Loen ja uudistan

Laupäev, 27. veebruar 2010

Laudpõrand

Lõpuks sai meie söögitoa ja elutoa põrand valmis. Nii nagu ikka, ei laabunud kõik plaanipäraselt, aga praeguseks on tehtud.

Kõige enne tunnistan, et põrandalaud polnud just selline nagu soovisime. Laud olemas, peab selle ikkagi ju maha panema. Esiteks, ei saanud kasutada lauda toa laiuselt ja teha tuli jätkatud põrand. Teiseks, laud kuivas põrandal nii palju kokku, et nende liitekohtadesse oleks võinud komistada. Nii see asi ei lähe. Tuleb üles võtta ja uuesti teha. Hoogu võetud, asja üle aru peetud hakati tööle. Kogu põrand lahti ja uuesti maha. Peale selle, et põrand on kaks korda maha pandud ei saanud ka lihvimine viperusteta mööda. Terve nädal plaanisime tööd meile sobivale päevale. Abikaasa läks hommikul lihvijat rendist tooma, mina jäin koju valvesse. Kaks-kolm minutit enne mehe ja lihvja saabumist läks elekter ära. Tore küll. Mehe vend lohutas, et ehk tuleb kohe tagasi. Kus sa sellega. Elekter võeti ära kogu päevaks. Kusjuures ma ei saanud meilitsi saadetud plaanilise elektrikatkestuse teadet miskipärast kätte ja nagu kiuste olime just selle päeva valinud. No tore lugu küll. Mis siis ikka. Päevotsa ootamist ja õhtul tööle. Lihvimine algas 16.30 ja valmis sai tsipa enne kolme öösel. 10+ tundi seega. Ma ise küll ei lihvinud, seda tegi mees koos vennaga. Põrand lihvitud ja vaatamata erinevate tolmutõkete paigaldamist oli kogu elamine puidutolmu täis. Järgmine päev tõime rendist ka tööstusliku imuri, sain õhtu otsa lihvitud tubade tolmutõrjega tegeleda. Ning veel järgnevad päevad kulusid kogu ülejäänud elamise koristamisele. Vastik on see puidutolm.

Kasutasime Osmo õli 3123 Gold Ahorn ja läbipaistvat täismatt õlivaha.
Õlitamine läks suhteliselt kähku. Mees pintseldas toonitud õli maha ja mina nühkisin, peale mõningast imbumisaega, lapiga kogu põranda üle. Umbes 60 ruutmeetri õlitamise tööaeg 2 tundi.
Peale kuivamist õlivaha kiht, millele järgnes veelkord õlivaha kiht. Niisiis kokku kolm katmist – toonitud õli + värvitu õlivaha + värvitu õlivaha. Tulemusega võib rahule jääda. Värvitoon sobilik ja põranda üldine välimus täitsa lahe.

Mõningad tähelepanekud omast kogemusest:
1. Lihvimise ajal tolmumask hädavajalik, meil olid olemas.
2. Lihvimist alustada põranda keskelt kuna esialgu tahab masin minna kuhu tema tahab, mitte kuhu sina tahad. Meil kipsseinas mõlk.
3.Viimane lihvketas peab olema suhteliselt peenike (meil oli 120). Kui teha jämeda paberiga ja hiljem toonida põrand tumedamaks jäävad näha lihvimise jäljed. 120ne ketas sobilik üldiselt aga mõned kohad oleksid võinud olla sellega rohkem tehtud.
4. Vajalik väike taldlihvija kuna suure masinaga nurki ei saa teha. Meil massin olemas ja liivapabergi oli valmis varutud.
5. Suurele lihvijale sobilikud lihvkettad ehituspoes tunduvalt soodsamad kui rendist kaasa ostes. Me tagastasime enamus rendist võetud kettaid.
6. Kettad on kahepoolsed ja meil kulus neid kokku 6 vist. Kasutuses olid erinevad: 60, 80, 100, 120
7. Lihvimise ja õlitamise vahel ei tohi põrandale kukkuda veetilgakestki. Toonitud õli toob need kohad esile. Meil käib kass vannis ja sealt tulles tuterdas oma märgade käpakestega põrandal, nüüd on templid maas.
8. Lihvimise käigus pragudesse läinud puidutolmu ei ole vaja meeleheitlikult sealt kätte saada, peale õlitamist muutub see kõvaks täiteks.
9. Toonitud õli veidi paks, meie lisasime sellele natuke vedeldit.
10. Vaadates Osmo õli hinda, võiks see ise põranda ära õlitada. Meie pidime siiski ise seda tegema.

