Ilmataat halastas

Järjepidev vihmasadu muutus juba tüütavaks kui lõpuks ometi saabus vihmavaba päev - laupäev. Vihma küll ei sadanud, kuid ega muru ära ei kuivanud. Pühapäeval oli kuivatav tuul ning veidi päikestki. Jepijeee! Sain muru niita. See oli selle aasta viimane niitmine. Isuga sahistasin ka langenud lehtedest üle, kaks ühes, niitmine ja riisumine :). Lehti langeb veel juurde, vahtrad ju veel kuldses lehekuues.

Täna on väga tuuline, päikest pole, sooja olenevalt termomeetrist ja majaküljest 7,9 ja 8,3 kraadi.

Valgeid roose...

...ei, hoopis punaseid.

Puhkav inimene on puhkav inimene. Jube hea avastus. Aga tõepoolest, aega on kuidagi mõnusalt. Kui muidu ainult mõtlen, mida võiks teha, mida peaks tegema, nüüd on aga tegutsemise aeg kätte jõudnud.

Pole ma mingi eriline käsitöö- ja meisterdamisehuviline aga juba pikemat aega olen mõelnud ära proovida süüterooside tegemise. Siit-sealt ikka ja jälle nende tegemisest lugenud ning kui täna jälle eelmise kuu Nipiraamat kätte juhtus ja kaanelt kõnealune roos vastu vaatas, otsustasin ära proovida. Hakkasin meisterdama.

Rebisin ja rullisin, sättisin ja imetlesin. Nii sain vanadest munakarpidest hulga roosihakatisi. No jah, esimene kord oleks ju võinud vähemaga piirduda, aga eneselegi märkamatult sai nii palju. 1, 2, 3, 4... 22, lugesin kokku. Täitsa vahva oli neid kokku rullida, ainult veidi tolmune. Munakarbid tolmavad kui neid rebida ja see mulle üldse ei meeldinud. Ninapidi selles tolmus olla ja aevastada. Turts.

Küünlarasva... kust ma saan vanu küünlajuppe. Ehh, selle peale oleks võinud juba varem mõelda. Otsisin. Kes otsib, see leiab. Enamus valged ja üks oranž ka. Lõikusin küünaldest laastud ja sulatasin veevannis. Torkasin kätte kummikindad ja hakkasin esimesi roose rasva kastma. Küllaltki kiiresti sai selgeks, et hele küünal pole selle tegevuse jaoks kõige õigem. Et roosid ilusad jääksid, vajan punast küünlarasva. Olemas! Segasin punase olemasolevale sulanud rasvale juurde ja  olin endaga ikka väga rahul.  Esimene kiht vaha imbus suures osas roosi sisse, peale mõningast jahtumist  läks peale teine kiht, mis andis ilusa punase välimuse.

Minu kärsitus ei lasknud kaua oodata ja esimene roos rändas puudega koos kaminasse. Roos läks põlema ja põles päris pikalt süüdates ilusasti puud ja andes mulle veelgi rohkem põhjust rahulouks.

Üks pisiasi veel. Nüüd peab keegi köögi ära koristama... Kes küll? Ega mitte ometi mina? Mina olen kamina ees ja mõnulen, mul pole aega koristama minna  :)

Lustiga majal silmad puhtaks

Esimene mälestus meie maja akendega oli sisse kolides. Avasime suure hurraaga köögiakna, et tube tuulutada. Seda akent enam kinni polnud vaja panna, ta lihtsalt kukkus välja. Peale seda ei tahtnud ma ei tube tuulutada ega aknaid pesta, ma lihtsalt ei julenud ühtegi akent lahti teha. Niisiis ei pesnud ma vanu aknaid ja remondi ajal ei olegi seda ju mõtet teha. Koledad olid küll.

Veidi üle aasta tagasi, peale ehitust, tolmutamist ja mäkerdamist, kevadiste ilmade saabudes, hakkasin aknaid pesema. Kuna need olid pea läbipaistmatud läks nende puhtaks saamisega suhteliselt palju aega. Aknad on igati toredad ja vajalikud aga kui 16st (koos katuseakendega) pooled pestud, hakkasin mõtlema, et kas kohe mitte kuidagi ei oleks vähemaga hakkama saanud. Kokku läks pesuks neli päeva, no päevaga oleks ka tehtud saanud aga ega ma siis hullumoodi ei rabelenud. Iga päev mõni aken, vahelduseks muid töid ka.

Õues ladistab vihma, vaja toas toimetada.  Kuna viimati sai kõiki aknaid kevadel korralikult pestud (suvel vaid mõned) ja sügisene ring oli veel tegemata, otsustasin olla tubli ja kõik aknad puhtaks saada. Mis nüüd viga? Mitte midagi! Aknad ju enam-vähem läbipaistvad ikka, ei anna võrreldagi esimese remondijärgse küürimisega. Aknapesu on lust ja lillepidu. Ja selle eest tuleb tänulik olla veel ka tänapäevastele perenaisesõbralikele akendele. Pesta seest ja väljast. Ei mingit lahtikruvimist ja nelja poole pesemist - see oleks ikka jõle tüütu ja vastik. Eile sain osa aknaid, no nii, mööda minnes puhtaks ja nüüd on ring peal. Peseks veelgi kui oleks mida pesta :). Ahjaa, katuseaknaid saan veel pesta kui vihm järgi jääb, ladistava-lödistava vihmaga on neid veidi ebamugav ju pesta.

