilmataadi tujud. Kui meie kodus ja valmis usinasti muru niitama, ei ole muru piisavalt kuiv või hakkab taevast vett alla tulema. Kui me kodust ära või muud tegemised kavas, siis on ilus ilm. Nagu täna. Terve päev oli ilus ilm ja kui ma töölt koju jõudsin, plaaniga muru niita, jäi mu plaani teostus üürikeseks (napid 10 minutit kui sedagi) ja nii ma niiduki jälle katuse alla ajasin. Loomulikult sain sahmaka kraevahele kah. Niitmist vajav muru on juba nii pikaks kasvanud, et ühekorraga ei saa masin sellest jagu, tutid jäävad püsti ja plats vajab kaks korda niitmist. Nii me siin püüame leida hetki ja võimutsevast rohust vähel haaval üle käia. 

 

Kurgid

Eile kurke korjates avastasin, et kaks kurki on vist veidi liiga suureks kasvanud. No tegelikult avastasin need kõverikud juba varem. Paar kõverikku korjasin siis ära, aga need jätsin, et las kasvavad veel. Kurkidega tuppa kõmpides mõtlesin, et need on vist seest õõnsad ja maitse pole kah suurem asi... Minu rõõmuks olid aga mõlemad hiiglama mahlased ja maitsvad ning seest üldsegi mitte tühjad. Koor oli küll väga-väga kõva, aga kurki saab õnneks koorida :).

 

Uudishimu oli suur ja nii ma kapist kaalu välja otsisin. Pontsik-kurk vaja ära kaaluda. Kaal näitas 891g. Igati korralik kurgi kaal.

 

Sordi nime ma kahjuks ei mäleta. Üks pisike taimepoiss sai turult katsetuseks ostetud. Kasvasid avamaal - roomasid mööda maapinda. Varem pole mul pikka kurki olnud, need mu esimesed pika kurgi kogemused.

Fotojaht: praguline

Pragulisega seostus mulle kohe kuivanud maapind, millel pragudest muster. Otsisin vanade piltide seast, aga ei leidnud ning õues ei ole praegu sellist kohta, peale korralikke vihmasadusid, millelt vastav jäädvustus teha :(.
Palkide praod olid seeeest omastkäest võtta...

Sammaldunud praod püüdsin pildile hoovis kasvavalt tammelt.

Pragude maailma saad sukelduda siit.

Mutid

Elas aias mutionu,

keset peenraid uusi, vanu.

Kauni lille juure all,

eluruum on mugav tal.

Selleaastane muti-sõda on lõppenuks loetud. Viimase mutsu kättesaamisest on aega möödas nii umbes kuu ja rohkem liikumist näha pole olnud. Kui eelmisel aastal läks mutipoiste kätte saamine kiirelt ja lihtsalt, siis selle aasta saak tuli kätte tunduvalt suuremate pingutustega.

Esimene samet-selg jõudis kevadel üles künda maasikapeenra, aga ei midagi enamat. Maa oli väga-väga märg ja vist just seepärast tuhnis ta suhteliselt maapinnal. Eelmise aasta relvaks oli  isetehtud lõks ning selle abil saime kätte ka maasika armastaja.

Mõne päeva pärast andis endast märku esimese vennas, kes oli aga tunduvalt inteligentsem ja ei kavatsenudki talle seatud lõksu minna, ajas lõksu mulda täis ja kihistas peenikest naeru. Omatehtud lõksu kõrvale heitnud, poest uue, uhke ja läikiva asemele ostnud, jätkus sõda. Mutionu kaevas maa all ja ajas uhkeid hunnikuid maapinnale ning abikaasa kaevas maapinnalt auke vastu, et lõks kenasti paika sättida. Kaevati vastamisi mitmeid-mitmeid päevi. Mehe jahiinstinkt lõi välja ja tekkis hasart. No mutionul oli ka lõbu laialt, ükskõik kus varem rajatud tunnelis lõks parasjagu oli, kühveldas tema ikka lõksust mööda ning ajas võidurõõmsalt hunnikuid maapinnale.

Koju sai tassitud järjekordne uus lõks, uus tüüp, uued lootused. Panustasime uuele abimehele ning see ei vedanud meid alt. Mutionu käes nagu naksti.

Mutt käes, tärkas lootus, et nii, nüüd on kõik. Ehh, kus sa sellega, juba paarikümne minuti pärast oli selge, et lillepeenardes ja nende ümber majandab mitte üks kaevur, vaid terve meeskond. Egas midagi, püüdmine jätkus. Terve pere passis. Iga uue hunniku puhul sai jälle põhilisele jahimehele ette kantud: "nähtud liikumist.", "jälle lillepeenar üles küntud!", "värske hunnik tekkinud!". Pisiplika käis issiga lõkse kontrollimas. Paari päeva pärast oli tegelane, siiski mitte viimane, käes.

Tundus, et uus lõks töötab ja võitlus jätkus. Ühel hommikul kui ma end lapsega kodust välja, tööle, lasteaeda, minema sättisin tuli tütreke selja taha ja hüüdis: "emme!". Ma jõudsin vaid mõelda, et nüüd öeldakse mulle, et saime mutionu kätte, kui selja taha vaadates sain ehmatuse osaliseks. Mitte, et ma mutti kardaks, vaid ootamatu oli näha last seismas, mutt käes, ise super õnnelik. Plika hoidis kramplikult mutsut.