Kevad?

Ma tahaks aga ei julge kirjutada kevad!, las jääda pealkiri küsimärgiga, ei julge hõisata enne õhtut.

Täna on teist päeva kahtlaselt soe. Eile näitas termomeeter 4,3 ja täna 5,4 kraadi sooja. Pange tähele: SOOJA! Maja katusel sai megalumega lumekoristustöid teha ja tänaseks on katus sinna jäänud lume seljast maha raputanud (osaliselt otse trepi ette, urr). Katuseaknaid küll veel avada pole võimalik kuna jää, mis nendele kogunenud, ei lase aknal liikuda. Kuurikatus on aga lumekoorma all lookas, sinna ei julenud ronida, et koristustöid teha.
Kõva pakase ja üüratu lumekoguse taustal oleks vana varese käredahäälne kraaks olnud kui ilusaim linnulaul mu kõrvadele, aga mida ma täna kogesin! Räästad tilguvad, linnud laulavad, no täpselt nagu päris kevad. No ja see linnulaul ei ole lihtsalt mingi siuts-siuts hääleproov vaid võrratu koorilaul. Praegu ekraanilt pilku tõstes nägin oravapoissi kuuseoksal keksimas, tal ka kindlasti kevade lõhn ninas. Nii vahva!

Pühapäev, 14. veebruar 2010

Tiiger-viiger, terveks aastaks

ILUSAT JA TEGUSAT
TIIGRI AASTAT!!!


Hiina pasunapuu

Radermachera
Hiina pasunapuu kodumaaks on Kagu Aasia. Teda kutsutakse ka Hiina nukuks.
Õied ja lehed
Väikeste läikivate lehtedega, õiteta tihe põõsas.
Kastmine, piserdamine ja väetamine
Kastmine peaks olema korrapärane. Kasvuperioodil tuleb pinnas hoida pidevalt niiskena. Kasta tuleks kogu mullapinda ümber taime, et vältida osalist kuivust, mis omakorda võib kaasa tuua taime lehtede langetamise. Ohtlik on liiga kuiv muld, aga ka ülekastmine. Kasuta toasooja vett. Suvel piserda aeg-ajalt. Talvel kastmist piirata.
Kevadest sügiseni tuleb väetada roheliste toataimede vedelväetisega iga kahe nädala tagant. Alternatiiviks on granuleeritud pikatoimeline (aeglaselt lahustuv) väetis kui seda kasutada kord aastas varakevadel. Just ümberistutatud taime e tohiks väetada umbes nelja kuu vältel, lase taime juurtel harjuda uue kekkonnaga.
Temperatuur
Soe 18-24°C. Suvel mõõdukas kuni soe, talvel mitte alla +13°C.
Ümberistutus ja paljundamine
Istuta ümber iga 2-3 aasta tagant, Nõrgalt happelist mulda vajav taim (pH 5,6-6,5). Kui muld tundub pisut liiga tihe, võib lisada veidi liiva. Igaaatane ümberistutamine ei ole hea, taim kasvab paremini pisemas potis kus juurepall on kompaktselt koos. Taim ei taha seisvat vett, seega vajab head drenaashi. Kasuta alati auguga potti ja soovitatav panna poti põhja korralik vett läbilaskev kiht.
Taime võib kasvatada nö. nullist, pannes seemnekese mulda ja oodata ja oodata ja kasvatada ja kasvatada. Kergeim (kuid ka see ei ole lihtne) viis taime paljunadada on võtta talt pistikud, needsamad oksaotsad, mis suurema taime pügamisel ära naksate. Siiski peab arvetama, et pistik peab olema roheline, mitte puitunud varrega kuna just roheline oksake võtab kergemini juured alla. Pistik ei tohiks olla ka liiga pikk, piisab 8-15cm jupist. Aseta oksake otsapidi poti sisse mulda ja kata pealt kilekotiga või 2L plastpudeli põhjast lõigatud topsiga, et säilitada niiskus, kuna juurte alla võtmiseks vajab taim pidevat niisket mulda. Aseta uustulnuk valgesse, kuid päikee eest kaitstud kohta. Juured peaksid moodustuma 3-4 nädalaga. Kuni juurte tekkimiseni ole hoolas ja hoia muld pidevalt niiske.
Erihooldus
Varakevadeti võib ja peakski taime lõikamisega kujundama, vastasel juhul võib kompaktsest ja ilusat koduilust saada hõre ja väljaveninud taim. Lõigata võib teda julgesti, peale lõikust kastmist piirata ja peale uute võrsete tekkimist kasta jälle tavapäraelt. Võrsed kipuvad kasvama valguse poole. Keerake aeg-ajalt taime potti natuke. Suveks võib viia rõdule või terrassile. Peaks arvetama, et see taimeke ei armasta muutusi, ei tasu teda liiga tihedalt tassida erinevatese asukohtadese ja parim on võimalikult stabiilse temperatuuriga koht. Suured ja järsud muutused võivad kaasa tuua rohke lehtede langetamise. Kui taim on langetanud palju lehti on soovitatav alles jäänud oksad ¾ kuni ½ peale tagasi lõigata ning vähendada veidi kastmist. Erinevatele probleemidele, mis puukesele ei meeldi reageerib ta lehtede mahaajamisega.
Asukoht toas
Kui taim jääb talveks sooja ruumi, suureneb oht kahjurid külge saada. Vajab eredat kuid hajutatud valgust, otsese päikese eest kaitstud, kõrge õhuniiskusega ruumi. Liiga kuivas ruumis ja/või suitsetamiseks kasutatavas ruumis laseb pasunapuu lehed maha. Eelistab eredat kuid hajutatud valgust, võib olla ka kerges poolvarjus, talle ei meeldi kasvada sügaval nurgas. Hästi kasvab lõuna-, ida- või läänekülje aknal. Pasunapuu ei taha tuuletõmbust, järsku sooja või külma lainet, st. ära aseta teda radiaatori või ahju vahetuse läheduse ega ka pidevalt avatava ukse ja akna juurde. Sobib hästi elu- ja söögituppa.

