Fotojaht: PUNG

Tänased pungad meie hoovis.



Siin veel pungusid

Päevad kaovad käest

No ma ei tea kuhu need päevad kaovad. Tööle minnes jäid kohe päevad niiii lühikeseks, et mitte kuidagi ei jõua tehtud kõike, mida tahaks. Õhtul koju tulles mõned tunnid tegutsemist ja juba ongi aeg põngerjas tuttu panna ja ennastki õhtuseks sättida. Nädalavahetused on kah kiirelt kadunud.
Mis siis selle nädalavahetusega tehtud saigi? Eeee... vist suurt ei midagi. Siiski, mõtleme...
Taha aeda istutasin kuuseheki. Käisime koos mehega liinide alt kuusepoisse otsimas. Sellised ilusad ja prisked olid mõned, aga vot kätte ei saa, nii kivine pinnas oli, et labidat polnud kuhugi lüüa. Täielikus tuulevaikuses ja lõõmava päikese saatel pingutasime ja rassisime, saime posu puukesi kätte. Osa said veidi liiga suured võetud vist, 80+cm aga enamus umbes 60cm pikkused. Ausaltöeldes ei teagi mitu puud ma hekiks üles rivistasin (neljakümne ringis äkki). Nüüd peab neid poputama ja kenasti kastma. Vooliku pikendasime ja vedasime hekini, et ei peaks ämbritega tassima.
Kapsamaal panin maha 24 maasika istikut. Rohkem pole mul vaja. Lapsed saavad mõne mammu kodupeenralt näpsata ja hoidiste tarvis saame maasud mehe venna istandusest. Proovisin ära peenravaiba (must, siniste ja punaste joontega). Ei tea kas oli hea mõte see maasudele panna aga igaljuhul, ma tegin seda.
Siis koristasin veidi sissesõidutee äärt ja pügasin hekki, poeg niitis muru ja mees saagis kõrvalhoone maha lammutatud puitosa küttepuuks. Panime hoolega kogutud prahihunnikule tule otsa, vusib ja sussib siiani.
Kindel plaan oli veel autod ka puhtaks pesta aga sinnani ei jõudnudki, selle eest mahtus tänasesse õhtusse väike võrkpallimäng meie mõisapargis ja nüüdseks tubane õhtu perekeskel - mehed vaatavad multikat, emme plaanib veidi veel kasulik olla aga kuidagi ei viitsi enam, pisiplika jookseb ringi ja teeb pättust.
Selline nädalavahetus siis seekord.

Fotojaht: UNI; VÄSINUD

Oma voodis magan kuidas tahan.

Söömine on raske töö, eriti pisikestele.

Pilt Tallinna loomaiast.


Uniseid ja väsinud tegelasi on teisigi

Hüvasti, vana kuur

Mina nimetasn seda ehitist nõiakuuriks. No ta oli selline lipp lipi peal, lapp lapipeal, kah kuidagi kokkuklopsitud, ajahambast puretud kuurike. Juba siis kui me siia kolisime, oli ta lääpas. Selle aasta talve lumekoorma all ägas ta silmnähtavalt. Hommikul vaatasin ikka aknast välja, et kas on teine veel püsti, suur lumemüts peas või pikutab lume all maas. Vahepeal sai küll ust alt saetud, et see lahti tuleks ja hirm oli nahavahel kui küttepuid tooma läksin. Vastu pidas. Nüüd aga on vana vennike oma otsa leidnud. Katus maha ja seinad parajateks juppideks, no ikka kütte tarvis. Jäänud on veel platsi riisumine. Aga kuna täna oli vastik tuul, ei viitsinud end välja vedada. Inimene võib ju endale ühe korraliku laisklemise päeva ka lubada ;).

Aasta viiekuune lasteaeda

Meie väike tirts oli täna esimest päeva lasteaias.