Järgnes dialoog:

Emme: "Ära pigista mutti nii kõvasti"

Laps: "Miks ei tohi mutti kõvasti pigistada?"

Emme: "Mutt ei saa hingata."

Laps: Emme, tee pilti ka, tee pilti ka!"

Emme: "Seisa paigal, ma teen siis pilti..., viige mutsu nüüd õue"

Nii läksidki laps koos issiga mutsut naaberkrundi heinamaale viima, et mutsu seal rõõmsalt edasi elada saaks.

Vot sellised lood olid meie selleaastaste muttidega. Oli neid inteligentseid ja vähem inteligentseid aga üht ma ütlen, paharetid on nad igaljuhul ja oma aega ma, nii nagu iga aia omanik, neid ei soovi.

Neli meie valdustesse kolinud mutti lõpetasid oma maise teekonna, või õigemini oma maaaluse teekonna ja tuhnivad nüüd pilveradadel.

Blogi külastajasõbralikumaks.

Minu blogi kommenteerimine oli keerukas vales kohas kükitanud linnukese tõttu.  Arvamuse avaldamise süsteem peaks nüüd töötama kommenteerijasõbralikumana. Loodetavasti.

Tänud Muhedikule, kes suunas tähelepanu mu blogis esinenud ebamugavusele ja lahenduse viitele.

Tänud Tsiilile, kes oma blogis andis lühikese, konkreetse ja selge kirjelduse vea parandamiseks.

Kõrvalhoone, lammutamine

Kui aasta eest oli meil hoovipeal varemetes vana kõrvalhoone ja me ei teadnud kuhu kogu see kivimaterjal panna, siis aeg leidis murele lahenduse. Kuna kivihunnik oli parajalt suur muutus idee, see ära vedada, ideeks varemed tulevase kõrvalhoone alla matta.

Täpselt kaks kuud tagasi (07.06) vuras meie õuele traktor. Algasid lammutustööd.

Esialgu ei osanudki kohe kuskilt alustada, seinad olid ees ja sisse augu kaevamine võimatu. Algus sai tehtud keskmise ukse juurest. Kui traktor juba hoone sisse pääses sai hakata maasse auku kaevama, et kivi sinna maha matta. Pinnas sai pealt ära veetud. Njah, seda üle korda tehtud muruplatsi (ehh!).
Lammutamine kestis terve päev. Lõunapausita. Vahepeal korjasime kõikvõimalikku sodi, mis kaevamisega välja ilmus. Sealhulgas, mitmeid heinahange ja muid teravaid esemeid, mis ohustasid traktori rehve. Lammutamise käigus midagi viltu ei läinud, kõik sujus kenasti.

Peale lammutust oli nii palju ruumi. Kuidagi imelik oli õuepealset lagedat platsi vaadata. Harjumatu. Tänaseks olen selle pildiga harjunud. Kohe peale lammutust oli lage, aga praeguseks on umbrohi võimust võtnud ja ümber kivivälja end "kenasti" sisse seadnud.

Suurimad tänud asjalikule traktoristile!!!

Metsaskäik ja marineeritud kukeseened

Selleks, et teha hoidiseid on vaja materjali, osta turult, kasvata ise või korja metsast. Ma eelistan kahte viimast. Eile saatsime lapsed "komandeeringusse" ja läksime metsa. Ega me mingit head kohta teagi aga läksime ikkagi. Pole aastaid seenel-marjul käinud marjad on kuidagi iseenesest meieni jõudnud. Eile oli eesmärgiks saada mõned seened või vähemalt mustikaidki. Viimaseid ei olnud, olid vaid paljad rootsud. Masinaga korjatud, nii puhas töö, et lehedki läinud. Käisime mitmes kohas piilumas.
Ühes kohas oli veidi seenesaaki. Tipasime mööda põllu serva metsani, jalutasime sihil, sumpasime läbi nõgeste ja võsa ja turnisime üle murdunud puude. Seeni palju ei olnud, mõtlesime, et saaks kastme jagugi. Läks siiski paremini. Abikaasa vaaritas seenekastet ja mina toppisin ülejäänud purki, kolmes suuruses - seene-pojad, keskmised seened, tükeldatud suured seened

Seened said peale sellise marinaadi:
1l vee kohta
3tl soola
1tl suhkrut
6 tera pipart
5 tera vürtsi
1 keskmine sibul (ratasteks lõigatuna)
tunde järgi porgandit (viiludena)
1.5 spl äädikat

Fotojaht: 2x punane, 2x must

Must-punane või punane must... mulle need värvid meeldivad.
Rohkem musta, vähem punast


Rohkem punast, vähem musta

Teised puna-mustad pildid

Järjepidevus - puudulik

Veel mõni päev ja mu viimasest kirimisest saab aasta. Olen laisk olnud. Tunnistan. Lihtsalt ei ole olnud entuusiat kirjutada. Käin ikka ja jälle aiapidajate blogisid uudistamas aga oma blogi kirjutamisega olen kuidagi kinni jooksnud. Päevad läbi tööl, õhtud kaovad käest ja nii see aeg lendab.