Minu Hiina pasunapuu
Ta on potis tiba viltune, kaua ühe küljega akna poole olnud ja end valgusepoole sirutades viltuseks vedanud. Seda oli ta juba siis kui ma ta endale soetasin. Mulle meeldivad ta tumerohelised lehed ja kuna lehed on pisikesed ja neid on palju siis on taimeke selline ilus pussakas. Kärpinud ma teda veel pole ja hetkel ei näe põhjust ka, eks aeg näitab, millal teda näpsama hakkan. Piserdan teda aegajalt ka talvisel ajal, meil majas keskküte ja toas suhtelielt kuiv õhk, samas on piserdamisel ka teine hea külg – taime lehed saavad värskendust ja puhastust, neid pisikesi lehti ei ole mõeldav tolmust teisiti puhastada. Aken, millel ta mul on, sinna päike eriti ei paista, õige pisut, aga sellegi varjab õues olev suur kask ära. Kevadel ja suvel hakkan seda akent tihemin avama, siis pean ta sealt ära kolima püüdes talle leida koha, mis sobiks aastaringselt, arvatavasti söögituppa, seal lähestikku kaks akent ja päike sisse ei paista, peaks nagu sobima.

Pühapäev, 7. veebruar 2010

Õunakeeks ja jäälaternad.

Küpsetasin täna keeksi, sellise kõige tavalisema, mitte midagi erakordset aga hiiglama hea. Kuna ma rosinaid ei armasta, asendasin rosinad õuna tükikestega, nad keeksi seest küll välja ei paista, aga maitses ülihea. No kes koera saba ikka liputab kui mitte koer ise ;)
Ja et keeksi söömise meeleolu parem oleks, süütasin õues jäälaternad. Need sai tehtud juba mitu päeva tagasi aga täna siis oli pidulik hetk kui need maja ees ilutsema hakkasid.
Istuda soojas toas, süüa midagi maitsvat, vaadata välja ja nautida kaunist pilti... Mis sa hing veel ihkad.

Laupäev, 6. veebruar 2010

Veidi pahur, veidi kurb.

