Tapeedid seina

Suure lammutamise-loomise perioodil ootasin mina kannatamatult aega, mil saaks juba tapeetida-värvida. Nii nagu ikka etteruttavalt oma mõtetes meeldivamas tegevuses ;). Uutes modernsetes majades on väga palju jäänud silma palja, sileda seina värvimist kõikvõimalikes eluruumides. On vahvaid värvilahendusi, on shabloonvärvimist ja seinamaalinguid. Minu lemmikuks on siiski tapeet. Tapeet annab ruumile hubasuse ja soojuse. Värvitud seinad minu jaoks seda tunnet ei loo. Ma midugi ei vaidle värvitud seinte austajatega. Maitse asi. Kasutasin ka ise siseviimistlusel värvitud seinu aga vaid loetud ruumides - esik, sahver, köök ning aluskatteks siiski seinex e. värvitav tapeet.

Tapeedivalik on poodides suur, väga suur. Lapates katalooge on igalühel võimalik leida omale sobilik stiil, värv, muster, materjal. Palju oleneb muidugi hinnast, kuid kui viimast mitte vaadata siis on valiku tegemine kindlasti raske.
Olen kasutanud veidi kallimaid ja ka odavamaid, paksemaid ja õhemaid materjale. Ega oskagi üheselt välja tuua, milline on parim. Tihtilugu on kallimad on kergemini paigaldatavad aga ka odavamate seast leiab selliseid. Õhemate pabertapeetidega sättimist ja kokkuajamist rohkem, tuleb ettevaatlikum olla kortsude tekkimisel. Minu lemmikud on siiski õhemad ja siledad vinüültapeedid, need harjaga pestavad ja struktuursed vinüültapeedid, mille seina liimimine on imelihtne.

Poelettidelt leiab erinevaid liime. Liimiriiuli ees võib silmade ees kirjuks minna. Lihtne lahendus. Metylen Vinyl Premium ja kõik tapeedid saab liimitud. Pabertapeetidele peab liimi veidi vedelamaks tegema kui vinüültapeetidele. Mina teen liimi alati silma järgi. Ketsetan. Siiani kõik mu tapeedipaanid ilusasti seinas püsinud.

Palju oleneb aluspinnast. Korterelamute paneelseinad ja vanade majade seintes olevad saepuruplaadid ei ole nii siledad kui teada-tuntud gyproc ja nendesse seintesse on struktuursed vinüültapeedid parimad. Õhuke tapeet nõuab siiski suhteliselt head, siledat aluspinda. Õhem tapeet näitab välja krobelused, seina ebatasasused, sealhulgas ka tapeedipintslist tulnud karvakesed ja isegi pisemad kübemed.

Peale pahteldust, nühkimist rullisin seinad üle Aqvastopiga. Kui seinad olid kuivad käisin kõik veel hästi kergelt! käsitsi üle, et tapeedi alla ei jääks rullimisel tekkinud tükikesi. Võibolla teen valesti aga peale rullides tekkisid pahtlitolmust väikesed muhukesed seinale ja need ma siis hiljem maha lükkasingi - hästi õrnalt.
Ka nurkadele võiks aega leida. Enne tapeetimist akrüüliga üle tõmmata, nii saab tapeeti lihtsamini nurkadesse keerata, suruda.

Seinexiga kaetud ja ülevärvitud sai ruumid, mis võivad vajada tihemini puhastamist ja ehk parandusigi. Esik - hele beez + pruun. Sahver - hele lilla+roosa. Köök hele + tume oranz. Eelistan heledaid toone.

Kahes toas sai seina struktuurne vinüültapeet. Lihtne paigaldada. Mustrite kokkuajamine võtab veidi aega aga muidu saab väga kiirest.

Kahes toas aga sile vinüül. No see on ikka üks töötajasõbralik materjal. Isegi minusugune amatöör saab porte vahele lõikamisega hakkama. Veidi aeganõudev kuid siiski teostatav. Proffidel käib asi kindlasti iga tapeediga kihku-kähku aga mina kui kodune nikerdaja pean ikka veidi vaeva nägema. Endale sobivad ja õiged (mis minule õige ei pruugi teistele õige olla) töövõtted saavutasin poole töö pealt.

Pabertapeeti kasutasin kolmes ruumis, kahes lastetoas ja puhkeruumis.

Pisikese tirtsu toa tapeedivalik sai tehtud mustrit ja hinda vaadates. Usun, et vahet pole kas panen sinna seina odavama pabertapeedi või kalli vinüültapeedi, kui laps seinale joonistab või tapeedinurka katkuma hakkab, saab ta jagu mõlemist. Pigem siis juba odavam, pole nii kahju kui varsti uut vaja. Miks lasen seinale joonistada? Ega hea meelega ei lasegi ja siiani pole veel ka joonistatud kuid teades, et pole võimalik teda alati jälgida kui ta oma toas noskerdab võib juhtuda igasugu vigureid. Kolm erinevat - kollane, oranz, mustriline, nendega ma siis "mängisin". Suurele ühevärvilisele pinnale lõikasin tegelasi mustrist, et sein lastepärasem oleks.

Poisi tuppa sai pabertapeet kuna me ei leidnud temaga ühist keelt mustri suhtes, mis olid ilusad, olid liiga kallid, mis olid normaalse hinnaga, ei meeldinud ühele meist. Lõpuks lasin siis lapsel endal valida sõelale jäänud variantide seast talle meeldiv. Valis. Minu õnnetuseks ühe nuhtluse. Tõelise nuhtluse, mida seinale liimides suutsin mitu korda jõuda kiruda ja isegi plaanisin juba pooleldi tapeeditud toa seinad paljaks kiskuda, et uut tooma minna. Sain siiski olemasoleva seina. Kaldseinad kahe tooniga ja teised kaks vastavalt tume ja hele. Porteks kasutasin kõige tavalisemat puitliistu.Ühte nurka lõikasin vanast, järelejäänud portest helendavad tähekesed, et ühevärviline seinakate lõbusam oleks.

Puhkeruumi seintega oli omajagu tegemist. Kasutasin pabertapeeti kuna mu ettekujutuses oli vaid pabertapeet sobilik kokku pambusega, ei mingit vinüüli. Poeriiulitelt sobilikku ei leidnud ja tuli tellida kataloogist. Tapeetimistöö pidi olema korralik ja puhas kuna iga liimiplekike jättis läikiva laigu. Kui tapeedi pealispind liimiseks sai, tuli see kohe puhta niiske lapiga eemaldada, sealjuures nühkimata, kuna oli tapeedi laiguliseks nühkimise oht. Kõige suurem jama oli pika paaniga, mis trepikohalt alumisele korrusele välja jooksis. Ehitatud sai ime asi jalge alla. Õnneks jäid seekord kondid terveks. Pambust panna imelihtne, panin selle laiupidi. Lõikasin vajaliku pikkuse, mäkerdasin liimiga ja vajutasin plärts seina. No mis viga sellega seinu katta, ei mingit kokkuajamist ega nühkimist. Tuba tehtud, ise tulemusega rahul.

Ja nüüd veel mõned pildid ka

Tänaseks peaksin õnnelik olema, no ja olengi, aga natuke ei ole ka. Kogu maja on saanud seintesse katted. Tapeeditud-värvitud. Mulle ju meeldib tapeete valida ja neid seina liimida aga nüüd on kõik. Mul pole enam midagi tapeetida.