Loen ja uudistan

Pühapäev, 28. märts 2010

2+2


Õpetaja kutsub Jüri tahvli ette ja küsib: "Jüri, kui palju on 2+2?"
Jüri kratsib kukalt ja vastab: "kaks miljonit"
Õpetaja ei ole vastusega rahul, paneb Jürile kahe ja saadab tagasi istuma.
Kusub siis õpetaja Mari tahvli juurde ja esitab Marile sama küsimuse: "Mari, kui paju on 2+2?"
Mari vaatab küsivalt ringi ja vastab siis: "teisipäev!"
Õpetaja raputab pead, paneb Marile kahe ja saadb istuma.
Lõpuks kutsub õpetaja tahvli ette Juku.
"Juku, kui palju on 2+2?"
Juku mõtleb korra ja vastab: "4"
Õpetaja küsib imestunult, et kuidas Juku sellist asja teab.
Juku vaatab õpetajale otsa ja vastab: "see on ju väga lihtne, lahutasin kahest miljonist teisipäeva ja saingi 4"

Laupäev, 27. märts 2010

Fotojaht: SEOTUD / SÕLM

Mina olen seotud oma perega, sõbrad on seotud sõprussuhtega, töösuhted seotud lepinguga, lillekimbu seome paelaga ja lauad kokku naelaga.Vahel on keel sõlmes ja juhtub ka, et saapapaelad umbsõlmes.
Enne kui rõngad meid siduma hakkasid, ootasid koos oma aega pehmel padjal kokku sõlmitult.

Veel üks lihtne sidumisviis


Teisi sidujaid ja sõlmijaid leiab siit

Teisipäev, 23. märts 2010

Kõrvalhoone katus põmm-piraki.

Ilus päev 19.03. Päeval plaanisin laupäevast sünnipäevalauda, õhtupoole istusin köögis, nautisin rahu ja vaikust. Laps magas issiga magusat hilist lõunauinakut rippkiiges. Veidi enne poolt kuut ärkasid mu unised tegelased ja vantsisid kööki. Hetkel kui mina söögituppa läksin kutsus abikaasa mind kööki tagasi öeldes täielikus rahus "tule vaata". Minu esimene mõte oli, et kutsub mind jälle vaatama kuidas oravapoiss akna all askeldab. Kaugel sellest. Pilk aknst välja, ma olin shokeeritud. See pilt mis avanes ei olnud kena. Meie kõrvalhoone katus oli sisse vajunud, maja nurga tagant tolmupilv naabri aeda suundumas. Tugevat raginat, pauku ega värinat polnud, mees vaadanud aknast välja arvates, et jää-lume kamakas libises maja katuselt.

Ahmisin õhku, korjasin laualt fotoka, uputasin end mehe suurtesse kummikutesse ja suundusin õue. Kell oli 17.35.
Esimesed sammud lumel kandsid mind ilusasti, edasi läks raskeks, paar sammu lume pinnal ja siis sissevajumine, samm lume pinnal, jälle vajumine lumme. Nii ma siis sumpasin ringi ümber kokku vajunud hoone ja muudkui klõpsisin pilte, endamisi vandudes.
Oli siis nüüd seda jama vaja. Oleks siis ainult katus, tagumine sein oli see, mis alt ära vajus. Meil oli küll plaanis, et millalgi võtame ka selle vana ja väsinud hoone ette, kuid siiski, mitte nii suures mahus korraga. Plaan oli tasa ja targu, vaikselt kõpitseda. No aga mida siin enam kõpitsed, laus lammutus ja suur ehitus vaja teha.
Hetkel tundub, et see aasta, mis oli plaanitud pigem rahulikult tegutseda ja nipet-näpet töödega sisustada, tuleb lammutamise tähe all mööda saata. Pühapäeval oli sula ja kuuri all olles oli tunne nagu seisaks veega täidetud sõela all, siiski sai sealt esimesed tähtsamad asjad keldrisse veetud, kahjuks ei ole kelder kummist ja sinna 20 ruudu (pool juba enne täidetud) peale ei ole võimalik kõike ära mahutada. Sisevoodrilaud seisab nüüd rõõmsalt elutos diivanite taga.

Hoone iseenesest vana. Mõisaaegne tallihoone. Kolhoosi ajal ja peale seda laudahoone, niisiis loomad väga pikalt sees olnud. Veneajal kah kuidagi lipitud ja lapitud. Korralikku remonti siin teostatud pole. 50-dal olevat see hoone põlenud, 60-dal saanud uue katuse, aga no talad paistavad küll saja-aastased palgist jurakad. Üks parempoolne tala oli pooleks, see sai suvel toestatud ja lootus oli hinges, et ehk peab vastu. Jah, see pidas vastu, aga sein keskosast ei pidanud. Igal asjal oma aeg. Lund rookima sellelt katuselt ei julenud meie perest keegi minna, vanajumal rookis nüüd meie eest.
Ootame lume sulamist ning hakkame plaanma edasist tegevust. Hetkel ei ole seal mitte midagi teha.

Täna sadas (sajab) jälle lund juurde. Kui nii jätkub, ei sula see iial ära.

Pühapäev, 21. märts 2010

Fotojaht: MÖÖBLIESE

Mööbliese. Igas kodus leidub midagi ja peaks ju olema hiiglama lihtne midagi purki püüda ning teistelegi näidata. Aga sellegipoolest käesolevat teemat vaadates jäin mõttesse, mida siis õigupoolest pildistada. Valituks osutusid kodune söögituba ... ja auväärne "remondimees", kes ootab nüüd uut ja ilusat kuube. Millal ta selle saab, ei oska öelda.
Siis tuhnisin veidi ka pildiarhiivis.
Esimene leid oli südantsoojendav. Lapsepõlvest. Selline tore mööbliese vanaema-vanaisa juures.
Tallinna loomaaias on (vähemalt oli aastal 2007) ka ahvidel tore mööbliese, kuidas seda nimetada, ma küll ei tea. Tool, voodi, mis iganes muu asi, olenevalt hetke otstarbest.


Teiste jahimeeste saake näeb siit





Õnnitlused

Palju õnne meile kõigile eile saabunud kevade puhul. Õues on soojakraadid täitsa olemas, järelikult kevad ka.

Palju õnne meie perele, kõrvalhoone sisse kukkunud katuse puhul. Sellest hiljem ka pikemalt.

Lõpuks palju õnne mulle endalegi sünnipäeva puhul. Lohutus seegi, et nooremaks ei saa meist keegi. Ja kuna null pole number, siis olen veel noor, ilus, tubli, andekas, ...., ....., ......

Reede, 12. märts 2010

Fotojaht: KAAR

Liitun kah jahtijatega, vahel ehk ikka mõne sobiva pildi leian, mida teemaga ühendada.
Vesilikud kaaretavad

Taevast langeb kaari

Kõrged kaared

Jäised kaared

Lõunauinak kaarel

Siin on teisigi vahvaid kaari

Neljapäev, 11. märts 2010

Kevad tuleb, ausõna

Kevad ikkagi tuleb ka sel aastal, tasapisi, aga tuleb. Juba mitmendat hommikut paistab päike ja blogidest võib lugeda järjest enam kevadisi teemasid. Väga lahe. Kuigi olen arvamusel, et see metsik lumi ei kao niipea, vähemalt meie suhteliselt varjuliselt krundilt, ja tekitab paljudele aiaomanikele veeuputusi ja rohket peavalu, on ikkagi ka minus tärganud lootus näha peatselt kevadet. Linnukesed juba sidistavad.
Mõni aeg tagasi avastasin keldris, et mu ratsuritäht on väiesed leheotsad välja ajanud. Kolisin ta keldri jahedusest sahvri jahedusse, kus ta ka õievarre tipu välja ajas. Nüüd toas venivad lehekõrvad jõudsalt ja ka õit näha on lootus.

Eelmisel aastal toodud potinartsissi sibulad, mille ma peale õitsemist sahvrisse tõstsin ja sinna täiesti ära olin unustanud, olid ämbripõhjas rohetutid pähe ajanud. Toppisin nad mulda ja ootan huviga kas ka õitsema hakkavad kunagi, kunagi kevadel ehk.

