Loen ja uudistan

esmaspäev, 12. aprill 2010

Aasta viiekuune lasteaeda

Meie väike tirts oli täna esimest päeva lasteaias.
Kui hommikul lapse rühma saatsin, läks tema kohe huviga ringi vaatama. Jätsin ta sinna ja lahkusin. Autosse jõudes hakkas süda valutama, ajas iiveldama ja enesetunne oli väga sant, täpselt selline tunne oli, nagu oleks saanud hakkama mingi väga suure jamaga. Plaanisin kodus kasulik olla ja ära kasutada seda vähest aega, mis üksi kodus olemiseks on. Tegelikkuses ei suutnud ma mitte midagi teha. Ainult mõtlesin, et lähen õue ja teen midagi, koristan, triigin. Mitte ei suutnud. Kogu aeg olid mõtted tirtsul ja sellel kuidas ta ikka hakkama saab ja mis ta teeb. Juba pool neli kraapisin lasteaias ukse taga. Eglel ei olnud mu tuleku üle sooja ega külma, vaatas korra üle õla ja mängis rahulikult edasi. Kasvataja sõnul oli kogu päev väga hea, laps ei nutnud mind taga ja seltsis kenasti. Mul oli tohutu pingelangus, sain julgust ta ikka hommegi lasteaeda viia.
Kallis tütreke, palju õnne tähtsa sammu astumise puhul!

Nädalavahetus seljataga

Laupäeval sain suurte kuuskede alt, meie krundi kõrgeimast nurgast veidi muru riisuda. 1/3 eesaia murulapist, ülejäänud oli veel liiga märg või lausa lumemätaste all peidus. Muru hallitab, see koht, mida riisuda sain, ei olnud halli kuuega kaetud, aga just need vesimärjad kohad - täitsa hall. Kiviktaimla taga aias ja flokside peenar sai korralikult üle käidud, nüüd kohe ilus vaadata.
Kapsamaa nurgas käisin kah korra jooksujalu läbi. Puha lumine veel. Kurgilava tegin korda, kevasin maa läbi ja varsti plaanin sinna tibake tilli külvata, klaasist kaane all ehk on juba nii soe küll.
Lumikellukesed õitsevad, krookused, nartsissid ja mõned tulbidki on nina mullast välja pistnud.
Ja muidugi lõke. Hakkasime otsast kuuride tühjaks tassimist. Ehituse ajal oli hea kõik ebavajalik kuuri tassida, et küll kunagi vaikselt ära koristame. Põletasime korraliku portsu kõikvõimalikke vähem vajalikke asju ära. Päike taevas, lõke maas, korralik lumesulatusprojekt. Seda tööd saame veel palju teha. Meenus esimene aasta siin, siis ka lõke kärssas vahet pidamata.
Uputab ikka. Pump uriseb keldris, veetase keldri põrandal stabiilselt sentimeetri ümber. Silmnähtavalt jookseb juurde. Hetkel pole lootustki, et vee hulk vähemaks jääb.

kolmapäev, 7. aprill 2010

Kas veel on vähe?

Kõik sujus kenasti aga siis. Siis vajus kõrvalhoone kokku. Päästsime vihma käest kõik tähtsamad ja vihma pelgavad asjad keldrisse. Lumi sulab, vihma sajab, porilöga on veidi taandunud. Täna katlasse tuld tegema läinud mees avastas, et kelder upub. 20 ruutmeetrise keldri põrand kaetud 12cm veekihiga. Just nimelt. Kõik asjad, mis katkisest ja vihma läbilaskvast kuurist kuiva keldrisse viisime, ujuvad nüüd rõõmsalt vees. Papkastid on läbiligunenud, küttepuud imavad vett nagu svammid, katla tuhaanum vesine, saepuruplaadist kapid ei armasta vett aga on ikkagi sunnitud varbaid vees hoidma, moororsaag, muruniitja ja loetamatul arvul muid asju. No mida värki! Pumpa meil kah pole, et kelder tühjaks tõmmata. Homseks kuluartikliks see veeimur saab, vaevalt, et vesi niipea taandub. Oi-jah. Kõik oligi juba liiga ilus.

laupäev, 3. aprill 2010

Fotojaht: KAUGEL

Kaugus on suhteline mõiste. Kauge võib olla tegelikult lähedal ja lähedal tegelikult kauge, olenevalt kontekstist ja hetke olukorrast. Nii minevik kui ka tulevik on kauged. Kättesaamatu on kauge...

Pilt aastast 2006, kui olime kodust kaugel.

