Ja ongi õhtu käes. Hommikune plaan sai enamjaolt täidetud. Marjapõõsate alused on puhtad. Nende rookimisele kulus tunduvalt rohkem aega ja energiat kui arvasin. Viimati puhastasin neid ei-tea-millal. Eelmisel suvel mõtlesin, et las kasvavad rohus, küll niidame, aga peale selle aasta esimest niitmist jõudsin ikkagi arusaamisele, et on kergem niita ja silmale ilus kui põõsaalused puhtad. Karusmarjapõõsas enne ja pärast:
Viis tomatilast "Minibel" istutasin suurtesse pottidesse ja jätsin kasvuhoonesse. Pidasin sealhulgas plaani, kuhu ja kuidas kasvikusse riiulit tahan ning loomulikult imetlesin tomatitaimi.
Lillepeenardes tuhnisin isuga. Ma olin tõeline umbrohuhävituspataljon. Lisaks tõstsin mõned asukad ringi ja korjasin ühte punti kokku isekülvanud ja õitsema hakanud võõrasemapojud. Kui peenrad puhtad, oli hing rahul ja silmal ilus vaadata. Erliselt meeldis mulle lihtne võõrasema, mis teist aastat õitseb.
Kui eelmisel aastal
külvasin kirikakart ja lootsin, et saan endalegi selle armsakese (ole kuulnud, et nuhtluse), kuid olin kurb, et ei saanud sealt ühtegi taime.
Täna oli rõõmupäev - leidsin ühe isendi peenra kõrvalt rohust.
Istutasin ümber aedhortensia "Kyushu" kuna talle valitud koht oli ebasobiv. Liiga varjus suurte kuuskede all. Selleks, et üks pisike põõsas teisele kohale viia, oli vaja aega, rahulikku meelt ja korralikku labidat. Meil on siin selle maaga just nii nagu on. Enamasti ikka nii, et istutada tuleb sinna, kuhu saab, mitte sinna, kuhu tahaks. Seekord olin taas jonnakas ja istutasin sinna kuhu tahtsin. Istutusaugu kaevamise käigus avanev pilt oli üsna kivine. Peale vaadates tundus, et need kivid sinna auku tagasi küll ei mahuks, õnneks ei olnud vajagi.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar