Eks me kõik oleme abi palunud, mõttes kirunud ja taevast appi soovinud, ligemesele abi pakkunud ning hädalisele appi tõtanud.
Märtsis, loetud päevad enne mu sünnipäeva, otsustas me kuur mulle sünnipäevakingi teha. Köögi aknast avanenud pilt pani mõttes vanduma ja appi karjuma.
Kui autoga sõidad, hoia silmad lahti, soovitatavalt mõlemad silmad. Kui oled aga juba paugu pannud, ei jää muud üle kui hüüda: "appi, kus olid mu silmad?!
Igalühel meist on mingi hirm. Ämblikud, pimedus, kinnine ruum, kõrgus. Kõrgusekartja ei lähe vabatahtlikult vaatetorni, et nautida ilu, mis sealt avaneb, kuid kui ta sinna mingil põhjusel ikkagi roninud on, karjub: "appi, ma kardan!" ja järgmiseks: "appi, kui kaunis vaade!"
Appikarjed
10 kommentaari:
Uh, esimene pilt tuletas taas eelmise talve ilu ja nuhtlust meelde!
Selle viimase pildi juurde kuuluva karjepaariga olen isegi kõrgustes koos olnud. Õnneks ise kasutan ainult teist. ;o)
Jah, paraku olen ka teise pildiga ise hakkama saanud. :o(
Mnjaa, see teine appi on päris karm, loodetavasti ei olnud see mõni elusolend, kes sinna ette jäi... Kõrgustes pean valdavalt üksi käima, seepärast jäävad viimase pildi esimesed karjed minu kõrvale kuulmatuks, aga noh, poja kasvab, on mul ka kompanjon olemas ;)
oi jah, sellist katuse langust ei tahaks ise kull üle elada. see paneb nii vanduma kui karjuma.
kardan ka kõrgust...
Eelmise talve lumerohkus tõi välja ehitise nõrgad kohad, mis tuleb sel aastal ära parandada.
Just eile sai ühe taolise tööga ühelepoole.
Kui jalgealune kindel, siis pole kõrgust eriti vaja karta... ;)
Autuga läks pahasti :(
nii vahva see viimane!
Ega see viimane juhuslikult Suure Munamäe vaatetorn ei ole? Ise käisin seal eelmisel sajandil ja pidin kaaslaselt paluma end käest hoida. Kardan kõrgeid kohti.
Esimene pilt tuleb tuttav ette, mitte küll sellest talvest, aga ühest varasemast sama lugu...
Kõrgust ma ei karda, seega viimase appikarje teine pool :D
Postita kommentaar