Kolmapäev, 10. märts 2010

Tapeedid seina

Suure lammutamise-loomise perioodil ootasin mina kannatamatult aega, mil saaks juba tapeetida-värvida. Nii nagu ikka etteruttavalt oma mõtetes meeldivamas tegevuses ;). Uutes modernsetes majades on väga palju jäänud silma palja, sileda seina värvimist kõikvõimalikes eluruumides. On vahvaid värvilahendusi, on shabloonvärvimist ja seinamaalinguid. Minu lemmikuks on siiski tapeet. Tapeet annab ruumile hubasuse ja soojuse. Värvitud seinad minu jaoks seda tunnet ei loo. Ma midugi ei vaidle värvitud seinte austajatega. Maitse asi. Kasutasin ka ise siseviimistlusel värvitud seinu aga vaid loetud ruumides - esik, sahver, köök ning aluskatteks siiski seinex e. värvitav tapeet.
Tapeedivalik on poodides suur, väga suur. Lapates katalooge on igalühel võimalik leida omale sobilik stiil, värv, muster, materjal. Palju oleneb muidugi hinnast, kuid kui viimast mitte vaadata siis on valiku tegemine kindlasti raske.
Olen kasutanud veidi kallimaid ja ka odavamaid, paksemaid ja õhemaid materjale. Ega oskagi üheselt välja tuua, milline on parim. Tihtilugu on kallimad on kergemini paigaldatavad aga ka odavamate seast leiab selliseid. Õhemate pabertapeetidega sättimist ja kokkuajamist rohkem, tuleb ettevaatlikum olla kortsude tekkimisel. Minu lemmikud on siiski õhemad ja siledad vinüültapeedid, need harjaga pestavad ja struktuursed vinüültapeedid, mille seina liimimine on imelihtne.
Poelettidelt leiab erinevaid liime. Liimiriiuli ees võib silmade ees kirjuks minna. Lihtne lahendus. Metylen Vinyl Premium ja kõik tapeedid saab liimitud. Pabertapeetidele peab liimi veidi vedelamaks tegema kui vinüültapeetidele. Mina teen liimi alati silma järgi. Ketsetan. Siiani kõik mu tapeedipaanid ilusasti seinas püsinud.
Palju oleneb aluspinnast. Korterelamute paneelseinad ja vanade majade seintes olevad saepuruplaadid ei ole nii siledad kui teada-tuntud gyproc ja nendesse seintesse on struktuursed vinüültapeedid parimad. Õhuke tapeet nõuab siiski suhteliselt head, siledat aluspinda. Õhem tapeet näitab välja krobelused, seina ebatasasused, sealhulgas ka tapeedipintslist tulnud karvakesed ja isegi pisemad kübemed.
Peale pahteldust, nühkimist rullisin seinad üle Aqvastopiga. Kui seinad olid kuivad käisin kõik veel hästi kergelt! käsitsi üle, et tapeedi alla ei jääks rullimisel tekkinud tükikesi. Võibolla teen valesti aga peale rullides tekkisid pahtlitolmust väikesed muhukesed seinale ja need ma siis hiljem maha lükkasingi - hästi õrnalt.
Ka nurkadele võiks aega leida. Enne tapeetimist akrüüliga üle tõmmata, nii saab tapeeti lihtsamini nurkadesse keerata, suruda.
Seinexiga kaetud ja ülevärvitud sai ruumid, mis võivad vajada tihemini puhastamist ja ehk parandusigi. Esik - hele beez + pruun. Sahver - hele lilla+roosa. Köök hele + tume oranz. Eelistan heledaid toone.

Kahes toas sai seina struktuurne vinüültapeet. Lihtne paigaldada. Mustrite kokkuajamine võtab veidi aega aga muidu saab väga kiirest.

Kahes toas aga sile vinüül. No see on ikka üks töötajasõbralik materjal. Isegi minusugune amatöör saab porte vahele lõikamisega hakkama. Veidi aeganõudev kuid siiski teostatav. Proffidel käib asi kindlasti iga tapeediga kihku-kähku aga mina kui kodune nikerdaja pean ikka veidi vaeva nägema. Endale sobivad ja õiged (mis minule õige ei pruugi teistele õige olla) töövõtted saavutasin poole töö pealt.