Binokkel on tore asi, sellega saab kaugusesse vaadata...
ja ka kaugeid pilte saab läbi selle teha ;), pildile jäi ka tänane udu.
Kindel on see, et päike, mis upub silmapiiri taha, on kaugel. Ürita palju tahad, kätte ikka ei saa.Vees kivid, luiged ja jupike maismaadki kaugel

Teisedki on kauguse mõistet lahanud

neljapäev, 1. aprill 2010

Ratsuritäht

Ratsuritäht, mille kuu alguses keldrist tuppa tõin, avas täna hommikul oma kaunid õied.
Eelmisel aastal oli sellel samal lillel kaks õievart, ootame tänavugi sama palju õiteilu.

Teine ratsuritäht millegipärast eelmisel aastal ei õitsenud, kasvatas endale vaid pikad-pikad lehekõrvad. Täna avastasin, et ka see lilleke on oma nina välja ajanud. Millest selline pikk tärkamise-ärkamise vahe neil kahel isendil on ,ei oska arvata.

Arvutijuttu

See siin ei ole aprillinali. Naljast oli asi kaugel.

Ei noh, muidu on kõik hästi kui välja arva asjaolu, et nädal tagasi sain oma arvutisse viiruse. Tasuta programmid, mille olin soetanud - AVG ja COMODO viirusetõrjed seda ei leidnud, ka nuhkvaraprogrammid ei teinud teist nägugi. Õhtul lõin raali kaane pauguga kinni ja läksin magama, jättes viiruse mu pilte vaatama.
Siinkohal ütlen ära, et ega ma arvuti hingeelust suurt midagi ei tea, olen rohkem programmde tundja kui hingetohter.
Juba varem sai kodus arutletud, et võiks uue arvuti osta, mis siis asjalikeks tegevusteks jääks ja vana (tegelikult 4,5 aastat pole vana aga ok) mängimiseks ja erinevateks muudeks katsetusteks. See aeg jõudis kätte. Hommikul, esimese asjana, kappasin poodi kiirkorras uut abilist ostma. Sellist normaalse hinnaga, eelmine ei olnud normaalsega kuna ükski mõtlev inimene ei ostaks koduseks kasutuseks nii kallist. Ja arvate, et see oli lihtne? Kus sa sellega. Valikut oli, jaa, aga valida ei osanud. Siiski, endalegi üllatuseks suutsin suhteliselt kiirest ära otsustada ja tehing sai tehtud. Otsustamine õnnestus tänu abikaasale kes mind maapeale sikutas ja lõpuks kahe viimasena sõelale jäänud raalist ühe välja valis. Uue pereliikmega koju jõudes ja selle käivitades sain esimese shoki, ma ei tulnud poes sele pealegi, et küsida, ega ta eesti keelne ole. On. On. On. Paanika. Loen... "Vidinad", no mis asjad need veel on? Olgu, harjun ehk ära. Veidi enam temasse süvenedes tabas mind teine shok. No milleks on vaja toppida selle värske ilmakodaniku sisse niiiiii palju igasugu mõtetut jama. Igasugu prooviversioone, seadistada arvuti hüplevate akendega ja muud säärast. Tundus, et tööle on seadistatud kõik võimalikud vilkuvad, prääksuvad ja piiksuvad asjad, mida üks Windows 7 suudab pakkuda. Ega muud üle jäänud hakkasin seadistusi muutma, et oleks inimlikum kasutada.
Tulles tagasi vana arvuti ja viiruse juurde. Arvuti jooksis kokku, oli mega-hüper-super aeglane ja tegi muid lollusi. Süsteemi recovery sai tehtud. Aga. Ise loll, sai valitud "taasamine tehase algseadistustele". Miks ma nii tegin, ma ei tea, varem sama asja tehes, ei seadistanud päris algtasemele ja failid jäid kõik alles. Muidugi oli arvuti sõnakuulelik ja tegi seda, mida palusin, kirjutades üle temas olnud andmed. Nutma ajas. Polnud ma teinud ju pack-uppi sügisest saati. See tähendas seda, et kadunud olid kõik pildid alates september 2009 kuni märts 2010. See oli valus! Eriti olulised mulle olid lapse ja maja renoveerimise pildid. Viisin murelapse Arvutiexperti ja palusin päästa/taastada meie failid. Jaa, nad tegid seda, sain osa pilte tagasi. Kahjuks oli võimalik taastada pigem vanad pildid, mis olid mul ka plaatidele kõrvetatud, uuemaid oli vähem, umbes pooled (ehk veidi rohkem, osa on veel sorteerimata).
Hea õppetund! Lubasin endale, et ostan nüüd ka suuremahulise mälupulga kuhu inffi talletada ja ka plaate teen tihemini ja viirustest püüan ka eemale hoiduda.
Loll pea on ihu nuhtlus.
Kui pea ei jaga, jagavad käed ja jalad (ja rahakott jagab eriti lahkelt!)
Siin ka üks link kust saab palju tarkust ja erinevaid linke suunamaks kasulikele lehtedele.