Sellest ja tollest

Täna algas puhkus, küll on mõnus asi, see puhkus. Vihma sadas peaaegu terve päev ja väljas midagi suurt teha ei saanud aga selle eest sain hommikul selle hooaja esimest härmatist auto esiklaasilt krõhnata. Prrrrrrrr. Talv kihutab aina lähemale.

Päevalilled korjasin ära, aga puhastamise jätsin homseks.  Lisaks sain väikese noosi nunnusid.

Fotojaht: puu otsas

 Meil oli eelmisel aastal väike sõbrake kes mööda puid hüples. Nüüd teda enam näinud pole, jäänud on mälestus.

Tagasivaade eelmise aasta jõuludele. Tõime tuppa kuuse, ehtisime ära ja nii rippusid lipsukesed, päkapikud ja muud vidinad puu otsas. Kui jõulud läbi ja käes aasta uus, oli puukese saatus otsa saada. Oksad maha ja kaminasse, tüvi takkajärgi ning puu otsas oligi.

Fotojahtijad otsisid puude otsast igasugu asju - vaata siit

Vihm mürina ja välguga

Kui terve päev oli ilus ilm, no selline talutav, päikest küll polnud aga vihma ka ei sadanud. Põlise kontorirotina vahtisin aknast välja ja pidasin plaani, et õhtul koju jõudes hüppan dressidesse ja lähen õue asjalikuks, sest mõnus ilm on. Tegin peale tööd ülevaatuspunktist läbisõidu, neljarattalise sõbra eest peab ju kah hoolitsema. Kojusõit. 3 km enne koju jõudmist tulid auto esiklaasile lätakad, sõna otseses mõttes lätakad ja ähvardas sadama hakata. Niipalju siis minu plaanist. No ja nüüd (kell on kuus) ei jäägi mul muud üle kui toas konutada - väljas kallab kui ämbrist, müristab ja välku lööb... vanapagan silku sööb.

Aga nädalavahetus oli ilus. Laupäeval käisime maal õunamahla tegemas, no nii umbes 125 liitrit seekord. Pühapäeval keetsin oma pesakonna jaoks mahla ja toppisin pudelitesse. Õnneks ei pidanud kogu tehtud mahla vaaritama :),  suurem osa jäi vanaemale, ja osa sai ära jagatud. Ja õunakook, no see oli veel täielikust õnnest puudu. Nii küpsetasin sellegi, hea ju süüa õuna kooki ja juua õunamahla peale, magustoiduks veel mõni värske õun ka. Minu pere on õunadieedil.

Lisaks sain ma kätte iirised, mille mu ema mulle organiseeris. Kaks punti, üks peaks olema madalam, teine kõrgem, värvidest pole aimugi. Harutasin ettevaatlikult pesad lahti ja toppisin juurikad 10-15 cm vahedega mulda, no niimoodi, et juured maasse ja osa risoomist jäi mullast välja. Kuna peenrale jäi ruumi, istutasin ümber kaks hostat, mis muru sees pesitsesid. Meesperele ei meeldinud nende asukoht ja pidevalt kuulsin jutte sellest kui tüütu on nende juurest niita ja üleüldse võiks neist üle sõita. Kaks hostat ootavad veel kolimist.

Kuna ilm on vihmane, hämar ja jahe, lisan siia mõne värvilise pildi.

 Las väljas olla märg ja pime,

 las müristab ja välgutab.

 Mu hinges ikka väike ime,

 lille värve sälgutab.

 

Ex-Katia tuulutab

Lubas tormi. Nädala alguses ei olnud hullu, tavaline varasügis ilm. Teisipäeva õhtul hakkas ilm muutuma. Töölt koju  jõudes, polnud veel midagi erilist aga mõned tunnid hiljem hakkas tuul tugevnema, hooti oli ikka väga tugev. Kased olid lookas nagu vibud ja suured saared said korralikku räsimist. Esialgu sõudsid pilved vaikselt, siis kihutas taevalaotuses tumehall mass nagu tal oleks kuhugi kiire.  Kolletunud lehed lendasid ja hooti sadav vihm ei tulnud mitte otse vastu maad, ikka küljele. Põhiline selle kõige juures oli aga see, et eelnevalt kirjeldatu toimus vaadates hoovipoole, aga kui viskan pilgu välja vastassuunda - hämmastv! Täielik tuulevaikus! Eile oli terve päev tyuuline ning tänane hommik ei oleka eriliselt parem. Ikka sama tuul ja sügisene tunne. Siiski võib olla õnnelik, et ei ole midagi hullu, katused ei lenda, puid ei murra, elekter on alles.