Pabertapeeti kasutasin kolmes ruumis, kahes lastetoas ja puhkeruumis.
Pisikese tirtsu toa tapeedivalik sai tehtud mustrit ja hinda vaadates. Usun, et vahet pole kas panen sinna seina odavama pabertapeedi või kalli vinüültapeedi, kui laps seinale joonistab või tapeedinurka katkuma hakkab, saab ta jagu mõlemist. Pigem siis juba odavam, pole nii kahju kui varsti uut vaja. Miks lasen seinale joonistada? Ega hea meelega ei lasegi ja siiani pole veel ka joonistatud kuid teades, et pole võimalik teda alati jälgida kui ta oma toas noskerdab võib juhtuda igasugu vigureid. Kolm erinevat - kollane, oranz, mustriline, nendega ma siis "mängisin". Suurele ühevärvilisele pinnale lõikasin tegelasi mustrist, et sein lastepärasem oleks.
Poisi tuppa sai pabertapeet kuna me ei leidnud temaga ühist keelt mustri suhtes, mis olid ilusad, olid liiga kallid, mis olid normaalse hinnaga, ei meeldinud ühele meist. Lõpuks lasin siis lapsel endal valida sõelale jäänud variantide seast talle meeldiv. Valis. Minu õnnetuseks ühe nuhtluse. Tõelise nuhtluse, mida seinale liimides suutsin mitu korda jõuda kiruda ja isegi plaanisin juba pooleldi tapeeditud toa seinad paljaks kiskuda, et uut tooma minna. Sain siiski olemasoleva seina. Kaldseinad kahe tooniga ja teised kaks vastavalt tume ja hele. Porteks kasutasin kõige tavalisemat puitliistu.Ühte nurka lõikasin vanast, järelejäänud portest helendavad tähekesed, et ühevärviline seinakate lõbusam oleks.
Puhkeruumi seintega oli omajagu tegemist. Kasutasin pabertapeeti kuna mu ettekujutuses oli vaid pabertapeet sobilik kokku pambusega, ei mingit vinüüli. Poeriiulitelt sobilikku ei leidnud ja tuli tellida kataloogist. Tapeetimistöö pidi olema korralik ja puhas kuna iga liimiplekike jättis läikiva laigu. Kui tapeedi pealispind liimiseks sai, tuli see kohe puhta niiske lapiga eemaldada, sealjuures nühkimata, kuna oli tapeedi laiguliseks nühkimise oht. Kõige suurem jama oli pika paaniga, mis trepikohalt alumisele korrusele välja jooksis. Ehitatud sai ime asi jalge alla. Õnneks jäid seekord kondid terveks. Pambust panna imelihtne, panin selle laiupidi. Lõikasin vajaliku pikkuse, mäkerdasin liimiga ja vajutasin plärts seina. No mis viga sellega seinu katta, ei mingit kokkuajamist ega nühkimist. Tuba tehtud, ise tulemusega rahul.
Ja nüüd veel mõned pildid ka
Tänaseks peaksin õnnelik olema, no ja olengi, aga natuke ei ole ka. Kogu maja on saanud seintesse katted. Tapeeditud-värvitud. Mulle ju meeldib tapeete valida ja neid seina liimida aga nüüd on kõik. Mul pole enam midagi tapeetida.

Teisipäev, 9. märts 2010

Ilus hommik

Tänase päeva algus on päikeseline ja väga ilus. Temperatuur õues hetkel -5,6 kraadi kuid päikesepoolsed räästad tilguvad jõudsalt. Täna pole ühtegi tulekoldesse leeki elule puhkunud ja toas 21 kraadi. Mõnus. Päike joonistab läbi suurte puude ja aknaklaaside toapõrandale rõõmsaid päikeselaike ning kuuma kohvi lõhn ja tugev aur tassist on heaks hingekosutuseks. Pisike jõnglane loobib riiulist välja kõikvõimalikud CDplaadid, mis tähendab emmele hilisemat koristustööd, aga sellest ei lase ma end häirida. Öeldakse ju, et las laps teeb, mida tahab, peaasi, et ei nuta. Olgu siis hetkel nii. Kodus on hea, kodus on ilus, kodus on mugav, kodus on... Kodu on tõeline paradiis, selline ilus hommik tõestab seda jälle.