Täna oli ilus ilm, rookisin JÄLLE lund. Juba mitu päeva pole juurde sadanud, aga rookida on ikka veel. Kui esimesed kaks nädalat vehkisin labidaga innukalt, siis praegu ei taha sellest enam kuuldagi. Valgest ollusest on siiber. Ma ei jaksa enam labidatäit lund sinna üles "mäkke" visata. Tõsised vallid on juba. Tagaaias pole meil ühtegi rada sisse kaevatud ja sinna üldiselt asja pole. Kuna me krundil aeda ümber pole, saavad metsloomad vabalt ringi liikuda, kährikpoiss, selline kohev ja töntsakas, käis nädalake tagasi lausa trepi ees, siis kobis kassi-august kuuri alla ja kolistas seal ringi. Revideerimise lõpetanud, tegi pähe tähtsa näo ja kadus kuuri taha pimedusse. Kuuri taga lumes on vaid metskitse-kiirtee ja jänespoisi käpajäljed. Võtsin kätte ja läksin sinna ringkäigule. Toppisin püksisääred korralikult saapasse ning astusin. Hästi astusin, põlvini lumme, mauhhh.
Selge, see rännak ei saa lihtne olema. Sellegipoolest jätkasin teekonda, oli ju plaani võetud mõne pildi tegemine. Esimene pilt. Jänes r...k on mu noored õunapuud ära närinud. Noor botaanik selline.
Sügisel olin tubli, katsin noorte õunapuude tüved, et jänksid neid nahka ei pistaks. No ma ei tulnud selle pealegi, et lund niiiiiii siga-palju maha sajab ja ma pean kogu puu kinni katma. Nüüd jänes itsitab metsas, et vaat kus loll. Ja nagu talle õunapuudest vähe oleks olnud, mu üks ja ainus ploom, eelmine kevad istutatud puuke, on kah talle ette jäänud. Oksad ära järanud ja mulle tasuks jätnud mõned oma pabulad.

Ma jänesepraadi ei armasta, aga hetkel on küll tunne, et pistaks ta ahju!

Kitsed on tuhninud segi kogu mu komposti (laiali laotatud mdalamasse kohta), kui lund vähem oli, oli näha, et mitte ei söödud vaid puude alt kokku korjatud õunu, vaid tuhniti segi kogu pinnas. Olgu kuidas on, mul pole kahju ka. Praegu on lund aga nii palju peale tulnud, et näha on vaid kratsitud lund, pinnaseni, või millegi toitvani välja pole jõutud kaevata.

Mul kohe kahju. Hea meelega viiks neile midagi, no mida? Kust ma saaksin vedigi heina, et neile võpsiku äärde sissetallatud raja serva viia?!

Täna nad jälle jooksid läbi me hoovi, kuuekesi. Ma ei saanud kahjuks kõiki korraga pildile kuna nende vahemaa venis väga pikaks.

No ja mu fotokas kah, siis kui on vaja mitu pilti järjest teha ja ruttu reageerida, on temal aega küll. Fokusseerib ja mõtleb ja... Ahh! Uut on vaja. Zuumida ei saa sellega üldse, siis jäädvustub vaid udukogu.

Ringkäigust veel mõned pildid.


