Diifenbahhia

Dieffenbachia
Diifenbahhia pärineb Kesk- ja Lõuna-Ameerika troopilistest ja lähistroopilistest metsadest. Neid on umbes 30 liiki. Levinuim liik on tähniline diifenbahhia (D. maculata), millest on aretatud mitmeid sorte.
Diifenbahhia kuulub võhaliste sugukonda.

Õied ja lehed
Looduses taim õitseb, kuid toatingimustes on õite nägemine väga harv juhus. Rohekasvalge kõrglehega ümbritsetud tõlvikõisikud, millel pole erilist dekoratiivset väärtust. Lehestik nahkjas, lopsakas, kirju. Lehe kuju ovaalne ja pikkus 15-40 cm. Pilkupüüdev on taim, millel rohelistel lehtedel kollase-valge värvilaik korrapäratute tumeroheliste täppidega.
Kastmine, piserdamine ja väetamine
Taime tuleb kasta mõõdukalt. Kui on liiga kuiv, muutuvad leheservad pruuniks, liigniiskuse korral kolletuvad lehed.
Taim armastab niisket õhku. Kuiva toa puhul on soovitatav lille piserdada, kas või iga päev.
Kevadest sügiseni väeta vähese lämmastikusisaldusega väetisega 1 kord kuus. Väetada võib vedelväetisega kuid ka kraanulite või väetisepulgaga.
Temperatuur
Alla 15°C temperatuuri korral vajuvad lehed longu ja alla 5°C võib taim hävineda. Taim vajab kasvuks valget, kuid otsese päikese eest varjatud kasvukohta. Väga soojalembeste taimedena vajavad kasvuperioodil 20–25°C, talvel 17–20°C
Ümberistutus ja paljundamine
Taim istutatakse ümber kevaditi igal aastal veidi suuremasse potti huumusrikkasse mulda. Tähele peaks panema, et ta vajab happelist mulda ja pott ei tohi olla liiga suur, võib öelda, et võimalikult väike pott.
Paljundada on diifenbahhiat lihtne. Kui taim on juba vanem ja nn. „Palm” siis tuleb lõigata varrest maha ning ülemine lehtedega osa pista teisse potti, kus ta juured alla kasvatab. Samas, ei pea nii tegema just vana taimega, on võimalik ka noort taime sedasi paljundada. Vanema taime puhul, kui lehtedeta vart on palju, saab varre mitmeks jupitada ja ka lehtedeta varrejupid eraldi potti pista. Võib kasutada stimulaatoreid, et juured kergemini ja kiiremini alla tuleksid. On ka sorte, mis annavad juurtest võsusid, mida kerge iseseisvateks taimedeks jagada.
Erihooldus
Vähenõudlik. Taime noorendamiseks lõigatakse latv maha jättes järele vaid 10cm tüüka. Nii saadakse mitmeharuline kohev taim. Vanemad taimed ajavad alumised lehed maha ja nii saab lill palmi välimuse. Kui aga lehed, mis maha langevd, on noored ja värsked, võib süüdistada kuiva õhku ja ka tuuletõmbust.
Kõik taimeosad on mürgised. Hooldamisel (pügamisel) soovitatav kanda kummikindaid. Taim on ohtlik oma mürgisusega ennekõike koduloomadele ja pisikestele lastele kes teadmatuses võivad mürgiga kokku puutuda - enamjaolt taime lehti närides. Sellisel puhul on suu limaskesta põletus ja paistetus kindel.
Asukoht toas
Sooja ja niiskuslembene poolvarjutaim. Taim saab hakkama ka väheses valguses ja seega sobib hämaratesse kohtadessegi. Ta ei taha tuuletõmbust ega otsest päikest, tuuletõmbuses kolletuvad taime alumised lehed ja päike põletab taime lehti kergesti.
Minu diifenbahhia
Diifenbahhia on mul suhteliselt „värske” taim ja ega ma tea temast eriti palju. No teoorias ehk midagi tean aga praktika peaaegu olematu. Asukoht on tal poolvari, võib öelda isegi, et pisut hämar. Peaks ta peremasse kohta viima, kuigi nad pidavat edukalt hakkama saama ka väheses valguses. Kastnud olen teda vist liialt, kuna mõni aeg tagasi oli mitu-mitu lehte kolletama hakanud. Aga kas on viga valguse puuduses või ülekastmises, ma ei tea. Pigem vist ikka ülekastmises. Kuigi kastan omaarust normaalselt, muld on pidevalt niiske ja drenaash on hea, piserdan teda ka aegajalt. Korjasin kolletanud lehed ära ja jälgisin teda, katsusin mulda, pealt oli veidi juba kuivanud aga sügavamal veel niiske, ei julgenud kohe kasta, lasin veel olla. Kaks nädalat hiljem oli muld kuiv ja viisin lille veevanni. Nüüd on aga lehed otstest pruuniks minema hakanud. Saa siis aru, ülekastmine, kuivus, mina ei oska seda elukat kasvatada. Ahh, et vähenõudlik ja kerge hooldada. No ma ütleks, et vastik mürgine kapriisitar. Plaanisin kevadel ühe kolmest tüvest maha lõigata, et ta siis hargnema hakkaks, tahaks kohevat taime. Hehh, ma kohe ei tea, mis peale hakata, kas julgen noa sisse lüüa, sureb päris maha. Esialgu püüan rohkem-vähem kasta kui seni, vaatan, mis moodi ta millelegi reageerib. Võiks uue asukoha otsida, äkki talle lihtsalt ei meeldi praegune asukoht. Kole mürgise taimena ei tahaks aga samas teda lapsele kättesaadavaks teha, plika alles aastane ja paras kraaka, pistab veel taime suhu, seda jama küll vaja pole. Murelaps on see mu diifenbahhia.