Troopika

Väljas on täielik troopika. Niiske ja palav. Juba väikseimgi mõttetegevus ajab naha seljas märjaks. Mulle soojus meeldib aga selline lämmi ilm on ka minu jaoks liig. Mitte ei taha end liigutada, kasulik olla ja tegutseda. Toas on mõnus. Paras päev mittemidagi tegemiseks.
Varjus niiskuse protsent 38 ja temperatuur 32,3; päikese käes niiskus 28% ja temperatuur 40,6 (Hmm. Ega see termomeeter üle kuumenenud ole?).
Jalutuskäik lastega oli tänase päeva suuurim etteaste. See võttis kah korralikult võhmale. Pisi-plikal olid oimukohad niimoodi märjad, et lausa tilkusid, endal a pojal nahk seljas kleepuv keel ripakil.
Kassi liikumist pole juba hommikust peale näha olnud, vaeseke on vist omadega läbi ja vedeleb teab kus.
Rohi kasvab meeletu kiirusega. Muruniitja andis otsad. No seda polnud küll vaja, pidanuks siis veidigi veel vastu. Meespere peab hakkama midagi aretama, nagu õigele eesti mehele kohane, remontima ja asja tööle saama. Tegelikult ei saa me selle masina peale pahased olla, on meid hästi teeninud. Niitnud rohtu, oksi, mulda, kive, traati, no kõike, mida ühe vana ja räämas maja õuelt leida võib.
Aga tegelikult on mõnus. Suvi on suve nägu :o)

Fotojaht: RIPPUV

Misse sis ää põle... rippuvaid asju palju ju. Aga nähh, võta näpust. Kui hakkasin fotikaga ringi tippama, ei jäänud midagi pöörast ette. Siiski sain tehtud mõned värsked pildid.

Elutuba. Kui varem käisin mööda poode ja otsisin innukalt sobivaid kupleid, siis nüüd olen meie sisekujundusega juba harjunud.

Peale selle, et ripuvad, läigivad ka.

Vanu pilte tuuslasin ka. Leid selline:

Kalasupp, nämm-nämm
Midagi suursugust vastandiks mu elutoa lambikesele

Igasugu vahvaid rippuvaid vidinaid

Väike ringkäik aias

Kaunis päev loomaaias

Kuna interneedus kodus ikka veel tõrgub, saan siia hilinemisega postitused.

Laupäeval sai loomaaias käidud. Ilma oli ilus, päike siras kõrgel taevas ja tuul sahistas pisut puude lehtedes. Palav oli. Paljud loomad olid päris peitu pugenud, mõned kössitasid jahedas puurinurgas. Siiski oli ka neid, kes end külastajatele näidata suvatsesid. Alljärgnevalt mõned pildid neist viimastest, nendest, kellel jagus südikust suvepalavuses ringi liikuda.

Part pojasega

Kiisu-tiiger

Kilbiga konn

Kotkas, suur ja tugev

Lontkõrv-kits

Hüljes

Uudishimulik Sudaani maasarvik

Kisakõrid ahvid

Jääkaru patrullis

Pisarateni liigutatud

Täna, kolm aastat tagasi oli kuupäevaks 07.07.07. Paljudel pulmapäevaks ihaldatud kuupäev. Paarid jooksid selle kuupäeva peale tormi, või õigemini olid nõus varahommikust sabas seisma, et saada aeg registreerimiseks. Meile kukkus see kuupäev juhuslikult sülle. Läksime avaldust tegema ja pakuti kas 07.07 või 28.07. Valisime 07.07.07. Ilus ju.

Täna sai kolm aastat abielu täis.

Hommik oli tavaline. Magasin nagu nott ja maast lahti ei saanud, ikka alles viimasel minutil. Muidugi siis läks kiireks. Kähku-kähku end korda, abikaasa tegeles lapsega ja nii me plikaga välja jooksime. Laps lastaeda, ise tööle. Tööpäev tavaline. Koju tulles hüppasin poest läbi ostsin meie pulmapäeva tervitusjoogi –Martini Asti ja kimasin koju. Mõttes abikaasale kutse restorani kus me oma registreerimisjärgse peokese korraldasime.

Kodus uksest sisse astudes tabas mind...midagi... olin oimetu. Abikaasa oli katnud söögituppa laua nagu restoraantis. Küünlad, lilled, vein. Romantiline. Ise oli shikilt ülikonnas ja ootas mind. Ma ei osanud midagi öelda. Pisarad tulid silma, need olid õnnepisarad. Olin liigutatud. Milline vastuvõtt!

Kõrvalhoone, lammutuseks

Kui märtsi teises poles kõrvalhoone katus maapinnaga tutvust tegi, ei olnud täpselt aru saada kui suured on hoone kahjustused. Seest oli küll näha, et seinas on auk aga kui ulatuslik, me sel momendil veel aru ei saanud. Oli mõte hoone taastada.

Katuse lammutas abikaasa juba maha, kõik, millest sai küttematerjali, on tükeldatud ja lõhutud, riitagi laotud. Kokku saime ikka korraliku koguse katlakütmiskõlbulikku materjali. Hea on selle juures see, et käesoleval aastal me puid tellima ei pea. Talvepuud olemas, njah, seda küll kalli hinnaga.

Tagumises seinas haigutab suur auk ja osa, mis veel püsti on, on ausõna peal. Tegelikult kui nüüd üdini aus olla, siis see parempoolne nurk on mu oma pisikeste kätega maha lammutatud, alles vaid tellise osa. Vasakpoolne on aga kohe-kohe kukkumas ning nurk teisest seinast paraja prao jagu eemal. Palju on veneaegset lappimistöid tehtud - tellisega. Liipas, lääpas, ei tegu ega nägu. Tänaseks on selge, et selle hoone elupäevad on loetud. Plaan, et selles hoones saab olema meie saun ja abihoone, on nurjunud. Tuleb kivihunnikuks kokku lükata see ehitis ja uus asemele püstitada.

Täielikult ma sellest siiski ei loobu. Maakive tuleb lammutusel paras ports. Ikka selliseid suuri ja veel suuremaid. Osadele neist olen oma vaimusilmas juba ka koha broneerinud kuigi neid tuleb sealt kindlasti rohkem kui esialgu vaja oleks. Aga küll ma neilegi rakendust leian. Paekividest püüan teha mõningaid ääristusi, teeradu... no midagigi. Paekivi on rabe. Suuri ilusaid tükke kokkukukkunud hunnikust naljalt ei leia. Proovisingi ise seina vaikselt lammutada, nii on võimalk saada ka suuremaid paelahmakaid kätte. Eks aeg näitab kui palju ja mida ma sealt kätte saan ning mis neist teha annab.

Suurem osa läheb äravedamiseks. Seda, kuhu-kellele-kuidas, ma veel ei tea. Lihtsalt mõte on, et peaks sellest kiviprahist lahti saama. Teaks, kes tahab kuhugi täiteks, laseks ära viia. Niisama annaks ära, peaasi, et plats puhtaks saab. Paar kohta on kuhu ehk võiks pakkuda aga ei ole veel asjaga pingsalt tegelenud.

Fotojaht: U

Seekordse teemaga liitumine jäi hiljapeale kuna terve nädalavahetuse ei saanud internetti sisse. Jonnakalt loopis mind võrgust välja. Tõeline interNEEDUS.
Kell on 23:35 Püüan nüüd kiirelt mõne pildi leida.

Suur U aga tagurpidi.


Ujujad.



Teised UUUUUUUUUUU-d