Kui hommikul lapse rühma saatsin, läks tema kohe huviga ringi vaatama. Jätsin ta sinna ja lahkusin. Autosse jõudes hakkas süda valutama, ajas iiveldama ja enesetunne oli väga sant, täpselt selline tunne oli, nagu oleks saanud hakkama mingi väga suure jamaga. Plaanisin kodus kasulik olla ja ära kasutada seda vähest aega, mis üksi kodus olemiseks on. Tegelikkuses ei suutnud ma mitte midagi teha. Ainult mõtlesin, et lähen õue ja teen midagi, koristan, triigin. Mitte ei suutnud. Kogu aeg olid mõtted tirtsul ja sellel kuidas ta ikka hakkama saab ja mis ta teeb. Juba pool neli kraapisin lasteaias ukse taga. Eglel ei olnud mu tuleku üle sooja ega külma, vaatas korra üle õla ja mängis rahulikult edasi. Kasvataja sõnul oli kogu päev väga hea, laps ei nutnud mind taga ja seltsis kenasti. Mul oli tohutu pingelangus, sain julgust ta ikka hommegi lasteaeda viia.
Kallis tütreke, palju õnne tähtsa sammu astumise puhul!

Nädalavahetus seljataga

Laupäeval sain suurte kuuskede alt, meie krundi kõrgeimast nurgast veidi muru riisuda. 1/3 eesaia murulapist, ülejäänud oli veel liiga märg või lausa lumemätaste all peidus. Muru hallitab, see koht, mida riisuda sain, ei olnud halli kuuega kaetud, aga just need vesimärjad kohad - täitsa hall. Kiviktaimla taga aias ja flokside peenar sai korralikult üle käidud, nüüd kohe ilus vaadata.

Kapsamaa nurgas käisin kah korra jooksujalu läbi. Puha lumine veel. Kurgilava tegin korda, kevasin maa läbi ja varsti plaanin sinna tibake tilli külvata, klaasist kaane all ehk on juba nii soe küll.
Lumikellukesed õitsevad, krookused, nartsissid ja mõned tulbidki on nina mullast välja pistnud.
Ja muidugi lõke. Hakkasime otsast kuuride tühjaks tassimist. Ehituse ajal oli hea kõik ebavajalik kuuri tassida, et küll kunagi vaikselt ära koristame. Põletasime korraliku portsu kõikvõimalikke vähem vajalikke asju ära. Päike taevas, lõke maas, korralik lumesulatusprojekt. Seda tööd saame veel palju teha. Meenus esimene aasta siin, siis ka lõke kärssas vahet pidamata.

Uputab ikka. Pump uriseb keldris, veetase keldri põrandal stabiilselt sentimeetri ümber. Silmnähtavalt jookseb juurde. Hetkel pole lootustki, et vee hulk vähemaks jääb.

Kas veel on vähe?

Kõik sujus kenasti aga siis. Siis vajus kõrvalhoone kokku. Päästsime vihma käest kõik tähtsamad ja vihma pelgavad asjad keldrisse. Lumi sulab, vihma sajab, porilöga on veidi taandunud. Täna katlasse tuld tegema läinud mees avastas, et kelder upub. 20 ruutmeetrise keldri põrand kaetud 12cm veekihiga. Just nimelt. Kõik asjad, mis katkisest ja vihma läbilaskvast kuurist kuiva keldrisse viisime, ujuvad nüüd rõõmsalt vees. Papkastid on läbiligunenud, küttepuud imavad vett nagu svammid, katla tuhaanum vesine, saepuruplaadist kapid ei armasta vett aga on ikkagi sunnitud varbaid vees hoidma, moororsaag, muruniitja ja loetamatul arvul muid asju. No mida värki! Pumpa meil kah pole, et kelder tühjaks tõmmata. Homseks kuluartikliks see veeimur saab, vaevalt, et vesi niipea taandub. Oi-jah. Kõik oligi juba liiga ilus.