Loen ja uudistan

reede, 26. august 2011

Fotojaht: paberist

Erinevad ajad, erinevad rahad, aga ikkagi paberist.



Lill, mis kunagi ei närtsi.


Teisi paberist asju saad uudistada siin.

pühapäev, 21. august 2011

Fotojaht: eestlane

 Eestlane on töökas...


... aga oskab ka lõbutseda...



... ning peale rasket tööd ja aktiivset seltsielu käib pesus...

... ja puhkab end korralikult järgmiseks päevaks välja.


Ja see ei ole veel kõik. Eestlane on tunduvalt mitmekülgsem - veendu selles ise!

kolmapäev, 17. august 2011

Porgandi-apelsini moos

Mulle pakkus huvi ühest blogist leitud retsept. Loodan, et blogi omanikul ei ole selle vastu midagi, et lingin tema lehele).


Võtsin kätte ja katsetasin ning minu retsept tuli selline:

100g kooritud sidrunit
650g kooritud apelsini
700g porgandit
700ml vett
800g moosisuhkrut

 Pesin sidruni ja apelsini korralikult harjaga puhtaks. Panin vee potti. Riivisin tsitruselistelt peene riiviga koored ja lisasin  vette. Kiskusin maha koorealuse valge kihi, lõikusin viljad ja panin potti. Pott tulele. Porgandi peenestasin kombainiga (riivisin kõige peenema riiviga) ning lisasin potti koos suhkruga. Lasin tunnikese vaiksel tulel podiseda. Tükeldatud apelsin ei keenud porgandiga ühtlaseks massiks ja saumikseriga töötlemine oli vajalik, et saada ilus ühtlane mass. Purkidesse tõstsin peaaegu keevana ja kohe ka kaaned peale.

Moos tuli värvuselt ilus kollane, maitselt suhteliselt apelsinine ja järgmisel korral paneksin porgandit rohkem.
Eelnimetatud algainetest sain 2 liitrit moosi.

teisipäev, 16. august 2011

Sadu vs. muru niitmine

Millise hämmastava kiirusega muru kasvab!!! Ei ole meil lootustki muru niitmisega aiale ringi peale saada. Juba pikemat aega ei klapi meie pere tegemised ja ilmataadi tujud. Kui meie kodus ja valmis usinasti muru niitama, ei ole muru piisavalt kuiv või hakkab taevast vett alla tulema. Kui me kodust ära või muud tegemised kavas, siis on ilus ilm. Nagu täna. Terve päev oli ilus ilm ja kui ma töölt koju jõudsin, plaaniga muru niita, jäi mu plaani teostus üürikeseks (napid 10 minutit kui sedagi) ja nii ma niiduki jälle katuse alla ajasin. Loomulikult sain sahmaka kraevahele kah. Niitmist vajav muru on juba nii pikaks kasvanud, et ühekorraga ei saa masin sellest jagu, tutid jäävad püsti ja plats vajab kaks korda niitmist. Nii me siin püüame leida hetki ja võimutsevast rohust vähel haaval üle käia. 
 

laupäev, 13. august 2011

Kurgid

Eile kurke korjates avastasin, et kaks kurki on vist veidi liiga suureks kasvanud. No tegelikult avastasin need kõverikud juba varem. Paar kõverikku korjasin siis ära, aga need jätsin, et las kasvavad veel. Kurkidega tuppa kõmpides mõtlesin, et need on vist seest õõnsad ja maitse pole kah suurem asi... Minu rõõmuks olid aga mõlemad hiiglama mahlased ja maitsvad ning seest üldsegi mitte tühjad. Koor oli küll väga-väga kõva, aga kurki saab õnneks koorida :).

Uudishimu oli suur ja nii ma kapist kaalu välja otsisin. Pontsik-kurk vaja ära kaaluda. Kaal näitas 891g. Igati korralik kurgi kaal.
 

Sordi nime ma kahjuks ei mäleta. Üks pisike taimepoiss sai turult katsetuseks ostetud. Kasvasid avamaal - roomasid mööda maapinda. Varem pole mul pikka kurki olnud, need mu esimesed pika kurgi kogemused.

reede, 12. august 2011

Fotojaht: praguline

Pragulisega seostus mulle kohe kuivanud maapind, millel pragudest muster. Otsisin vanade piltide seast, aga ei leidnud ning õues ei ole praegu sellist kohta, peale korralikke vihmasadusid, millelt vastav jäädvustus teha :(.
Palkide praod olid seeeest omastkäest võtta...