Kuuri lumine katus päikeses

Lumi hoiab puust kinni kümne küünega, et mitte maha prantsatada
Seen

Kitse-kiirtee läbi tagaaia

Lumi kiigub, ka tal on oma lõbustused

Neljapäev, 4. veebruar 2010

Käändbokarna

Beaucarnea
Bokarnad on kohanenud oma kodumaa (Kesk-Ameerika) rohtlate ja poolkõrbete karmi eluga. Päeval kuum ja rohke päikesega, ööd aga jahedad. Vihma sajab harva ja puu peab talletama vett endasse, et kuivusega toime tulla. Tavaliselt ei ole bokarnad hargnenud, nii nagu meie poodides neid näha võib. Poes müüdavad puud on inimese sekkumisel, ladva maha lõikamise tulemusena, uinuvatest pungadest harusid ajama hakanud.
Õied ja lehed
Pikad rihmjad lehed on koondunud tüve tippu tihedasse kimpu.
Kastmine, piserdamine ja väetamine
Kastmisega tuleb piiri pidada, seda eriti talvel. Talvel võib kasta kord kuus. Puu talletab oma jändriku tüve alumisse osasse vett ja see võimaldab tal hakkama saada ka kuiva mulla perioodil. Ülekastmise korral on oht, et juurestik läheb mädanema. Kuna tegemist on sukulendiga, siis peab laskma kindlasti mullal vahepeal ära kuivada.
Piserdamine ei ole eluliselt tähtis, kuid vahel võiks piserdada ja siis puhta pehme lapiga lehed üle tõmmata, nii on hea lehti tolmust puhtaks saada.
Ka väetamine ei peaks olema tihe. Kasvuperioodil, kevadest sügiseni, 1 kord kuus, väetamisest piisab.
Temperatuur
Bokarna ei ole temperatuurile nõudlik. Tavalne toatemperatuur on sobiv, talvel eelistaks ta jahedat ruumi, isegi kümmekond kraadi. Samas alla 10°C temperatuur pikaajalselt ei sobi, lühiajaliselt kuni 5°C. Kui jahedat ruumi talle pakkuda pole, suudb ta edukalt ka toatemperatuuril hakkama saada.
Ümberistutus ja paljundamine
Bokarnad on väga aeglase kasvuga ja paari aasta tagune ümberistutamine on täiesti piisav. Vanemaad taimed võivad olla veelgi pikemalt ümberistutamata. Kui on soov turgutada ja kiirendada puu kasvu, siis peaks ta igal aastal uude potti istutama. Ümberistutamisel peaks teadma, et bokarna juurestik kasvab pigem laiusesse kui sügavusse. Talle sobib madal ga suurema läbimõõduga pott. Võiks valida raskema poti või plastik poti korral asetada see raskemasse ümbrispotti. Kuna puu lehestik on tipust hargnev ja nii mõnedki puud kasvanud veidi viltu, siis raskema poti puhul on ümberkukkumise oht väiksem. Mullaseguks sobib kaktustele ja sukulentidele mõeldud mullasegu. Kui sukulentide mulda pole võtta ja tuleb kasutada tavalist aiamulda või toalillemulda siis oleks hea teha väga hea drenaash ja peent kruusa segada ka mulla sisse.
Vahel võib käändbokarna anda „poegi”, mida saab eraldi potti istutada. Samas peab teadma, et seda ei ole lihtne teha, tavaliselt on poegadel vähe juuri ning nende juurdumine seega raskendatud. Soovitatav on kasutada juurdumist stimuleerivaid aineid.
Erihooldus
Käändbokarna on põhimõtteliselt „istuta ja unusta” taim, kui tal on valgust ja saab ka veidi kastetud, ongi kõik talle vajalik olemas. Hullu erihooldust ta ei vaja. Soovitatav kaitsta koerte ja kasside eest. Kassid võivad väiksema puu lehtedest jagu saada väga kiiresti, süües need lihtsalt ära.
Asukoht toas
Asukoht peaks olema väga hea valgusega ja isegi otsese päikese käes. Suvel võib puukese välja rõdule tõsta või ka terrassile, koht võiks olla siiski tuulevaikne.
Minu käändbokarna
Minu bokarna on paksu tüve ja kolme haruga, tüve pikkus, mullast lõigatud kohani 55cm. Ta asub magamistoas kuigi ideaalis viiksin ta elutuppa. Mingi aeg oli ta isegi korstna kõrval ja korstna soojaks minemine puu lähedal ei tenud taimele halba. Valgust tal seal küll on aga päikest mitte. Kahjuks tundub mulle, et paremat kohta ma talle pakkuda ei suuda sest mujal paneks meie pere kaslane ta nahka. Kiisule need pikad lehed maitsevad ja vastu tüve on tore ka küüsi teritada. Magamistuppa tal aga palju asja pole, päeval hoiame ukse kinni. Varem on meil olnud juhus kui kass istus diivanil ja krõbistas mõnuga ära kõik ilusad värsked lehed, kui need otsas siis sobisid ka vanemad. Puu on hakanud mullas liikuma, selle panen ka kassi südametunnistusele sest küüsi teritades kõigutas ta bokarnat korralikult. Kuna kass sõi mõnuga lehti nägi mu hoolealune vahepeal välja tõsiselt kurb ja rääbakas. Kolmest harust ühe lõikasin maha. Veidi aja pärast ajas ta mahalõigatud tüngast uue haru, mis kasvab jõudsalt. Puu on tõepoolest väga kannatlik ja kastmise ära unustamise korral ei juhtu midagi. Poes on nad suhteliselt kallid, aga mu meelest on nad seda ka väärt.