Meie väike tirts oli täna esimest päeva lasteaias.Kui hommikul lapse rühma saatsin, läks tema kohe huviga ringi vaatama. Jätsin ta sinna ja lahkusin. Autosse jõudes hakkas süda valutama, ajas iiveldama ja enesetunne oli väga sant, täpselt selline tunne oli, nagu oleks saanud hakkama mingi väga suure jamaga. Plaanisin kodus kasulik olla ja ära kasutada seda vähest aega, mis üksi kodus olemiseks on. Tegelikkuses ei suutnud ma mitte midagi teha. Ainult mõtlesin, et lähen õue ja teen midagi, koristan, triigin. Mitte ei suutnud. Kogu aeg olid mõtted tirtsul ja sellel kuidas ta ikka hakkama saab ja mis ta teeb. Juba pool neli kraapisin lasteaias ukse taga. Eglel ei olnud mu tuleku üle sooja ega külma, vaatas korra üle õla ja mängis rahulikult edasi. Kasvataja sõnul oli kogu päev väga hea, laps ei nutnud mind taga ja seltsis kenasti. Mul oli tohutu pingelangus, sain julgust ta ikka hommegi lasteaeda viia.
Kallis tütreke, palju õnne tähtsa sammu astumise puhul!
Kallis tütreke, palju õnne tähtsa sammu astumise puhul!
5 kommentaari:
Suur tegu tehtud :)
Head kohanemist vist kõigepealt emmele:) A need nutupäevad vist veel tulevad, ei pääse neist ükski laps ega emme. See rohkem informatsiooniks, mitte ehmatamiseks.
Emme vajab kohanemiseks kindlasti rohkem aega kui laps ;)Pole ta mul eriti eemal ju olnudki (ühe päeva vaid on). Ma siiski loodan, et neid nutupäevi ei tule, pojaga meil neid eriti polnud aga ta läks ka 2a 6k lasteaeda. Samas, väiksem peaks kergemini kohanema.
Emmed põevad ikka alati rohkem. :o)
Aga mina olin küll selline laps, kes kordagi lasteaia pärast ei nutnud, vastupidi, magama sain ainult selle ähvardusega õhtul, et muidu homme lasteaeda ei saa! Seega pole Muhedikul päris õigus. Minu enda omadest ka vähemasti pooled ei nutnud...
kui laps on peaaegu poolteist aastat kõrval olnud, on tõesti esimesed päevad rasked kui ta osa päevast ära on. aga tasapisi harjub ju ära, eks ole!
Postita kommentaar