Fotojaht: paberist

Erinevad ajad, erinevad rahad, aga ikkagi paberist.

Lill, mis kunagi ei närtsi.

Teisi paberist asju saad uudistada siin.

Fotojaht: eestlane

 Eestlane on töökas...

... aga oskab ka lõbutseda...

 

... ning peale rasket tööd ja aktiivset seltsielu käib pesus...

 

... ja puhkab end korralikult järgmiseks päevaks välja.

Ja see ei ole veel kõik. Eestlane on tunduvalt mitmekülgsem - veendu selles ise!

Porgandi-apelsini moos

Mulle pakkus huvi ühest blogist leitud retsept. Loodan, et blogi omanikul ei ole selle vastu midagi, et lingin tema lehele).

Võtsin kätte ja katsetasin ning minu retsept tuli selline:

100g kooritud sidrunit

650g kooritud apelsini

700g porgandit

700ml vett

800g moosisuhkrut

 Pesin sidruni ja apelsini korralikult harjaga puhtaks. Panin vee potti. Riivisin tsitruselistelt peene riiviga koored ja lisasin  vette. Kiskusin maha koorealuse valge kihi, lõikusin viljad ja panin potti. Pott tulele. Porgandi peenestasin kombainiga (riivisin kõige peenema riiviga) ning lisasin potti koos suhkruga. Lasin tunnikese vaiksel tulel podiseda. Tükeldatud apelsin ei keenud porgandiga ühtlaseks massiks ja saumikseriga töötlemine oli vajalik, et saada ilus ühtlane mass. Purkidesse tõstsin peaaegu keevana ja kohe ka kaaned peale.

Moos tuli värvuselt ilus kollane, maitselt suhteliselt apelsinine ja järgmisel korral paneksin porgandit rohkem.

Eelnimetatud algainetest sain 2 liitrit moosi.

Sadu vs. muru niitmine

Millise hämmastava kiirusega muru kasvab!!! Ei ole meil lootustki muru niitmisega aiale ringi peale saada. Juba pikemat aega ei klapi meie pere tegemised ja ilmataadi tujud. Kui meie kodus ja valmis usinasti muru niitama, ei ole muru piisavalt kuiv või hakkab taevast vett alla tulema. Kui me kodust ära või muud tegemised kavas, siis on ilus ilm. Nagu täna. Terve päev oli ilus ilm ja kui ma töölt koju jõudsin, plaaniga muru niita, jäi mu plaani teostus üürikeseks (napid 10 minutit kui sedagi) ja nii ma niiduki jälle katuse alla ajasin. Loomulikult sain sahmaka kraevahele kah. Niitmist vajav muru on juba nii pikaks kasvanud, et ühekorraga ei saa masin sellest jagu, tutid jäävad püsti ja plats vajab kaks korda niitmist. Nii me siin püüame leida hetki ja võimutsevast rohust vähel haaval üle käia. 

 

Kurgid

Eile kurke korjates avastasin, et kaks kurki on vist veidi liiga suureks kasvanud. No tegelikult avastasin need kõverikud juba varem. Paar kõverikku korjasin siis ära, aga need jätsin, et las kasvavad veel. Kurkidega tuppa kõmpides mõtlesin, et need on vist seest õõnsad ja maitse pole kah suurem asi... Minu rõõmuks olid aga mõlemad hiiglama mahlased ja maitsvad ning seest üldsegi mitte tühjad. Koor oli küll väga-väga kõva, aga kurki saab õnneks koorida :).

 

Uudishimu oli suur ja nii ma kapist kaalu välja otsisin. Pontsik-kurk vaja ära kaaluda. Kaal näitas 891g. Igati korralik kurgi kaal.

 

Sordi nime ma kahjuks ei mäleta. Üks pisike taimepoiss sai turult katsetuseks ostetud. Kasvasid avamaal - roomasid mööda maapinda. Varem pole mul pikka kurki olnud, need mu esimesed pika kurgi kogemused.

Fotojaht: praguline

Pragulisega seostus mulle kohe kuivanud maapind, millel pragudest muster. Otsisin vanade piltide seast, aga ei leidnud ning õues ei ole praegu sellist kohta, peale korralikke vihmasadusid, millelt vastav jäädvustus teha :(.
Palkide praod olid seeeest omastkäest võtta...

Sammaldunud praod püüdsin pildile hoovis kasvavalt tammelt.

Pragude maailma saad sukelduda siit.

Mutid

Elas aias mutionu,

keset peenraid uusi, vanu.

Kauni lille juure all,

eluruum on mugav tal.

Selleaastane muti-sõda on lõppenuks loetud. Viimase mutsu kättesaamisest on aega möödas nii umbes kuu ja rohkem liikumist näha pole olnud. Kui eelmisel aastal läks mutipoiste kätte saamine kiirelt ja lihtsalt, siis selle aasta saak tuli kätte tunduvalt suuremate pingutustega.

Esimene samet-selg jõudis kevadel üles künda maasikapeenra, aga ei midagi enamat. Maa oli väga-väga märg ja vist just seepärast tuhnis ta suhteliselt maapinnal. Eelmise aasta relvaks oli  isetehtud lõks ning selle abil saime kätte ka maasika armastaja.

Mõne päeva pärast andis endast märku esimese vennas, kes oli aga tunduvalt inteligentsem ja ei kavatsenudki talle seatud lõksu minna, ajas lõksu mulda täis ja kihistas peenikest naeru. Omatehtud lõksu kõrvale heitnud, poest uue, uhke ja läikiva asemele ostnud, jätkus sõda. Mutionu kaevas maa all ja ajas uhkeid hunnikuid maapinnale ning abikaasa kaevas maapinnalt auke vastu, et lõks kenasti paika sättida. Kaevati vastamisi mitmeid-mitmeid päevi. Mehe jahiinstinkt lõi välja ja tekkis hasart. No mutionul oli ka lõbu laialt, ükskõik kus varem rajatud tunnelis lõks parasjagu oli, kühveldas tema ikka lõksust mööda ning ajas võidurõõmsalt hunnikuid maapinnale.

Koju sai tassitud järjekordne uus lõks, uus tüüp, uued lootused. Panustasime uuele abimehele ning see ei vedanud meid alt. Mutionu käes nagu naksti.

Mutt käes, tärkas lootus, et nii, nüüd on kõik. Ehh, kus sa sellega, juba paarikümne minuti pärast oli selge, et lillepeenardes ja nende ümber majandab mitte üks kaevur, vaid terve meeskond. Egas midagi, püüdmine jätkus. Terve pere passis. Iga uue hunniku puhul sai jälle põhilisele jahimehele ette kantud: "nähtud liikumist.", "jälle lillepeenar üles küntud!", "värske hunnik tekkinud!". Pisiplika käis issiga lõkse kontrollimas. Paari päeva pärast oli tegelane, siiski mitte viimane, käes.

Tundus, et uus lõks töötab ja võitlus jätkus. Ühel hommikul kui ma end lapsega kodust välja, tööle, lasteaeda, minema sättisin tuli tütreke selja taha ja hüüdis: "emme!". Ma jõudsin vaid mõelda, et nüüd öeldakse mulle, et saime mutionu kätte, kui selja taha vaadates sain ehmatuse osaliseks. Mitte, et ma mutti kardaks, vaid ootamatu oli näha last seismas, mutt käes, ise super õnnelik. Plika hoidis kramplikult mutsut.

Järgnes dialoog:

Emme: "Ära pigista mutti nii kõvasti"

Laps: "Miks ei tohi mutti kõvasti pigistada?"

Emme: "Mutt ei saa hingata."

Laps: Emme, tee pilti ka, tee pilti ka!"

Emme: "Seisa paigal, ma teen siis pilti..., viige mutsu nüüd õue"

Nii läksidki laps koos issiga mutsut naaberkrundi heinamaale viima, et mutsu seal rõõmsalt edasi elada saaks.

Vot sellised lood olid meie selleaastaste muttidega. Oli neid inteligentseid ja vähem inteligentseid aga üht ma ütlen, paharetid on nad igaljuhul ja oma aega ma, nii nagu iga aia omanik, neid ei soovi.

Neli meie valdustesse kolinud mutti lõpetasid oma maise teekonna, või õigemini oma maaaluse teekonna ja tuhnivad nüüd pilveradadel.