Sammaldunud praod püüdsin pildile hoovis kasvavalt tammelt.


Pragude maailma saad sukelduda siit.

neljapäev, 11. august 2011

Mutid

Elas aias mutionu,
keset peenraid uusi, vanu.
Kauni lille juure all,
eluruum on mugav tal.


Selleaastane muti-sõda on lõppenuks loetud. Viimase mutsu kättesaamisest on aega möödas nii umbes kuu ja rohkem liikumist näha pole olnud. Kui eelmisel aastal läks mutipoiste kätte saamine kiirelt ja lihtsalt, siis selle aasta saak tuli kätte tunduvalt suuremate pingutustega.

Esimene samet-selg jõudis kevadel üles künda maasikapeenra, aga ei midagi enamat. Maa oli väga-väga märg ja vist just seepärast tuhnis ta suhteliselt maapinnal. Eelmise aasta relvaks oli  isetehtud lõks ning selle abil saime kätte ka maasika armastaja.

Mõne päeva pärast andis endast märku esimese vennas, kes oli aga tunduvalt inteligentsem ja ei kavatsenudki talle seatud lõksu minna, ajas lõksu mulda täis ja kihistas peenikest naeru. Omatehtud lõksu kõrvale heitnud, poest uue, uhke ja läikiva asemele ostnud, jätkus sõda. Mutionu kaevas maa all ja ajas uhkeid hunnikuid maapinnale ning abikaasa kaevas maapinnalt auke vastu, et lõks kenasti paika sättida. Kaevati vastamisi mitmeid-mitmeid päevi. Mehe jahiinstinkt lõi välja ja tekkis hasart. No mutionul oli ka lõbu laialt, ükskõik kus varem rajatud tunnelis lõks parasjagu oli, kühveldas tema ikka lõksust mööda ning ajas võidurõõmsalt hunnikuid maapinnale.

Koju sai tassitud järjekordne uus lõks, uus tüüp, uued lootused. Panustasime uuele abimehele ning see ei vedanud meid alt. Mutionu käes nagu naksti.
Mutt käes, tärkas lootus, et nii, nüüd on kõik. Ehh, kus sa sellega, juba paarikümne minuti pärast oli selge, et lillepeenardes ja nende ümber majandab mitte üks kaevur, vaid terve meeskond. Egas midagi, püüdmine jätkus. Terve pere passis. Iga uue hunniku puhul sai jälle põhilisele jahimehele ette kantud: "nähtud liikumist.", "jälle lillepeenar üles küntud!", "värske hunnik tekkinud!". Pisiplika käis issiga lõkse kontrollimas. Paari päeva pärast oli tegelane, siiski mitte viimane, käes.
Tundus, et uus lõks töötab ja võitlus jätkus. Ühel hommikul kui ma end lapsega kodust välja, tööle, lasteaeda, minema sättisin tuli tütreke selja taha ja hüüdis: "emme!". Ma jõudsin vaid mõelda, et nüüd öeldakse mulle, et saime mutionu kätte, kui selja taha vaadates sain ehmatuse osaliseks. Mitte, et ma mutti kardaks, vaid ootamatu oli näha last seismas, mutt käes, ise super õnnelik. Plika hoidis kramplikult mutsut.
Järgnes dialoog:
Emme: "Ära pigista mutti nii kõvasti"
Laps: "Miks ei tohi mutti kõvasti pigistada?"
Emme: "Mutt ei saa hingata."
Laps: Emme, tee pilti ka, tee pilti ka!"
Emme: "Seisa paigal, ma teen siis pilti..., viige mutsu nüüd õue"
Nii läksidki laps koos issiga mutsut naaberkrundi heinamaale viima, et mutsu seal rõõmsalt edasi elada saaks.

Vot sellised lood olid meie selleaastaste muttidega. Oli neid inteligentseid ja vähem inteligentseid aga üht ma ütlen, paharetid on nad igaljuhul ja oma aega ma, nii nagu iga aia omanik, neid ei soovi.
Neli meie valdustesse kolinud mutti lõpetasid oma maise teekonna, või õigemini oma maaaluse teekonna ja tuhnivad nüüd pilveradadel.

kolmapäev, 10. august 2011

Blogi külastajasõbralikumaks.