Esmaspäev, 8. märts 2010

Köögimööbel

Iga perenaise suurimaid, või vähemalt üks neist, soove on omada ilusat, mugavat, praktilist kööki. Tihtipeale on just köök see pere kokkusaamise koht ja ühise ajaveetmise ruum. Seda on muidugi ka elutuba või mõni muu ruum, näiteks sahvergi vahel, kui ühiselt seal midagi otsida. See selleks.

Mina mõtlesin ja unistasin oma uuest köögist juba ammu enne seda kui sisetööd kodus köögini jõudsid. Muidugi sain ma kodus seepärast nii mõnedki korrad hurjutada, et kas liiga vara ei muretse, aega küll jne. Oli küll aega, aga mulle meeldis sellest unistada. Olin kindel, et valmismööblit ma ei osta ja tahan just sellist, mis minu vajadustele vastab ning meie kodu kööki sobib.
Ühel hetkel võtsin kätte ning laadisin netiavarusest alla sobiva programmi demo ja alustasin mööbli joonistamist. Olin veendumusel, et pannes pildi kokku enesetarvis paberile, on lihtsam oma soove ka potensiaalsele tootjale seletada. Selles oli mul ka õigus. Kahjuks ei toetanud programm joonistuse salvestamist ja nii kasutasin ma head copy-paste meetodit, piltide wordi dokumenti salvestamiseks. Tore, et seda tegin sest ühel heal (tegelikult halval) hetkel jooksis mu raal kokku ja kogu töö oleks päris nullis olnud. Kuna pilt täiesti valmis ei saanud on joonis veidi erinev tegelikkusega. Mul polnud enam viitsimist puhtalt lehelt alustada. Lisaks tegin kaaskirja kuhu lisasin kõik oma soovid, sealhulgas ukseprofiili ja käepidemete kohta ning palju küsmusi. Seejärel valisin välja 9 ettevõtet, kust hinnapakkumist ja soovitusi küsida. Arvestades, et on ettevõtetele majanduslikult rasked ajad ja iga töö peaks olema tähtis, oli tagasiside kesine. Kolm ettevõttet ei vastanud üldse. Kaks polnud huvitatud kuna tööd palju, muidugi tore kui tööd on. Nelja mööblitootjaga sai pikemalt kirju vahetatud ja helistatud. Üks neis langes poole läbirääkimise pealt välja kuna ei äratanud usaldust. Niisiis jätkus jutt kolme tootjaga. Nimesid ma siinkohal ei nimeta aga ütleks, et nende suhtumine - abivalmidus, kaasamõtlemine, minu ideede täiendamine, oli väga hea. Poleks arvanud, et nii palju erinevaid pisidetaile veel mul läbimõtlemata jäi. Niisiis sain lisaks infot, et sahtlite täielik avanemine teeb elu mugavamaks, et sahtlid võiksid olla vaikselt sulguvad, et erinevaid lisasid, organisaatoreid ja korvikesi on valikus kataloogide kaupa. Nende viimastega ma oma peakest vaevama ei hakanud, valisin välja nugade-kahvlite sahtli organisaatori ja sellega asi piirdus. Minu joonise ja mõningate lisatud täienduste baasil sain hinnapakkumised.
Hinnad. No jah. Hinnad old vääega suure erinevusega. Aga. Kõik on läbirääkimise asi. Tõsiselt. Mõni tuhat siia-sinna pole mingi probleem. Olenevalt mööbli koguhinnast pole asi ka suurem hinnalangus. Nii oli ka meie puhul. Kõige kõrgema hinna pakkuja alandas hinda potsti! 1/4 võrra kui andsin selge ülevaate, teiste pakud hindadest. Müstiline hinnalangus mu meelest. olgu kuidas on aga mööbli hind kujunes lõpuks täpselt selliseks nagu ma oma eelarves ette olin kujutanud.
Nüüd tuli raskeim osa - otsus kust tellida ja kellele ära öelda. Oi kuidas ma selliseid olukordi ei salli. Nii halb on öelda kellelegi, tublile, abivalmile ja sümpaatsele inimesele, et tegid küll head tööd ja mulle oli väga heaks abiks kogu sult saadud info aga ma otsustasin mujalt tellida. Oi, kuidas mulle see ei meeldi. Meeldib või mitte aga kolme mööblikomplekti ma ei vajanud, seega pidin kahele tootjale eitavalt vastama. Raske oli, kuid tehtud sai.
Mööbel tellitud, osaliselt makstud, jäi üle vaid oodata. Neli nädalat. Täpselt. Kukkus tähtaeg oli ka mööbel valmis, käisin seda vaatamas ja arvet tasumas. Juba järgmisel hommikul olid poisid kohal ja kolistasid pool päeva, et see üllitis mu köögis kokku panna. Asi valmis, mina õnnelik.
Ahh-jaa, mööbli ootamise ajal sai tellitud ja ära ostetud ka tehnika, ahi ja kombineeritud (2xelekter + 2xgaas) pliidiplaat. Nõudepesumasin ja külmik olid olemas.
Tänaseks on tellitud mööbel meid teeninud 4,5 kuud.
On välja tulnud puudusi.
Puudused:
1. Vaatamata pikale läbirääkimisele, ja arutamisele avastasin kohe esimesel päeval, et paar kapiust oleks pidanud käima lahti teise käega, mugavuse asi. Tellides ei mõelnud, et peaksin hakkama seda üle kontrollima. Olgu, sellest sain üle, olen harjunud olemasolevaga ka juba.
2. Mööblitootja on kasutanud sinega materjali. No seda oleks võinud ikka mulle üelda, et seda kasutavad. Ebameeldiv üllatus. Igapäevaselt ei pane enam küll tähele aga ikkagi. Tunnen, et see oli alatu.
3. Puituks nõudepesumasina ees on kuivanud ja uksepaneelil sees 2 pragu. Helistasin juba kuu tagasi, et selline mure ja tahaks korda saada aga mind on ära unustatud. Helistan uuesti. Mõistan, et puuküttega pliit majas ja selline asi võib juhtuda aga korda tahaks ikka saada ju.
4. Tööpind on veidi tundlik ja krapsud kerged tekkima. Tööpind liimitud kokku kahest mööbliplaadist ja lamineeritud kattematerjaliga.
5. Ahju all pidi olema sahtel, aga pole, ettekäändel, et oleks jäänud liiga madal. No aga kokkulepe oli, et seal on sahtel. Olgu või madal.

Aga on ka häid külgi ja rohkemgi kui puuduseid :). Tasakaalustamaks puuduseid panen kirja ka nendest hedest asjadest mõned:
1. Täielikult avanevad ja vaikselt sulguvad sahtlid on ikka üks õige otsus!
2. Tööpinna ja kappide värvivaliku ning käepidemete valikuga olen väga rahul.
3. Ülemise nurgakapi sees riiulid väga hea süsteemiga. Esialgu arvasin, et seal paar suurt ja sügavat riiulit, mille tagumisse nurka ligi ei pääse. Tegelikkus aga hoopis teine. Väga hea lahendus!
5. Ülemised kapid kõrged ja ruumi küllaga, ülemistele riiulitele ligipääs, minul kui pisikesel tegelasel, raskendatud kuid ega peagi sinna kõrgele pidevalt ronima.

Selline lugu siis mu köögiga. Kokkuvõtteks võib olla siiski rahul.

Naistepäev


Olgu nimi Mann või Laine,
täna oled lihtsalt naine!
Ole memm või ole plika,
naistepäev on Sinul ikka!

KAUNIST NAISTEPÄEVA, MEILE, NAISED!!!

Pühapäev, 7. märts 2010

Diifenbahhia

Dieffenbachia
Diifenbahhia pärineb Kesk- ja Lõuna-Ameerika troopilistest ja lähistroopilistest metsadest. Neid on umbes 30 liiki. Levinuim liik on tähniline diifenbahhia (D. maculata), millest on aretatud mitmeid sorte.
Diifenbahhia kuulub võhaliste sugukonda.

Õied ja lehed
Looduses taim õitseb, kuid toatingimustes on õite nägemine väga harv juhus. Rohekasvalge kõrglehega ümbritsetud tõlvikõisikud, millel pole erilist dekoratiivset väärtust. Lehestik nahkjas, lopsakas, kirju. Lehe kuju ovaalne ja pikkus 15-40 cm. Pilkupüüdev on taim, millel rohelistel lehtedel kollase-valge värvilaik korrapäratute tumeroheliste täppidega.
Kastmine, piserdamine ja väetamine
Taime tuleb kasta mõõdukalt. Kui on liiga kuiv, muutuvad leheservad pruuniks, liigniiskuse korral kolletuvad lehed.
Taim armastab niisket õhku. Kuiva toa puhul on soovitatav lille piserdada, kas või iga päev.
Kevadest sügiseni väeta vähese lämmastikusisaldusega väetisega 1 kord kuus. Väetada võib vedelväetisega kuid ka kraanulite või väetisepulgaga.
Temperatuur
Alla 15°C temperatuuri korral vajuvad lehed longu ja alla 5°C võib taim hävineda. Taim vajab kasvuks valget, kuid otsese päikese eest varjatud kasvukohta. Väga soojalembeste taimedena vajavad kasvuperioodil 20–25°C, talvel 17–20°C
Ümberistutus ja paljundamine
Taim istutatakse ümber kevaditi igal aastal veidi suuremasse potti huumusrikkasse mulda. Tähele peaks panema, et ta vajab happelist mulda ja pott ei tohi olla liiga suur, võib öelda, et võimalikult väike pott.
Paljundada on diifenbahhiat lihtne. Kui taim on juba vanem ja nn. „Palm” siis tuleb lõigata varrest maha ning ülemine lehtedega osa pista teisse potti, kus ta juured alla kasvatab. Samas, ei pea nii tegema just vana taimega, on võimalik ka noort taime sedasi paljundada. Vanema taime puhul, kui lehtedeta vart on palju, saab varre mitmeks jupitada ja ka lehtedeta varrejupid eraldi potti pista. Võib kasutada stimulaatoreid, et juured kergemini ja kiiremini alla tuleksid. On ka sorte, mis annavad juurtest võsusid, mida kerge iseseisvateks taimedeks jagada.
Erihooldus
Vähenõudlik. Taime noorendamiseks lõigatakse latv maha jättes järele vaid 10cm tüüka. Nii saadakse mitmeharuline kohev taim. Vanemad taimed ajavad alumised lehed maha ja nii saab lill palmi välimuse. Kui aga lehed, mis maha langevd, on noored ja värsked, võib süüdistada kuiva õhku ja ka tuuletõmbust.
Kõik taimeosad on mürgised. Hooldamisel (pügamisel) soovitatav kanda kummikindaid. Taim on ohtlik oma mürgisusega ennekõike koduloomadele ja pisikestele lastele kes teadmatuses võivad mürgiga kokku puutuda - enamjaolt taime lehti närides. Sellisel puhul on suu limaskesta põletus ja paistetus kindel.
Asukoht toas
Sooja ja niiskuslembene poolvarjutaim. Taim saab hakkama ka väheses valguses ja seega sobib hämaratesse kohtadessegi. Ta ei taha tuuletõmbust ega otsest päikest, tuuletõmbuses kolletuvad taime alumised lehed ja päike põletab taime lehti kergesti.
Minu diifenbahhia
Diifenbahhia on mul suhteliselt „värske” taim ja ega ma tea temast eriti palju. No teoorias ehk midagi tean aga praktika peaaegu olematu. Asukoht on tal poolvari, võib öelda isegi, et pisut hämar. Peaks ta peremasse kohta viima, kuigi nad pidavat edukalt hakkama saama ka väheses valguses. Kastnud olen teda vist liialt, kuna mõni aeg tagasi oli mitu-mitu lehte kolletama hakanud. Aga kas on viga valguse puuduses või ülekastmises, ma ei tea. Pigem vist ikka ülekastmises. Kuigi kastan omaarust normaalselt, muld on pidevalt niiske ja drenaash on hea, piserdan teda ka aegajalt. Korjasin kolletanud lehed ära ja jälgisin teda, katsusin mulda, pealt oli veidi juba kuivanud aga sügavamal veel niiske, ei julgenud kohe kasta, lasin veel olla. Kaks nädalat hiljem oli muld kuiv ja viisin lille veevanni. Nüüd on aga lehed otstest pruuniks minema hakanud. Saa siis aru, ülekastmine, kuivus, mina ei oska seda elukat kasvatada. Ahh, et vähenõudlik ja kerge hooldada. No ma ütleks, et vastik mürgine kapriisitar. Plaanisin kevadel ühe kolmest tüvest maha lõigata, et ta siis hargnema hakkaks, tahaks kohevat taime. Hehh, ma kohe ei tea, mis peale hakata, kas julgen noa sisse lüüa, sureb päris maha. Esialgu püüan rohkem-vähem kasta kui seni, vaatan, mis moodi ta millelegi reageerib. Võiks uue asukoha otsida, äkki talle lihtsalt ei meeldi praegune asukoht. Kole mürgise taimena ei tahaks aga samas teda lapsele kättesaadavaks teha, plika alles aastane ja paras kraaka, pistab veel taime suhu, seda jama küll vaja pole. Murelaps on see mu diifenbahhia.