Minu blogi kommenteerimine oli keerukas vales kohas kükitanud linnukese tõttu.  Arvamuse avaldamise süsteem peaks nüüd töötama kommenteerijasõbralikumana. Loodetavasti.
Tänud Muhedikule, kes suunas tähelepanu mu blogis esinenud ebamugavusele ja lahenduse viitele.
Tänud Tsiilile, kes oma blogis andis lühikese, konkreetse ja selge kirjelduse vea parandamiseks.

pühapäev, 7. august 2011

Kõrvalhoone, lammutamine

Kui aasta eest oli meil hoovipeal varemetes vana kõrvalhoone ja me ei teadnud kuhu kogu see kivimaterjal panna, siis aeg leidis murele lahenduse. Kuna kivihunnik oli parajalt suur muutus idee, see ära vedada, ideeks varemed tulevase kõrvalhoone alla matta.

Täpselt kaks kuud tagasi (07.06) vuras meie õuele traktor. Algasid lammutustööd.
Esialgu ei osanudki kohe kuskilt alustada, seinad olid ees ja sisse augu kaevamine võimatu. Algus sai tehtud keskmise ukse juurest. Kui traktor juba hoone sisse pääses sai hakata maasse auku kaevama, et kivi sinna maha matta. Pinnas sai pealt ära veetud. Njah, seda üle korda tehtud muruplatsi (ehh!).
Lammutamine kestis terve päev. Lõunapausita. Vahepeal korjasime kõikvõimalikku sodi, mis kaevamisega välja ilmus. Sealhulgas, mitmeid heinahange ja muid teravaid esemeid, mis ohustasid traktori rehve. Lammutamise käigus midagi viltu ei läinud, kõik sujus kenasti.

Peale lammutust oli nii palju ruumi. Kuidagi imelik oli õuepealset lagedat platsi vaadata. Harjumatu. Tänaseks olen selle pildiga harjunud. Kohe peale lammutust oli lage, aga praeguseks on umbrohi võimust võtnud ja ümber kivivälja end "kenasti" sisse seadnud.
Suurimad tänud asjalikule traktoristile!!!

Metsaskäik ja marineeritud kukeseened

Selleks, et teha hoidiseid on vaja materjali, osta turult, kasvata ise või korja metsast. Ma eelistan kahte viimast. Eile saatsime lapsed "komandeeringusse" ja läksime metsa. Ega me mingit head kohta teagi aga läksime ikkagi. Pole aastaid seenel-marjul käinud marjad on kuidagi iseenesest meieni jõudnud. Eile oli eesmärgiks saada mõned seened või vähemalt mustikaidki. Viimaseid ei olnud, olid vaid paljad rootsud. Masinaga korjatud, nii puhas töö, et lehedki läinud. Käisime mitmes kohas piilumas.
Ühes kohas oli veidi seenesaaki. Tipasime mööda põllu serva metsani, jalutasime sihil, sumpasime läbi nõgeste ja võsa ja turnisime üle murdunud puude. Seeni palju ei olnud, mõtlesime, et saaks kastme jagugi. Läks siiski paremini. Abikaasa vaaritas seenekastet ja mina toppisin ülejäänud purki, kolmes suuruses - seene-pojad, keskmised seened, tükeldatud suured seened

Seened said peale sellise marinaadi:
1l vee kohta
3tl soola
1tl suhkrut
6 tera pipart
5 tera vürtsi
1 keskmine sibul (ratasteks lõigatuna)
tunde järgi porgandit (viiludena)
1.5 spl äädikat

reede, 5. august 2011

Fotojaht: 2x punane, 2x must

Must-punane või punane must... mulle need värvid meeldivad.
Rohkem musta, vähem punast


Rohkem punast, vähem musta

Teised puna-mustad pildid

Järjepidevus - puudulik

Veel mõni päev ja mu viimasest kirimisest saab aasta. Olen laisk olnud. Tunnistan. Lihtsalt ei ole olnud entuusiat kirjutada. Käin ikka ja jälle aiapidajate blogisid uudistamas aga oma blogi kirjutamisega olen kuidagi kinni jooksnud. Päevad läbi tööl, õhtud kaovad käest ja nii see aeg lendab.