Laupäev, 6. märts 2010

Kevade lõhna pildis

Mõned lillelised pildid eelmisest, 2009 aastast. Südant soojendav siin miinuselises ja lumises olemises.



Pisikese õiega võõrasema

Tulp (nime ei tea)

Tulp ´Crispa Mix´
Tulp täidisõieline (nime ei tea)

Tulp ´Wilsoniana´

Nartsiss ´Minnow´ (õis 2cm)

Madalad nartsissid (nime ei tea)
´Tete-a-tete´ ???

Tulp ´Tarda Dasystemon´

Tulp ´Polychroma`



Märtsikelluke

Lumikelluke

Krookused

Kobarhüatsint

Lumi

Ma ei hakka pikalt heietama, aga elan end siia rahulikult välja.
Jälle sajab... krt ikka see valge ollus, mida lumeks peame. Lumi... krt .... tuleb taevast alla. Oleks talve algus, võiks õnnelik olla ja õue lund rookima joosta, aga pole ju, on talve lõpp ja sellest ... vastikust ... külmast ... valgest ollusest on kõrini! Täiesti siiber! Erakordselt ära tüüdanud. Jälle on trepp valge, no aitab juba! Tahan et see asi seal väljas ära sulaks, no hakka või ämbritega tuppa tassima ja vannis sulatama. Appi! Mul on ahastus juba peal. Seda valget jama näeme veel jaanipäeva ajalgi vist. Hetkel on küll tunne, et olen nõus kannatama pori, vihma, mida iganes, peaasi, et seda valget asja enam juurde ei tuleks. Järgmisel talvel, palun väga, aga veidikenegi väiksemas koguses!

Esmaspäev, 1. märts 2010

Õhtusöök Garfieldi moodi

Täna tuli lasanje isu ja otsustasin mehe kojutuleku ajaks söögi valmis saada. Kraapisin külmikust välja kõik, mis vähegi andis ja lasanjesse kõlbulik oli. Hakkisin ja praadisin kuni tuli aeg kaste teha, hehh, piima ju pole ja juust pandi ka eile õhtul nahka. Nii ei jäänud mul muud üle kui oodata koju näljane mees koos tähtsate komonentidega. Hakkliha, tomat, kurk, hapukurk, paprika, sibul, porgand ootasid mõnusalt pannil kuni piim ja juust saabusid. Kippelt kaste valmis ning lasanje ahju. Mmmm, mis lõhn ja oooo, mis maitse. No vot on toitev, väikesest tükist kõht täis ja meel hea. Nüüd tunneme end tõeliste Garfieldidena, patsutame punnis kõhtu, oleskleme diivanil ja laiskleme teleka ees.